Ühel sombusel sügisõhtul olid Edgar ja Helmi linnast koju sõitmisega hilja peale jäänud. Väljas oli pime, autodel olid kaugtuled sisse lülitatud ja kuigi juhid neid kohusetundlikult vastutulijale lähenedes välja klõpsasid, pimestasid need ikkagi Edgarit ja ta pidi olema palju tähelepanelikum kui valgel ajal sõites. Tavaliselt vältis ta pimedas rooli taha istumist, sest kuigi ta nägemine oli korras, ei kohanenud tema silmad enam vahelduvate valgusoludega nii hõlpsalt kui noorena, aga sel päeval oli olnud Tähti, tema ja Helmi väikseima lapselapse sünnipäev ning Askur ja Viire keelitasid neid jääma vähemasti nii kauaks, kuni sünnipäevatort maitstud. Ent torditegu oli aega võtnud, lastekari vanavanematel küljes rippunud ja nii oligi kojusõit pimeda peale jäänud. Nad ei pidanud küll sõitma mööda tiheda liiklusega peateesid, nende kodukohani viivat teed võis pigem kõrvaliseks pidada, ometi ei saanud Edgar end roolis liiga mugavalt tunda, sest tee oli parajalt käänuline ja kunagi ei teadnud, kes lähema kurvi tagant vastu võis tuisata.

Korraga pidurdas Edgar järsult.

„Mis juhtus?” ehmatas Helmi, kes oli soojas autos kergelt tukkuma jäänud.

„Põder!” vastas Edgar pahuralt. „Hea, et pidama sain!”

„Ongi põder, igavene suur pealekauba!” imestas Helmi, küünitades end ettepoole, et autotulede vihku jäänud keset teed seisvat tumedat kogu paremini näha.

„Laseme tal rahulikult oma teed minna,” sõnas Edgar ja tõmbas auto teeveerde. Nad ootasid minuti või paar, aga põder ei liikunud paigast.

„Ootame veel natuke, kuhu meil kiiret on,” manitses Helmi, kui Edgar oli mitu korda kasutult signaali andnud.

„No on ikka tegelane!” muutus Edgar kärsituks. „Kaua võib tee peal niimoodi passida!”

„Äkki on tal midagi viga?” pakkus Helmi.

„Kui tal midagi viga oleks, siis ta oleks pikali maas!”

Kui Edgar hakkas vaikselt gaasi andes põdrale lähenema, ei reageerinud too endiselt. Mees teadis, et metsloomad võivad ettearvamatult käituda ja kui seda kasvu loom juhtuks autot rammima, siis midagi head loota poleks.

Nüüd oli neile hästi näha, et põder seisis keset teed nagu sinna naelutatult, pealegi omapärases tantsisklevas poosis, esijalg üles tõstetud, suurte sarvedega pea natuke tahapoole kallutatud, jättes mulje, nagu tahtnuks ta kohemaid edasi astuda, aga tee ei lasknud, hoidis teda justkui kinni.

„Imelik,” sõnas Helmi. „Miks ta ei liigu? Ta oleks nagu kivistunud!”

„Ole nüüd! Kes veaks kivist põdra keset teed,” ütles Edgar ja astus autost välja, et teetakistust lähemalt uurida.

„Ära liiga lähedale mine!” hüüdis Helmi autoukse vahelt. Edgar tegi mõned sammud põdra poole ja veendus, et sellel on küll silmad lahti, aga nende pilk on tühi ja elutu. Suured sarved olid õieli, üks jalg endiselt kõverdatud ning ta ei teinud kõssamagi, kui Edgar temast vaid paari meetri kaugusel seisma jäi.

Nende taha maanteele oli juba kogunenud hulk autosid. Juhid, eriti nooremad, olid astunud autost välja, mõni julgem siirdus põtra uurima. Viimane seisis endises rahus, suur ja turjakas, pilk eikuhugi pööratud. Keegi proovis temast mööda sõita, aga loobus, sest tee oli liiga kitsas ja kulges kraavide vahel.

„Sul oli õigus,” ütles Edgar tagasi tulles ja istus autosse. „Paistab, et ta polegi elus. See pole põder, pigem põdrakujuline skulptuur.”

„Võib-olla on teda tabanud mingi kramp?” pakkus Helmi.

