Mehis Heinsaar: „Eesti keelde sukelduja”.
Menu, 2025. 214 lk.

Heinsaare põhimotiiv on igatsus. Argisest ära, linnast välja, kontoriuks kinni. Selle õnnestumiseks viib ta lugejad koos tegelastega eemale ka reaalsusest: tema novellid sukelduvad paralleel- ja muinasjutumaailmadesse, tavakeskkonnad muutuvad jutu käigus fantastilisteks paikadeks oma kummastavate reeglitega. Tegelaste seas sahmivad kratid, tormid (jah, tuulepoisid), kääbused, ka inimesed osutuvad sageli kujumuutjateks, vahetades identiteete – nagu loo „Äratus” peategelane Anton Vaarandi eri isikuid „kehastades” või muutudes põlluks nagu novellis „Priidel, põld ja võluõlu”.

Autor ei väljenda igatsust kibestunud moel, vaid kergelt humoorikas toonis ja helges laadis (nagu kogumiku avapalas „Kuusteist vaikuse aastat”) või rõhutatult irdselt, eesti rahva ennemuistsete juttudega sarnanevas vanamoeliselt raskepärases taktis ja eelkõige meeleolus, mis erineb kardinaalselt uuenduslikest kirjandusvooludest. Võta kõrvale mõni metamodernistlik, postdigitaalne või hoopis süvapihtimuslik tekst ja näeme, et Heinsaar kuulub justkui mingisse muusse sajandisse, Tolkieni ja C. S. Lewise maailmadesse, kus ei kohta irooniat ega künismi, ent mängus on elu põhiküsimused. Lisaks mitmetähenduslikele naljadele ja nihkes kujunditele puudub Heinsaare esteetikas eklektika, eksperimentaalsus. Ta kirjutab ülesehituselt ja tähenduselt lihtsaid lugusid. Ehkki tegu on fantaasiarändudega, tähendab mängulisus neis jõudmist efektse puändini, mille käigus piltlikult öeldes tapetakse draakon, leitakse võlusõrmus, muututakse päkapikuks, minnakse läbi lukuaugu ja päästetakse printsess. Olgu draakoniks siin digitaalajastu äng ja õõvarullimine, sellest tulenev ekraaniväsimus ja saavutuskeskset ühiskonda sümboliseeriv kontorirutiin, ning olgu printsessiks kompromissitu ihalus looduse, metsikuse ja vabaduse poole. Leidmaks miskit päris, midagi tõelist – kokkuvõttes iseennast. Selleks tuleb tegelastel mitmeski loos kaotada just ennast, oma nime, kuju, senist tööd, laiemat olemust.

Heinsaar elaks nagu omaette maailmas, kus pole vilgutamist ega some „mõjuisikuid”. Tema proosast õhkub kaduvat vanakooli hõngu, klassikalist jutuvestmistraditsiooni ning gailitlikku ladusat sulelendu. Kas hubasus ja muhedus tähendab tänapäeval miskit naiivromantilist? Naiivsed need Heinsaare lood tihti kipuvad olema, või ainult näib see nii? Teda tundmata ma ometi ei usu, et Mehis Heinsaar oleks naivist, kirjanduse Paul Kondas. Nooremana kirjutatud härra Pauli lood ja vanameeste näppajad tundusid pigem vallatud, isegi süüdimatud. Mida vanemaks autor saab, seda rohkem sigineb tema lühiproosasse teadlikult kultiveeritud filosoofiat, lausa agendat.

Poola sotsioloogi Zygmunt Baumani mõiste „retrotoopia” on kasutusel peamiselt negatiivses kontekstis, ent täpsemalt tähistab see olukorda, kus tulevikuvisioonides ollakse pettunud ja lahendust otsitakse mõne minevikuetapi idealiseerimisest, vastandina utoopiale, mis kompab täiuslikku tulevikuühiskonda.

Ei, Heinsaar ei ihale esimest Eesti Vabariiki, nagu nõukaajal tegid vanaemad-vanaisad, ega nõukaaega ennast nagu praegused marurahvuslased, ega mingit müütilist rüütlite aega nagu märgatav osa fantaasiakirjandusest ja arvutimängudest. Heinsaare retrotoopia on ambivalentsem, selles peitub küll igatsus, aga pigem seisundi kui konkreetse ühiskondliku etapi, ühe või teise poliitilise korralduse järele. Poliitikat õnnestub Heinsaarel üldse vältida ja see on vabastav: minu tagasihoidlikul hinnangul tähendab poliitika ahelaid, mille inimesed on ise endale pannud, ja käesolev kümnend näitab ilmekalt, kui raskeks ja piinavaks need ahelad on muutunud. Oleme maailmapoliitiliselt olukorras, kus kõik riided kapis on koledad ja ebamugavad, aga midagi tuleb selga panna. Heinsaart võiks ehk pidada loitsijaks, ta ei ravi maailma neuroose tehnoloogia ja uute saavutustega, vaid pakub pastoraalset soojust ja kutsub elama kooskõlas looduse rütmidega.

