Tuulemurd

Puist käis üle sõda, tugevad said medali. 
Aiaäärsed haavad taeva sinimeres justkui verel vaalad. 
Viinamäel näeb inimene vaeva. Pärast tormi 
murdund oksi hoovil korjab ema. Vannub vanu tammi. 
Mind ründas võsa vahel väike narkar. Lödipüks, 
kel polnud jaksu püsida mu kannul. 
Tegin sääred, võitsin.
Triumfikaarel seistes tunnen siiski alandust. 
Üks helin ohvri rinnas 
säeb süütalapse seisu barbari. 


Suvi

Enne lõunat saabusid püstakusse üle-
käärinud vene poisid ja peksid pärani lahti mu korteri ukse. 
Koer läks hulluks, kui nad tema üle irvitasid. 
Karjusin: olgu see viimane kord! 
Nad vastasid inglise keeles, et elavad korteris 2025. 
Tean seda toredat perekonda, ka neil on koer. 
Taskulambi vihk näitab tuletikku. 
Meile antakse agul, keelutsoonid piiratakse ümber, 
rajatakse käsualuste koloonia, akendest lendavad sisse surnud linnud. 
Kuid luuletaja kohustus on olla armuline, istutada lootos luhale. 
Seepärast võtan tagasi need
sõnad, nad ärgu jõudku pärale. Mullu suvel 
oli linn tõesti lummav, pargikesed raugematult õites ja 
taevasilm jõe sillerdaval nahal kiirgas kuldset päikest. 


Linnupete

Kevadel kolisin Taimi poole elama, see on vana maja. 
Paplid läksid lehte, varjasid päikese. 
Kogu suve hoidsin tikke taskus, küünlaid öökapil, 
silmi vidukil, keelt hammaste taga. 
Vilepuhujad virvendasid võrades, 
laudisele ilmusid nimekirjad, seinte seest pudenes naelu, 
soldatite sõgedad näod sigisid raamatuisse, kus sõjast polnud juttu. 
Taimi istus öösiti köögis, nõudis küpsiseid.
Talle tuli tasakesi laulda: võta-võta vaesekene, 
kahma kahe kamaluga, tarvita terviseks, puru sülga välja, 
mätsi kokku, linnupetteks leidjale pista sahtlisse tagasi,
sest näljahädas luu ja nahk 
on salakaval koputaja, ülesandja, küüdivaht. 


Pime

Päike jätab inimesekarja kaljunukile maha, saabub öö. 
Äravahitud sinine meri kehastub mustaks auguks.
Ärajalutatud mäed kõverduvad mustadeks meesteks.
Ärasoditud taevas ajab oma pilkase suu ammuli, 
näitab tobedaid kollaseid lennukeid
aplalt tiirutamas heitunud linnuparvede kohal. 
Komistuste väravad on pärani lahti,
libedate kivide otsas kolistavad tühjad plekkpurgid, 
hüüavad kõnnumaa põhjast: „Ae?”
Hädapärast on siiski võimalik elada ka 
häbenemata teist inimest, lilled õpetavad seda meile. 
Maksakannike, munandipuu ning lehed, need pladisevad lontrused, 
kes toidavad täisid. 


Võlg

Vabandage, kas tohin paari sõnaga meenutada seda kaunist praeahju,
mille ukse vahelt immitseb kopituse ja mäda 
lehka? See oli minu kodu, 
mille usaldasin hädasviibijale. Ta jättis maha 
karvapulstid, sokiräbalad, kuivanud kuse randid, kärbsed 
ning muud parasiidid, millest rängim on vaesus – ravimatu, nakkav. 
Ta jättis maha ka tasapisi torudest südamesse imbuva rumaluseummistuse, 
mille vastu ei aita ükski häbipost. 
Mäluaugud, taju muutub urbseks, vere-
       vaene päiksejänes sööb seintelt tatipalu. 
Kuidas vabandada inimest?


Silmapiirsall

Väike talleke kitsekülast üle kraatrite laseb jalga, 
veereb möirgava meresuu poole, põikab kalju taha peitu, 
lained lakuvad jäljeraja lehatuks, röövlijõuk annab loobumisvõidu. 
Kui askees poleks surm-
igav, valiksin minagi vabaduse, ei kipuks pusklema. 
Hommikul sõlmiksin su kulunud kaelasalli ihu ümber kleidiks, 
lõuna paiku seoks lahti, laotaks rannalinaks,
merest tulles kuivataksin end su lahtuva hingusega, 
öösel kataks õlad.
Ja selle kalju taga pole peale silmini armunud sommeljee 
tõesti-tõesti mitte kedagi, kes mu liigjoomisele viltu vaataks. 
Alati on võimalik palju tabavamalt kirjeldada mõõtmatut avarust – 
punane kiil otsib maandumispaika, 
kõikidest kaunitest õitest valib mu paistes varba. 


Pühakiri 

Ja siiski ühel ainulisel hommikul 
suletakse põrguriigi väravad, et puhastada luukered miinidest, 
panna nahavabrikud tööle, paigaldada puuduvad organid, 
lüüa imeloomad läikima, pidada ristsed. 
Valgete purjede all suudleme, suudleme, suudleme üksteise käsi, 
mis on pehmed kui äsja sündinud hirved õunroheliste hiite rüpes. 
Me hingeõhus on aimata kaneeli, lüüme naer voolab 
heliseva ojana inimeste vahel, 
kandes imetlust, austust, tänumeelt, uhkust kõige üle, 
ning iga olendi õnnepäevik saab pilgeni täis kirjutatud 
seda uskumatut lugu, mille võimalikkust tuleb asuda tõestama.