„Mis kramp?” porises Edgar. „Keegi on lolli nalja teinud! Teinud põdrast topise ja selle siia toonud.”

„Kes tassiks põdratopise keset teed?”

„Siin ta igatahes seisab, nagu näed.”

„Mõne inimese elu on küll väga igav, et ta niisuguseid asju tegema hakkab.”

„Ju siis. Võib-olla passib veel põõsas ja filmib, kuidas me nüüd käitume. Siis, kui mõni sellele otsa juhtub sõitma, on veel eriti põnev.”

„Missugune pahatahtlikkus!” vangutas naine pead.

„Inimesi on igasuguseid.”

„Mis me siis nüüd teeme? Kas pöörame otsa ringi?”

„Ei-ei. Ma helistan hädaabisse ja lasen selle asja, mis see ka poleks, tee pealt minema vedada.”

Kui Edgar hädaabinumbri valis, selgus, et sellele oli sama murega juba mitu kõnet tehtud: dispetšer juba teadis imelikust elukast keset teed, aga ta paistis tegevat kõik, et juhid probleemi ise lahendaksid. Rahuliku, koolitatud häälega andis ta ka Edgarile nõu looma signaaliandmisega ja lampide vilgutamisega teelt peletada.

„See ei aita, sest see pole elus põder,” seletas Edgar.

„Kuidas pole elus? Kuidas ta siis teele sai?” päris dispetšer.

„Kes seda teab. Imestame siin naisega juba tükk aega.”

„Kas te ümber selle ei saa sõita?”

„Ta on suur nagu mammut, paigutatud täpselt tee keskele ning mõlemal pool tee ääres on kraav,” jätkas Edgar.

Dispetšer esitas veel paar küsimust ja lubas siis päästemeeskonna kohale saata.

„No päris mammut see ikka pole!” naeris Helmi, kui mees oli kõne lõpetanud.

Autosid, kes ootamatu teesulu taha seisma olid jäänud, üha kogunes. Keegi ummikus istujatest oli hiiglasliku põdra pildi juba sotsiaalmeediasse paisanud, seda jagati hoolega, hoiatati sellele teelõigule sattumast ja väljendati kõikvõimalikul moel, emotikonidega ja ilma, nähtava üle hämmastust.

Päästeauto koos komandoga saabus üllatavalt ruttu. Teele tõmmati lindid ja läks korralikuks saginaks. Elutu põdra teelt ära toimetamine ei läinud sugugi libedalt, sest selgus, et too on kõvasti raskem kui elus põder, kuigi ka päris põder kaalub päris palju, peaaegu pool tonni.

„Huvitav, see oleks nagu kivist või betoonist,” arutasid päästjad, kes olid oma töös näinud igasuguseid asju, aga mitte põtra, kes nägi põdra moodi välja, kel oli põdranahk ümber ja põdrasarved peas, aga ometi polnud päris põder. Kui nad olid kuju mõnda aega uurinud, kutsusid nad kohale lisajõud, kes laadisid looma raskete koormate vedamiseks ette nähtud platvormile ja viisid ära.

„Ei kujuta ette, kes viitsis seesugust nalja teha,” torises Edgar jopet varna riputades, kui nad lõpuks koju olid jõudnud.

„Võib-olla mõni loomakaitsjate ühendus?” ütles Helmi ja lükkas jalast võetud saapad harjunud liigutusega esikuriiuli alla.

„Vaevalt. Seal pidi ikka tehnoloogia taga olema, niisugust trikki ei tehta põlve otsas. Loomakaitsjad oskavad ainult papitükkidele loosungeid kirjutada,” kostis Edgar.

„Inimesed käivad ka kosmoses, õige neil asi siis üleelusuurune põder valmis meisterdada.”

„Aga igal asjal peab eesmärk olema. Mis mõttega teha valmis tohutu kunstpõder ja see tee peale jätta?”

„Võib-olla tegi seda mõni tähelepanunäljas kunstnik?”

„Nendel pole ammugi raha sellist kaadervärki kokku panna.”

„Võib-olla nad tegid seda printeriga? Nüüd ju prinditakse kõike, 3D-vormis,” proovis Helmi nalja teha.

„Ah, ükskõik. Ma ei näinud täna isegi spordiuudiseid mingi kamba idiootide pärast,” mühatas Edgar ja läks vannituppa.

