Helga Nõu, Enn Nõu: „Need meie väga vanad armastuskirjad”.
EKSA, 2025. 477 lk.
Briti päritolu elulookirjutuse uurija Margaretta Jolly, kes on palju tegelenud kirjadega, on märkinud, et selle žanri üks eripärasid seisneb selles, et kirjutaja loob endale minapildi ja nn autobiograafilise tõe, lähtudes adressaadist. Kuigi kirjad on enamasti seotud ümbritseva reaalsusega, on neil oma, nn epistolaarne tõde – viis, kuidas kirjutajad end ja oma maailma teineteisele vahendavad ning milliste eesmärkidega nad seda teevad.[1] Armastuskirjades – millega Helga ja Enn nõu avaldatud kirjavahetuse puhul on tegu – intensiivistub niisugune suhe adressaadiga, sest armastuskiri on kirjatüüp, mis on suunatud intiimse sideme loomisele ja hoidmisele. Kui epistolaarne armastuslugu ei kulge isoleeritult, asetub kirjavahetus pingevälja kirjades kujundatud minapiltide ja kirjavälise tegelikkuse vahel, mille hulka kuuluvad ka autorite vahetud kohtumised. See pingeväli on armastuskirja kui žanri üks peamisi proovikive, mida Helga ja Enn Nõu kirjavahetus elavalt ja kaasahaaravalt näitlikustab.
Kirjavahetuse napis eessõnas rõhutavad autorid, et tollal oli see nende peamine suhtlusviis. Seda kinnitavad nii kirjade sisu kui ka kronoloogia: sageli kirjutatakse teineteisele mitu korda päevas, kohtumised Uppsalas või Stockholmi eeslinnas Stuvstas on harvad ning telefonikõned üksikud. Kontrast tänapäevase suhtlusvõimaluste küllusega on sedavõrd ilmne, et selle eraldi rõhutamine tundub peaaegu tarbetu. See aga toob esile ühe kirjade ja kirjavahetuste olulise eripära tänapäeva perspektiivist – tegemist on kirjakultuuri kui nähtusega, mida sellisel kujul enam ei eksisteeri. Kirjade lugemine eeldab lugejalt enda paigutamist ajastusse, mille suhtlusformaadid ja -rütmid erinevad tänapäevastest märkimisväärselt.
Helga Raukase ja Enn Nõu kirjavahetuse intensiivne periood langeb aega, mil mõlemad on hõivatud mitmel rindel. Mõlemad osalevad aktiivselt Rootsi eestlaste kultuuri- ja seltsielus. Samal ajal omandab Helga algkooli õpetaja kutset ning Enn õpib Uppsala Ülikoolis arstiks, töötades ühtlasi ka ülikooli kliinikus – paljud tema kirjad ongi kirjutatud seal öövalvet tehes. Neis annab ta sageli ülevaate oma töö meditsiinilistest üksikasjadest, peegeldades pühendumust elukutse omandamisele, mida ta soovib Helgale näidata. Ka Helga kirjutab oma õpingutest, kuid enamasti humoorikas ja kergemas võtmes. Peamiselt kirjutab ta inglise keele õppimisest ning on huvitav jälgida, kuidas see järk-järgult muutub osaks nende „armastuse keelest”. Ühes kirjas saadab Helga Ennule hulga ingliskeelseid luuletusi. Kuigi Helga kinnitab, et „[v]alik on juhuslik” (lk 61), on tähelepanuväärne, et enamik neist kuulub inglise armastusluule kullafondi: Shakespeare’i sonett 116, Robert Burnsi „A Red, Red Rose”, Percy Bysshe Shelley „True Love”. Igaüks neist luuletustest kannab endas maailmakultuuri kanoonilisi arusaamu armastusest, mida Helga näib teadlikult rakendavat, et raamistada või täiendada nende enda tundemaailma. 14. jaanuaril 1957 lisab Enn oma kirjale ingliskeelse koomiksi stiilis kommentaaridega fotokollaaži oma elust, mida väljaandes kahjuks üksnes kirjeldatakse. Näiteks: „Fotolõikel istub Enn Skoklosteri lossi juures vanaaegse risti ees heledates pükste ja sandaalidega. Would you have loved him?” (Lk 86.) Kollaažis mõtestab Enn oma elu selle järgi, kuidas ta võiks Helga silmis erinevatel eluetappidel armastusväärne paista. Ühe foto juurde on kirjutatud kommentaariks: „That’s him. The Big Bad Wolf” (lk 87), nii sünnib hellitusnimi, mida Helga oma kirjades hiljem Ennu puhul kasutama hakkab.
