„Kui kõneleme kunstniku vastutusest, siis kõneleme kohustusest süveneda, jõuda läbi argipäevase ja pindmise sügavusteni, mis polegi ehk märgatavad. Kunstnik avab pealispinna, ja tema järjekindluses, kohustuses kannatada, taluda pinget, mis askeldusisse varjunud inimestel jääb lõpuni tundmata, seisneb tema vastutus ühiskonna ees.”^[1] Nii kirjutas oma Loomingu-debüüdis, essees „Isiklikust kunstis”, 27-aastane Ene Mihkelson, kes polnud avaldanud veel ühtegi luulekogu ega romaani.

Mõtlen neile küsimustele viimasel ajal tihti: kus ja kuidas avaldub kunstniku vastutus praegu, mis on kunsti ülesanne täna? Muidugi on naiivne pidada praegust aega märkimisväärselt keerulisemaks kui mõnd varasemat, ometi tajun, et vähemalt minu seni üsna lühikese eluea jooksul on praegu kõige ärevam, kummalisem, ebakindlam periood; ja sarnast tunnet on väljendanud paljud, ka aastakümneid vanemad. Niisiis – jutt käib kunsti ülesandest ja kunstniku vastutusest aina ärevamas õhustikus.

Mõistagi võib kunst paljut, muuhulgas ka ärevust leevendada ja meelt lahutada, pakkuda võimalust lahutada hetkeks endast oma meel. Kunst võib olla vastupanuvorm ja võitlusväli, oma meele avaldamine, valjuhäälne reaktsioon kurjale, toorele ja barbaarsele. Pliiatsist võib saada relv, sõnast laskemoon. Kunstiteos võib olla halastamatu tõe viimne pelgupaik, sest „[k]ui tõega on halvasti, tuleb tal väljamõeldise ruumi põgeneda, et tõena säilida”.^[2]

Ja muidugi on veel igasugu variante, ma ei arva, et küsimusele kunsti ülesande kohta saaks ammendavalt vastata. Aga üks tee näib mulle järjest tähtsam. See on seotud häbiga, õigemini selle vaikse kadumisega. Tundub, et väljaöeldud sõnadel pole mingit tähendust, kui siia- ja sinnapoole lendavad sõjaähvardused, lubadus visata mõnda paika tuumapomm või hävitada kogu tsivilisatsioon, kui ei saa kohe oma tahtmist. Loodusvarad vahetatakse peenrahaks, mets ostetakse väikeomanikelt odavalt kokku ja müüakse poole kallimalt maha; need, kes kasu lõikavad, surfavad Dubais ja õpetavad valitsusele metsatööstuse tugevdamist. Kes lähisuhtevägivallale selge sõnaga vastu astub, tagandatakse ametist – kusjuures demokraatlikul teel. Vägivallatsejad ja ahistajad, kuigi nende teod on avalikult teada, püsivad mõjukatel positsioonidel. Väärtustest rääkimine mõjub vanamoelise, naeruväärsena, justkui oleks väärtusruum konservatiivide eraomand. Põhimõtteid asendab pragmaatilisus. Hoiame tugevama poole ja loodame nii ise kõige hullemast pääseda. Usume, et kiusata pole ilus, aga katsume kiusajaga häid suhteid hoida ega häbene seda avalikult tunnistada. „Meil peab olema sõpru siin, seal ja kolmandas kohas,” kõlab aruka jutuna. Parem ära küsi, kes need kolmandate kohtade sõbrad on. Miks siis väiksemaid kompromisse, mugavusvalikuid ja silmade kinnipigistamist veel häbeneda, kui suurte meeste mängudes pole häbil kohta?

Arutasime hiljuti ühe sõbraga kliimakriisi võimalike tagajärgede üle, küsisin, mis saab tema arvates neist rohkem kui miljardist inimesest, kelle kodud muutuvad lähema veerandsaja aasta jooksul elamiskõlbmatuks. Mida peaks Euroopa tegema, kui nad uut elupaika otsivad? „Meie parim lahendus on kvoodid,” vastas mu tark, hea ja arukas sõber. „Globalistid korraldavad neile inimväärse vastuvõtu, rahvuslased saadavad püssimehed Vahemerele ülejäänuid tõrjuma.” Miski mõranes mu sees. Kui intelligentsed inimesed hakkavad kasutama eufemisme nagu „ülejäänute tõrjumine”, kui juttu on olukorrast, kus ühed inimesed tapavad teisi, siis on midagi käest libisemas. Kes on ülejäänud? Millest nad on üle jäänud? Need oleme ju sina ja mina, meie kõik.

Võib-olla on mu sõbra visandatud tulevikustsenaarium täiesti realistlik. Võib-olla on õigus neil, kes peavad lärmakat kompromissitust rahvusvahelistes suhetes enesehävituslikuks. Võib-olla on pragmaatilisus mõnikord ellujäämiseks hädavajalik.

Võib-olla. Aga see pole ju kõik. Ei saa ju olla?

Mõne aasta eest helistas mulle üks teine sõber ja ütles: „Priit, ma tahan sulle öelda ühe mõtte „Daodejingist”. „Kui võidad sõja, pea peiesid.”” Kõik. Paar kuud hiljem teda enam polnud. Kuid see mõte kummitab. See on nii lihtne ja karm, et me ei taha seda enamasti näha. Iga sõda on kaotus kõigile. Iga langenu on langenu meie seast. Kõik, mis tehakse kellelegi, tehakse mulle, ja kõike, mida keegi kellelegi teeb, teen mina. Õõnsavõitu maksiimid, aga mulle tundub, et kui me neisse enam üldse ei usu, kaotame midagi olemuslikku, midagi, mis meid inimesteks teeb ja üksteisega ühendab.

Sellepärast mõtlen üha sagedamini, et kui meil pole kunstnikena alati võimalik vastu hakata, peame ometi hoidma alal häbi. Valu ja süütunne kõige pärast, mis toimub, kõige pärast, mida keegi kellelegi teeb, võib olla kohutavalt kurnav. Teadlikkus kurjast, mis just nüüdsama aset leiab, ja võimetus midagi teha, et seda ära hoida, võib tõepoolest hulluks ajada. Aga kui me selle valu endas lõplikult vaigistame, siis loovutame midagi veel olulisemat. Võib-olla see ongi me ülesanne ja vastutus: tunda… tunda kõike, mida suudame tunda… ka häbi, valu ja süüd… tunda inimese tundeid ka ebainimlikes olukordades. Tunda ja anda oma tunnetest tunnistust. Ja loota, et neid tunnistusi on kellelgi kunagi tarvis.

---

^[1] Ene Mihkelson, Isiklikust kunstis. Looming 1971, nr 6, lk 947.

^[2] Eero Epner, Vana kuld: NO99 – Reformierakonna juhatuse koosolek. Eesti Ekspress 17. X 2012.