„Sa võid seda ju järele vaadata,” tähendas Helmi, aga Edgar oli juba kuuldekaugusest väljas.

Salamisi tundis Helmi Edgari üle uhkust, et mees suutis roolis veel nii hästi hakkama saada, kuigi sai eelmisel aastal kaheksakümneseks. Kui Edgar mõned kuud tagasi perearsti juures tervisetõendit uuendamas käis, sai ta selle tehtud kerge vaevaga, sest kõik näitajad olid korras. Arst oli veel naeratanud, et sellise tervisega paneb ta sajani välja.

Kui vanapaaril oleks sotsiaalmeedias konto olnud, oleksid nad näinud, kui aktiivselt põdrakuju uudist öö otsa levitati. Kuigi lapsed olid Helmit-Edgarit keelitanud sotsiaalmeediasse kontot tegema, sest nutitelefon oli mõlemal olemas ja Lidli äppki alla tõmmatud, leidsid nii Edgar kui ka Helmi, et neil pole seda vaja.

„Mulle piisab, kui ma ilmateenistuse uudiseid näen ja saan vahel mõne kõne teha,” oli Edgar öelnud ning Helmi oli temaga päri.

Helmi kasutas nutitelefoni peamiselt laste või sõbrannadega rääkimiseks. Sõnumeid saata talle ei meeldinud, sest isegi paari sõna telefoni toksimine võttis liiga palju aega, kuna klaviatuur tähestikuga oli väike ja Helmi kohmakaks jäänud näpud ei saanud õigetele tähtedele pea kunagi esimese korraga pihta. Edgar oli sõnumite saatmisest üldse keeldunud ja ega neid ka talle saadetud, ainult siis, kui ta endale lähedal asuvasse pakiautomaati Raamatukoist mõne raamatu oli tellinud.

Lapselaps oli Helmile õpetanud ka Youtube’i kasutamist ja nüüd juhtus üha tihemini, et Helmi pikutas diivanil ja vahtis nutitelefonist kassivideoid. Edgar tögas teda selle pärast. „Need on nii lõbusad,” naeris Helmi ega teinud pilgetest väljagi.

Neil oli endalgi kass, suur priske Miki, kes armastas nende voodis magada, kuigi Edgarile see ei meeldinud. Aga Helmi halastas kassile ja laskis sellel põõnata, kus too iganes tahtis, ning söötis teda parimate paladega. Mõned aastad tagasi oli neil olnud ka koer, aga pärast seda, kui too vanadusse suri, polnud nad endale uut võtnud, sest polnud kindlad, kas nad enam jaksavad temaga väljas jalutamas käia. Koer pole ju kass, kes võib päevad otsa patjadel põõnutada, tema nõuab ikka rohkem tegelemist. Pärast seda, kui Edgar oli saanud suurepärase tervisetunnistuse, oli Helmi pakkunud välja uue koera mõtte, aga Edgar laitis selle maha.

„Meile tuleks igapäevane liikumine ainult kasuks,” keelitas Helmi, aga Edgarit see ei veennud. Pealegi polnud mehel kehakaaluga probleeme, erinevalt Helmist, kes maiustada armastas ja poest naljalt ilma järjekordse koogikarbi või küpsisepakita ei lahkunud.

Hommikul oli Delfis esiuudis teel kõrguvast hiiglaslikust põdrakujust, lisatud oli galerii pilte, eriti uhked olid need, kus põder rippus enne äraviimist vintsi otsas õhus nagu monstrum, sarved õieli ja jalad harali.

„Nagu mõni teisaldatav monument kohe,” nentis Edgar arvutiekraani tunnistades. Vana harjumuse kohaselt tellis vanapaar Postimeest ka paberkandjal, kuigi viimasel ajal kasutasid mõlemad uudiste lugemiseks pigem arvutit. Rahaasju ajasid nad internetipangas, selle kasutamise olid nad ammu ära õppinud, tundes varjamatut uhkust selle üle, et olid erinevalt mõnest teisest omavanusest digiajastuga kenasti kohanenud.