Vaatamata sellele, et mõlemad on töö, seltsielu ja õpingutega hõivatud, kujuneb kirjavahetus mõlemale elu keskseks teljeks ning kumbki ei pea paljuks keset päeva koju kiirustada, et vaadata, kas kallimalt on saabunud mõni kiri – tollal käis Rootsis post kaks korda päevas. „[N]ii ruttu kui sain peale röntgenivisiiti ruttasin koju, sest mul oli selline tunne, et olin Sinult kirja saanud. Kas mul polnud õigus? Kuidas veel oli!” (lk 52), kirjutab Enn Helgale 20. detsembril 1956. „Ma helistasin koju,” vahendab Helga Ennule 1957. aasta juulis Huddingest proosaluuletusena mõjuvas kirjas. „Ja ema ütles, et mulle on kiri. / Täna on suur päev.” (Lk 291.)
Kirjad ei ole üksnes tunnete kandjad, vaid osa keerukast ajakorraldusest, mis hõlmab postigraafikuid, vahemaid, töö- ja koolirütme ning ootamise kogemust. Raamatuna avaldatud kirjavahetus suudab seda ajalis-kogemuslikku mõõdet paratamatult edasi anda piiratult. Kirjad – nagu ka päevikud – eristuvad teistest omaelulookirjutuse žanritest veel ka järkjärgulise ajalise dünaamika poolest, mis avaldamisel, aga sageli ka käsikirju lugedes, samuti osaliselt kaotsi läheb. Isegi juhul, kui kiri on vastus äsja saabunud kirjale, saab kirjutaja vaid oletada, millises meeleolus on adressaat kirja lugedes või mis on parasjagu tema mõtete kese. Kirjavahetusel on ka oma kogemuslik dünaamika: selle käigus elataksegi neid aina oodates, lugedes ja üle lugedes, ühte kirjutades juba mõttes järgmist planeerides, ning mida intensiivsem on kirjavahetus, seda kesksemaks elu osaks see muutub. Kirjad on selle kogemuse üks osa, kuid ei kätke seda ammendavalt. Helga ja Ennu kirjad annavad tunnistust sellest dünaamikast, mida tahetakse üksteisele vahendada. Ühelt poolt väljendub see püüetes kujutleda või mõistatada, mida armastatu parajasti teeb, milline on teda ümbritsev ruum või maastik, mis võiks olla ta mõtteis. Teisalt püüavad mõlemad enda mõtteid, meeleolusid, toimetusi ja paiku kirjeldada võimalikult täpselt ning detailirohkelt, et olla adressaadile arusaadavad ja lähedased. Helga ja Ennu kirjavahetuses on juba algusest peale tajutav tugev vastastikune häälestatus, mis esmalt toetab suhtluse kujunemist, kuid muutub kirjavahetuse süvenedes armastuse enese lahutamatuks osaks.