Inimest või inimgruppi, kes põdrakuju teele toimetas, alles otsiti. Leiu koostise ja päritolu kohta ringlesid erinevad versioonid. Välja oli selgitatud nii palju, et tegemist polnud topisega, sest teda polnud seest tühjaks õõnestatud, nagu topiste puhul tehakse, kõik tema organid ja lihasgrupid olid kenasti alles, aga neist olid kadunud kõik elusaine omadused. Esialgse uurimise põhjal koosnes loom mingist uudsest, eriti tugevast polümeerist, mille täpsema keemilise koostisega alles tegeldi. Kindlasti polnud see polüuretaan, millega üldjuhul topiseid täidetakse, vaid palju raskem materjal. Üks väheseid Eesti taksidermiste, keda ajakirjanikel oli õnnestunud tabada, jäi leiu kommenteerimisel napisõnaliseks, öeldes, et nii suure looma topise tegemine on liiga töömahukas, et keegi seda niisama nalja pärast valmistama hakkaks ja kuhugi tee peale sokutaks. Aja­kirjaniku küsimusele, kui palju topisetegijatel tänapäeval tööd on ja kas topiseid peale loodusmuuseumide üldse veel kusagil leidub, vastas taksidermist, et vahel harva on mõni inimene lasknud endale surnud lemmikkassist või -koerast topise teha, aga see on kallis lõbu.

Helmi oli nii erutatud, et ei jõudnud isegi hommikukohvi lõpuni juua, kui ta juba helistas oma parimale sõbrannale Tiina-Maile, et anda ülevaade eelmise õhtu sündmusest. Tiina-Mai ütles, et ta nägi Delfis pilte ja uudiseid teele veetud põdrakuju kohta ja imestas, kes sellise lollusega hakkama sai.

„Õnn, et te sellele otsa ei põrutanud,” ütles Tiina-Mai ja rääkis pikalt-laialt ühe oma endise kolleegiga juhtunust, kes oleks teel seigelnud põdra tõttu äärepealt elu kaotanud. „Jube ettevaatlik peab liigeldes ikka olema, eriti pimedas,” manitses ta.

Kui nad kõne lõpetasid, kutsus Edgar Helmi arvuti juurde. „Vaata, mis nad nüüd meie põdrast kirjutavad. Et tegemist pole topise, vaid hoopis plastinaadiga!”

„Mis asjaga? Pastilaaga?”

„Plastinaadiga,” kordas Edgar. „Eks loe ise!”

Delfisse oli tõesti ilmunud artikkel „Ettevaatust, plastinaadid!”, millest selgus, et õhtuselt teelt üles korjatud põdrakuju oli plastinaat. Loo juures oli kastike, mis sisaldas plastinatsiooni ehk plastineerimise kohta lähemat informatsiooni: see on tehnoloogia, mille käigus keha kuivatatakse ning kehavedelikud asendatakse polümeersete materjalidega. Plastineerimistehnika olevat 1970-ndatel välja töötanud Saksa anatoom Gunther von Hagens, kelle näitust „Kehamaailmad” oli 1995. aastal ka Eestis eksponeeritud. Märgiti sedagi, et von Hagensit tunti tema musta kaabu järgi ja tema hüüdnimi oli doktor Surm.

„Nüüd on doktor Surm jõudnud ka meie metsadesse!” hõikas keegi kommentaariumis, mille Edgar peale artikli lugemist huviga avas.

„Mitte ainult metsadesse, vaid varsti ka elutuppa,” märkis teine kommentaator.

Vahel oli Edgar ka ise mõnda artiklit kommenteerinud, seda Helmile mainimata, sest Helmi silmis olid need, kes loetu juurde kommentaare kirjutasid, „ühed kiiksuga tegelased”. Mees jäi korraks juurdlema, ehk tuleks artikli juurde ka omalt poolt paar lauset poetada, andmaks teada, et just tema oli esimene, kes plastinaati oma silmaga nägi, aga loobus siiski seda tegemast.

Järgmisel hommikul, kui Edgar raadio lahti tegi, võis sealt pea kohe kuulda maanteeinfo hoiatust, et autojuhid oleksid tähelepanelikud, sest eksisteerib võimalus kokku põrgata mõne teele sattunud loomakuju ehk plastinaadiga. Selgus, et möödunud ööl oli kusagilt Lõuna-Eesti kõrvalteelt avastatud plastinaadist metskits ja ühelt Harjumaa teelt järjekordne plastinaatpõder.

„Teele sattunud, see kõlab kuidagi umbmääraselt,” ütles Edgar Helmile, kes kastis parajasti aknalaual olevaid toataimi ja oli, kann käes, samuti raadiot kuulama jäänud. „Äkki ikkagi teele toodud?”

„Tundub, et pikemate sõitudega on nüüd lõpp, hea, kui mõnes suuremas poeski saame käidud,” ütles Helmi. „Õnneks on politsei juba valvepostid välja pannud. Küllap lõpeb see nali varsti ära.”

„Mina politseist küll nii heal arvamusel poleks. Naabri-Lembitu murutraktor viidi keset päeva õuest minema ja kadunuks see jäigi,” oli Edgar skeptiline.

„Ta ju teatas sellest politseisse alles järgmisel päeval.”

„Mis seal vahet.”

Ei Edgar ega Helmi osanud aimatagi, et plastinaate hakatakse peagi leidma massiliselt ja erinevatest Eesti paikadest. Järgnevatel päevadel tuli üha uusi teateid nii teedelt, matkaradadelt kui ka metsadest: leitud plastinaatide hulgas oli põtru, metssigu, ilveseid ja isegi üks karu. Keegi kalamees märkas Navesti jõe kalda­vees hulpimas kopraplastinaati. Kusagilt metsasihi äärest leiti plastinaatideks muutunud hundikari. Teisal olid jahimehed sattunud peale rebaseurule, milles pikutas plastinaadist rebaseema koos plastinaadist poegadega. Kõik looma­kujud viidi uurimisele ja tulemus oli sama: nende sisikonnas puudusid jäljed lagunevast orgaanikast, see oli valatud ainesse, mis selle justkui kivistas.

Kuna plastinaatide päritolu või tekkepõhjuste kohta polnud usaldusväärset infot veel jagatud, hakkas sotsiaalmeedias levima versioon, mis seostas plastinaatide teket senitundmatu haigusega. Kinnituseks oli üles pandud video, kus ühe metsakaamera ette jäänud metskits esiti kõndis ja tegutses normaalselt, aga ühel hetkel loom kangestus ja muutus liikumatuks, jättes mulje, justkui kaamera oleks töötamise lõpetanud. Aga nii see polnud, sest ülejäänud kitsekari toimetas ekraanil edasi. Kui uurima mindi, leiti kaamera juurest plastineerunud metskits. „Doktor Surm tegutseb!” kommenteeris keegi videot.

Teadaanded järjekordsetest plastinaadileidudest külvasid inimestesse ärevust. Mõne päeva pärast kajastas teemat põhjalikumalt ka Eesti Rahvusringhäälingu igaõhtune uudistesaade „Aktuaalne kaamera”. Edgar ja Helmi sättisid end aegsasti teleka ette.

Kõigepealt kuvati suurele stuudioekraanile plastinaatide leiukohad Eestis, millest selgus, et kõige tihedamalt oli täpikestega kaetud kohti Harju- ja Rapla­maal. Seejärel sai sõna stuudiokülaline, eakas keemiaprofessor ja akadeemik.

Uudisteankur: „Mida me plastinaatidest täna teame?”

„Need ei ole traditsioonilised plastinaadid, sest ei sisalda silikooni, tegemist on kõvastunud polümeervaiguga, mida muuseas on kasutatud ka Tallinnas Vabadussõja võidusamba tegemisel. Lisaks on plastinaadileidude materjalis ka ühendeid, mis sarnanevad pigem kivimitega, täpsemalt graniidiga.”

„Mis see tähendab?”

„Graniidid jagunevad kaheks: on vedela magma tardumisel kujunenud esmased graniidid, teiselt poolt aga moondeprotsesside tulemusel osaliselt üles sulanud või asendusreaktsioonide ehk granitisatsioonide tulemusel moodustunud varigraniidid. On selgunud, et peamiselt koosnevad plastinaadid polümeer­vaigust, mida on tugevdatud väikese osa varigraniidiga.”

„Kes neid teeb?”

„Seda me veel ei tea, aga küsimusega tegeldakse.”

„Kas on tegemist mingi salapärase tehasega, mida finantseeritakse välismaalt?”

„See on küll puhas spekulatsioon.”