Kirjavahetus allub ühtaegu nii kirjakultuuri normidele kui ka tekstiloome reeglitele. Kirjutaja töövahendiks on keel, millesse tuleb oma tunded ja ihalused tõlkida – sageli teadlikult ja oskuslikult, soovist mõjuda adressaadile võimalikult veenvalt. Helga ja Enn Nõu tunnetavad epistolaarse suhtluse võimalusi ja piiranguid selgelt ning kasutavad neid elegantselt, kirjadele sageli ka joonistusi ja kollaaže lisades.[2] Eessõnas tutvustavad autorid oma kirjavahetust kui „317 romantilist ja avameelset armastuskirja”, mis „peegeldavad kahe tulevase kirjaniku tulist armulugu” (lk 5). Tollal ei teadnud nad veel, et neist saavad kirjanikud, ning kirjavahetusel puudus otsene esteetiline taotlus. Eluliselt vajalikust suhtlusviisist võis aga kujuneda oluline lähtepunkt nende hilisemale kirjanduslikule eneseväljendusele.
Helga Raukase ja Enn Nõu avaldatud kirjavahetus algab vastastikusest sümpaatiast, milles esialgu ei ole veel selgelt väljendunud romantilisi tundeid, kuid mis areneb kiiresti kirglikuks armastuseks ning lõpeb vahetult pärast nende abiellumist 29. detsembril 1957. Kirjavahetuse alguspunktiks on 1956. aasta oktoobris Stockholmis toimunud Stockholmi Eesti Õhtugümnaasiumi piduõhtu, kus Helga ja Enn – teineteist varem küll nimepidi tundes – esmakordselt pikemalt vestlema satuvad.
Oma mälestusteraamatus „Valetaja. Mälestused. Tõeotsimised” (2011) kirjutab Helga Nõu sellest kohtumisest pikemalt, mainides ka, et nad sattusid tol õhtul kokku omapärase eksituse läbi. Nimelt ei palunud Enn tantsima mitte Helgat, vaid tema ees seisnud tüdrukut, kummardades nii sügavalt, et samal ajal jõudis teine mees neiu juba tantsupõrandale viia. Kuna olukorrast jäi mulje, et kutse oli mõeldud Helgale, ei jäänud tal muud üle kui tantsima minna. Helga märgib, et see eksitus, millest Enn talle hiljem rääkis, vihastas teda tagantjärele, sest ta „ei olnudki väljavalitu, vaid et saatus või juhus oli meid kokku viinud”.[3] Piduõhtule järgneb Enn Nõu Uppsalast saadetud postkaart, milles ta tänab Helgat huvitava vestluse eest, hoides vaoshoitult galantset tooni. Helga vastab humoorikas võtmes kirjaga, milles kirjeldab põgusalt oma toimetusi Stockholmi eesti kogukonnas ning talle vastumeelseid õpinguid algkooliõpetaja kutse omandamiseks. „Aga ma teen siiski praegu alati, mis ma ise tahan, ja praegu tahan ma pingi all kirja kirjutada,” (lk 8) „raporteerib” ta Ennule loengust. Kirjavahetuses kujunebki huumor Helga jaoks intiimsuse vahendiks, mille abil ta loob jagatud tähendusvälja ja tasakaalustab emotsionaalset eneseavamist.
Kuigi kirjavahetus ei järgi otseselt muinasjutusüžeele omast takistuste ja katsumuste jada, mille prints või kangelane peab printsessi südame võitmiseks edukalt läbima, ei ole niisuguse skeemi kaudne kohaldamine päriselt asjakohatu. Näiteks, kui Enn Nõu esimest korda Helga Raukasele Stockholmi külla sõidab, ei kulge nende kohtumine oodatult. „See kiri ei ole mitte rõõmus, mitte sugugi!” kirjutab Enn Helgale järgmisel päeval, 10. detsembril 1956. „Kui ma tulin teile, tekkis mul järsku tunne, et Sa olid nii kättesaamatu,” väljendab ta kurvastust Helga sõnade üle, et tema alateadvus ütleb talle, et nad enam kaua ei kohtu (lk 38). Samuti kardab Enn, et Helga meelest on ta „niisugune kino-võrgutaja” (lk 39), kuna ta oli kinoskäigu ajal Helgal käest kinni võtnud ja püüdnud teda suudelda.