„Ometi sellised kuuldused levivad,” jätkas uudisteankur. „Räägitakse ka Hiina laborist, kus katsed kiirendada prügi ja tootmisjääkide biolagunemist erinevate keemiliste ühendite abil on ebaõnnestunud ja tulemuseks on muteerunud ja nakkusohtlik plast.”

„Nakkusohtlik plast? Sellist asja pole olemas. Peaksime nii targad küll olema, et valeuudistele pidurit tõmmata.”

„Kas on välistatud võimalus, et plast, mis maailmas on inimtegevuse tulemusena kuhjunud, on loomade organismi sattununa tekitanud seal ootamatu keemilise reaktsiooni, mille käigus on elusorganism muutunud plastinaadiks?”

„See on välistatud,” lõpetas teadlane kindlameelselt oma esinemise.

„Üks suur häma!” pahandas Edgar, kui saatelõik, mida nad olid Helmiga hoolega jälginud, läbi sai. „See on nagu Nõukogude ajal, keegi ei räägi sulle täit tõtt!”

„Ära ole nii umbusklik,” manitses Helmi. „Äkki nad ise ka ei tea?”

„Miks nad midagi tehisintellektist ei räägi? Mõni tarkpea on tehisintellektiga niimoodi susserdanud, et see on käest läinud ja teeb nüüd, mis tahab!”

„Kust sa seda võtad?”

„Ma olen ju selle kohta lugenud ja Arnoga oli meil see ka jutuks. Arno ütles, et plastinaate teeb tehisaru, mille üle inimesed on kontrolli kaotanud. Seda on ennustatud juba ammu, aga arvati, et see veel niipea ei juhtu.”

„Seda su Arnot ei maksa ka liiga tõsiselt võtta. Ta on ju samasugune penskar nagu meiegi.”

„Ega penskar olemine ei tähenda veel seda, et peab kõiki ette söödetud lollusi uskuma!”

„Mis siis nüüd saab?” päris Helmi. „Kas tehisintellekt tapab meid kõiki ära?”

„Kes seda täpselt teab,” ütles Edgar, võttis Postimehe ja läks teise tuppa, öeldes veel ukselt rohkem endale kui naisele: „Seda me alles hakkame nägema, mis saab.”

Järgmisel päeval oli Delfis järjekordselt leitud plastinaatloomade piltide kõrval foto kambast naljahammastest, kes seisid plakatiga „Maha plastinaadid!” Tallinnas Vabadussõja võidusamba jalamil. Politsei oli nad peagi laiali ajanud.

Nüüd hakkasid Edgar ja Helmi päevad otsa raadiot lahti hoidma, et mitte maha magada uudiseid, mis plastinaatide kohta kõige värskemat informatsiooni jagasid. Edgar kikitas kõrvu, kui ühes hoopis teisele teemale pühendatud arutelu­saates kõneles keegi kõrgtehnoloogiast, mida kurjad inimesed võivad omakasupüüdlikel eesmärkidel ära kasutada ja enneolematut hävingut põhjustada. Rääkija pruukis rohkem kui korra väljendit „tehnoloogiline singulaarsus”, mis tähendab „hüpoteetilist ajahetke, millest alates hakkab tehnoloogiline areng kulgema inimesele hoomamatul moel ja kiirusel”.

„Kas kuulsid?” küsis Edgar, kui saatelõik läbi sai.

„Mida? Ma ei pannud tähele,” tõstis Helmi pea raamatu kohalt, mida ta parasjagu luges.

„Ta rääkis singulaarsusest, aga plastinaatidest ei poetanud sõnagi. Nagu inimesed ei saaks aru, et singulaarsus ongi nüüd käes, protsess käib, ja me ei tea, kuhu see välja jõuab! Aga nad ikka ei tunnista seda! Kardavad rahutusi, vaat mis!”

„Kuule, vanamees, ära nüüd vandenõuteoreetikuks hakka!” naeris Helmi. „Kas sa tõesti arvad, et tehisintellekt teeb plastinaate? Kuidas? Kas kaugjuhtimise teel?”

„Kust meie seda teame, kuidas! Sa räägid ju telefoniga ka nii, et juhet pole taga!”

Pärast seda, kui plastinaaditeema oli „Aktuaalses kaameras” kõneks olnud, helistas Helmile järjest mitu sõbrannat, kes juba teadsid, et Helmi ja Edgar olid esimese leitud plastinaadi tunnistajad. Lembi jagas temaga omakorda ajakirja Pere ja Kodu digiväljaandest pärinevat värskeimat uudist.

„Kujuta ette, nüüd on see katk juba ka koduloomadele levinud. Üks väike tüdruk oli leidnud oma väikese koerakese, mis oli muutunud sellekssamaks asjaks… mis plastvärk see nüüd oligi?”

„Plastinaat,” ütles Helmi.

„Vaadake oma kassiga ka ette, et see samasuguseks plastiliiniks ei muutuks!”

„Oh jah,” ohkas Helmi. „Ega ta meil palju väljas käigi, ta on selline toakass.”

Varsti helistas ka tütar Viire, kel oli pajatada samalaadne lugu. Tema tütre Grete-Kai sõbranna koer, ilus ja väga sõbralik kuldne retriiver oli juba mitu päeva tagasi plastinaadiks muutunud. Koer oli õues palli taga ajanud ja poole hüppe pealt tardunud. Terve pere nuttis, Mariann ei tulnud järgmisel päeval kooligi.

„Aga ta olevat nii ilus ja loomutruu välja näinud, et nad tassisid looma endale tuppa ja käivad seda nüüd iga päev silitamas,” seletas Viire.

„Täitsa õudne,” ütles Helmi, tundes, kuidas hirm aegamisi mööda selga roomab.

„No see on juba kuritegelik,” kohendas Edgar vihaselt prille, kui umbes nädala pärast tuli Tallinna loomaaiast uudis, et sealne Aafrika elevant oli muutunud plastinaadiks. Kõik väljaanded olid täis elevandi pilte ja õpilased käisid klasside kaupa seda loomaaias vaatamas.

Kuna plastinaatide tekke ja päritolu kohta polnud veel ikka korralikult argumenteeritud teaduspõhist infot, ringlesid meedias kõikvõimalikud kuulujutud, alates neist, mis kõnelesid ühe võimaliku düstoopia teostumisest, kuni nendeni, mis viimsepäeva lähenemist kuulutasid. Muu hulgas pakuti plastinaatide maale­toojateks UFO-sid, mida viimasel ajal olevat jälle tihemini nägema hakatud. Keegi teadis, et juba aastakümneid on UFO-sid seostatud näiteks lehmadega, kellelt on karjamaal kehaosi, näiteks udaraid või kintsutükke ära lõigatud, mida UFO-d siis olevat endale laboratoorseks uurimiseks võtnud. Teised pidasid seda „puhtaks juraks” ja seostasid leide kiskjatega, näiteks huntidega, keda nüüdsel ajal ka Eestisse ohtralt siginenud oli. Avalikuks tuli, et ühel õhtul nägid mitmed inimesed Rapla kandis Kaiu raba kohal tervet rivi taldrikukujulisi objekte, millel olid värvilised tuled küljes. Jutuks võeti ka Häädemeeste rannas alatihti hõljuvad helendavad kerad, mis, nagu selgus, olid kohalike jaoks tavaline asi, küll aga ei tahetud nende nägemist tunnistada, et mitte saada külge „vähe imeliku” templit. Ametlikult ju polnud UFO-sid ega muid müstilisi nähtusi olemas, eksisteerisid vaid hallutsinatsioonid või soovkujutelmad, mida mõni ullike reaalsusesse kandis. Kui keegi julges sotsiaalmeedias piuksatada, et isegi USA on UFO-de olemasolu kinnitanud, siis järgnesid otsemaid käratused, et nemad seal oma Roswelliga käigu kassi saba alla, meie oleme nüüdisaegsed inimesed, kes mingi uhuuga oma teadvust ei risusta.

Tekkis ka probleem: mida plastinaatidega teha? Plastinaadid ummistasid juba mõnda aega jäätmejaamu ja kuigi püüti välja töötada tehnoloogiat, millega neid prügistada, osutusid nende koostises olevad ühendid nii tugevaks, et nende vastu aitasid ainult eriti mürgised kemikaalid, mis keskkonda veelgi enam reostasid kui plastinaadid ise.