Helga omakorda möönab oma kirjas, et Enn ei tundnud end nende juures sugugi koduselt ning näis kogu aja tusane, samuti jäi talle mulje, et Enn vaatab teda ja tema perekonda „kuidagi alla” (lk 40). Ka selles kirjas avaldub Helga iseloomulik rahulikult isepäine eneseväljendusviis: kuigi ta tunnistab oma õrnemaid tundeid Ennu vastu, ei anna ta kindlast lootust nende süvenemisele. Kirjas sisalduvaile romantilistele sõnumitele lisab ta aga otse ja varjamatult oma hinnangu Ennu külaskäigu mõnetisele ebaõnnestumisele, säilitades samal ajal heatahtliku ja õrnalt huumoriga varjutatud tooni. Enn kirjutab jõuliselt ja süstematiseerivalt, püüdes varakult suunata enda ja üha selgemalt ka Helga elukorraldust. Üsna varsti pärast vastastikuste romantiliste tunnete ilmsikstulekut lisandub tema kirjadesse ka varjamatu ja otsekohene sensuaalsus. 14. jaanuaril, pärast seda, kui ta on käinud abielusõrmuseid valimas, paneb Enn kirja oma armastuse kontseptsiooni, mis hõlmab hellust ja lähedust, ühist tööd ja loometegevust, maailmavaatelist lähedust ning kokkukuuluvustunnet, milles põimuvad emotsionaalsed ja intellektuaalsed, aga ka füüsilised aspektid: „Vahel tahaks lasta käel libiseda Su riiete all, õrnalt silitada puusi, jalgu, kõhu ümarust ja naise pehmet, karvalist, sooja, libedat süle.” (Lk 83.) Mõningate kõhkluste ja arusaamatuste kiuste joonistub kiiresti süveneva läheduse kaudu kirjavahetuses välja armastusloo narratiiv, mis ei kulge päris sirgjooneliselt, kuid liigub kindlalt oma õnneliku lõpu – abiellumise ja ühise elu alguse – poole.
Avaldatud kirjavahetus, mis katkeb vahetult peale abiellumist, peatub just selles muinasjutulikus punktis, kus loo kulminatsiooniks saab abielu. Nii järgib Helga ja Ennu kirjavahetus klassikalist narratiivset loogikat, kus lõpp kinnitab suhte õigustatust ja püsivust. Et see ei jää üksnes tekstisisese lubaduse tasandile, tõestab ka kirjaväline tegelikkus: Helga Nõu ja Enn Nõu tähistasid eelmise aasta 29. detsembril oma 68. pulma-aastapäeva. Nii saab epistolaarne armastuslugu tagasivaatava, peaaegu muinasjutulise kinnituse – ja nad elavad õnnelikult tänapäevani.
Palju õnne, Helga ja Enn!
[1] Margaretta Jolly, Liz Stanley, Letters as / not a genre. Life Writing, kd 1, nr 2, 2005, lk 92. Artikkel on dialoogiline, kirjade tõestaatusest räägib Jolly.
[2] Avaldatud kirjavahetusele on visuaalsed elemendid enamasti lisatud vaid kirjeldusena. See mõjub kohati pigem eksitavalt kui kirjavahetust rikastavalt, sest toob sisse veel ühe jutustava, kirjadega mittesünkroonse hääle. Käsikirjaliste kirjade ja joonistuste reproduktsioone, ka värvilisi, oleks võinud olla lisatud enam.
[3] Helga Nõu, Valetaja. Mälestused. Tõeotsimised. Tallinn: Eesti Ajalehed, 2011, lk 114. Juhuslikkuse ja teadliku valiku vaheline pinge on tähenduslik ka Helga Nõu hilisemas romaaniloomingus, kus saatuse mõiste mängib keskset rolli.
Lisa kommentaar