Nagu ikka, leidus neid, kes soovisid plastinaatide pealt kasu lõigata. Telesaade „Pealtnägija” tutvustas jahimeest, kes oli oma avarasse hoovi rajanud plastinaatide panoptikumi, nagu ta seda ise nimetas. Ta oli teinud talgud, kutsunud kokku hulga sõpru ja paigutanud nende abil kunstipäraselt laiali hulga metsast leitud loomakujusid. Ta eelistas kiskjaid: „Tunnen nende vastu juba lapsest peale sügavat kiindumust,” rääkis mees, rõõmustades, et vähemasti puuridesse investeerida ei tule. Ta oli juba jõudnud välja ehitada Huntide Platsi, Rebaste Väljaku ja Karude Õue.

„Kavas on veel Ilveste Aas, siis ootame juba külastajaid. Sissepääsutasu on väike ja koolieelikud saavad sisse tasuta.” Kui saatejuht küsis, kas tal on niisuguse väljapaneku jaoks luba olemas, siis vastas mees, et vähemasti seni pole ühtki seadust, mis plastinaate oma koduõues välja panna keelaks.

Kui plastineerunud loomi uurimiseks laboritesse veeti ja lahti lõigati, oli tulemus alati sama: koed olid elutud, veetustunud ja plastineerunud. Leiud muutusid üha massilisemaks: nii näiteks oli Eesti üks suuremaid sigalaid ühel päeval täis tardunud kärssadega sigudikke, kes ei liigutanud ega röhkinud, sest nad ei koosnenud enam lihast, vaid plastist. Kindlustus küll maksis loomakasvatajatele kulud kinni, aga peatselt täitus järjekordne farm plastinaatkehanditega ja lõputult raha polnud ka kindlustusfirmadel. Vaid taimetoitlased rõõmustasid: no näete nüüd, mida lihasöömine teile maksma läheb!

Eriti šokeerivalt mõjus see, kui selgus, et plastinaate on mujalt maailmast juba mõnda aega leitud, aga uudised nendest polnud seni kuigi palju kõlapinda saanud, kuna nähtust seostati mõne huligaanitseva pisirühmitusega, kelle kinni­nabimine polnud eriline prioriteet. Viimastel päevadel aga olid plastinaadileiud kõikjal sagenenud ja valitsused, sealhulgas Eesti oma, olid sunnitud sellega tegelema rohkem, kui nad ehk soovinuks. Kuuldavasti polnud ka salateenistused nähtuse põhjuste jälile jõudnud, kuigi kasutasid uurimiseks kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid.

Viimaseks piisaks karikasse kujunes see, kui üks polaaruurimisrühm Antarktikas avastas sealt sadakond plastinaatideks muutunud keiserpingviini: see­järel moodustati ÜRO juurde komisjon, et epideemiliseks muutunud fenomeni põhjusi uurida ja sellega tegelemist koordineerida. Keskkonnaaktivistid olid ammu tagajalgadel ja otsisid investoreid, kes finantseeriks fondi, mille eesmärk oli plastkatk peatada ja Maa päästa. Selle populaarsus polnud kuigi suur, näiteks Elon Musk irvitas selle üle avalikult, pidades plastinaate mastaapseks lolluseks, mida keegi puhtalt igavusest valmistab ja igale poole laiali veab.

On vaid aja küsimus, millal leitakse esimene inimplastinaat, hoiatasid vingeimad pessimistid. Valitsused rahustasid: vaevalt see on võimalik, aga olge kodus, tehke kaugtööd ja hoiduge lähikontaktidest. Karantiinis viibimisega sarnanev elustiil oli inimestele koroonaajast tuttav, nii polnud neil raske ülalt tulnud juhtnööre järgida. Plastkatk aga tegi laastamistööd edasi, erinevatest riikidest leiti iga päev hulganisti plastineerunud loomi ja ka Eesti ulukipopulatsioon oli saanud tuntava hoobi.

Aga see päev koitis. Täpselt kaks kuud pärast seda, kui Helmi ja Edgar olid kohtunud plastinaadist põdraga, leidis üks Šotimaa naine hommikul hällist elava beebi asemel imikuplastinaadi.

Isegi Edgar oli sõnatu. Helmi judistas jubedusest õlgu ja võttis Miki sülle. Too oli juba tükk aega vastu naise sääri hõõrunud ja krõbinaid nurunud.