Kõige ehtsam näide on lugu „Priidel, põld ja võluõlu”, mis on üks mu lemmikuid ses raamatus ja kus järjekordne kontoritöötaja tunneb ahistust. Muide, näidake mulle kontoritöötajat, kes ei tunne ahistust. Samas olen ise hektiline nagu enamik tänapäeva inimesi ja sobiksin samuti Heinsaare tegelaseks, oma rahu või keset otsima. Kapil virn pooleli raamatuid, sest ma pole võimeline ühte raamatut järjest läbi lugema, vajan vaheldust. Vaid maakodus olles suudan paremini ühe teose ruumi mahtuda, sest metsaribad on ümber. Linnas võtan virnast alumise teose ja let’s go! Eesti uudisteostest sattus „Eesti keelde sukelduja” naabriks Andreas Kübara romaan „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma ei lõpeta”. Heinsaar ja Kübar on autoritena vastandid: Kübara tekstid on mitmetähenduslikud, aina heidetakse autori või mõne tegelase kõrvalpilk, tühistatakse loodud episoode, kaheldakse tões, trikitatakse ja nõmetsetakse, mängus on eri keeleregistrid, iroonia, nõretav armastus, ränk lein, tunded laial skaalal, järgmisel leheküljel murravad huligaanidena sisse Vituinglid, kes hävitavad tõsiduse ja pühalikkuse – Heinsaar, kah mitte just raugast autor, tundub selle kõrval arhailine.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa kategooria aastapreemia võitnud novellikogu ei hiilga psühholoogilise sügavusega ega triksterlike registrivahetustega. Heinsaar loob tingliku, allegoorilise omailma, mis vist teadlikult hoidub psühholoogilisest akvalangismist ja sotsiaalsetest valupunktidest. Tema karakterid käituvad arhetüüpsete ideekandjatena. Universaalidena nad töötavad.

Kui on kindel loojutustamise mudel, siis muutuvad ka tegelased mudeliteks. Vaatame lähemalt mõningaid Heinsaare lugude algusi. Esimesed laused kannavad sageli sarnast dünaamikat, kellelgi on töö- ja linnaelust, senisest umbetormamisest kopp ees: „Aadu Vassel oli kunagi linnamees olnud, õppinud Tartu Ülikoolis keemiat, mänginud vanamuusika ansamblis flööti ja suuri eluplaane teinud, kuni teda tabas ühel päeval armastus, see esimene ja tõeline, suur ja puhas, mis tabab inimest ikka nagu välk selgest taevast.” (Lk 7.) „Ühel heal päeval sai Aarnel ja Helenil linnaelust kõrini ja nad asusid maamaja otsima.” (Lk 14.) „Spordiarst Ustav Maramaa armastas töölt koju tulles aeglaseid õhtupoolikuid.” (Lk 46.) „Kontoris, arvuti taga istub ristikumustrilise särgiga mees, jalg üle põlve.” (Lk 112.) „Priidel Vissak vajus viimasel ajal tihti, võimalik et ületöötamise tõttu, mingisugusesse viirastuslikku äkkunne.” (Lk 116.) Ja sama metafoorselt: „Põlev mees ärkab hommikul üles põleva lae all, peseb tulega oma nelja silma, paneb selga põlevad riided, joob põlevat hommikukohvi ja vaatab põlevat vaadet aknast.” (Lk 186.)

Sarnast mudelit pakuvad veel mõnedki palad, mille esimesed laused samasse tüüpi ei kuulu. Kohati libisevad need tekstid narratiivsesse lihtsustatusse, mis meenutavad lastekirjandusest tuttavaid lineaarseid mustreid. Üllatused piirduvad sellega, et keegi saab üleöö uhke maja või õpib lendama. Päris kergekaalulisteks vesteteks ma neid lugusid siiski ei pea. Kuigi ülesehitused varieeruvad vähe, on fookus atmosfääril, ja seda Heinsaar oskab. Autor ise on öelnud, et maagiline realism ja Gabriel García Márquez on teda palju mõjutanud, ning maagiliseks realistiks on teda ka tihti nimetatud, ent see pole siin minu meelest läbiv vool. Puudu jääb detailsusest, mis avaks kõigepealt reaalsuse ja tõstaks selle siis ümber maagilisse võtmesse. Tavaelu on Heinsaarel esitatud sageli klišeede puntrana (millisest ju ongi vaja välja saada), dekoratiivne kujutuslaad ei lase maagial vallanduda. Maagilise realismi virvendused ilmnevad siiski Heinsaare lugude kulminatsioonides, mis toimuvad enne lõpplahendust: tavaelu läheb üle fantastiliseks, ja see piiriala on põnev. Näiteks loo „Nad on valmis ja ootel” peategelane Aulis joob Pärnu rannabaaris õlut, kohtub salapärase naisega ja kõik on nagu romantilises draamafilmis, aga siis aimub, et midagi hakkab vaikselt küpsema, pealtnäha lihtne olukord loob apokalüptilise hõngu ja õhus olevad võimalikkused paeluvad enam kui muinasjutuline lõpplahendus. Siiski, taas võlub atmosfäär, seekord Ruhnu saare kujul, kuhu Aulis oma rännakuis välja jõuab. Selles novellis esineb ehk ka kõige päevapoliitilisem avaldus: hoiatus kliimasoojenemise eest.

Kogumikus eristub lugu „Deleuze’i maja”, kus võib märgata peent irooniat poststrukturalismi keerukuse aadressil. Deleuze ütleb midagi, mis on nii keeruline, et isegi, kui sa selle mõtte kätte saad, oled alguses tagasi, sest adud: miks oli seda üldse vaja öelda, kui lause tähendus on pigem lihtne, isegi banaalne? Seekord ei säti Heinsaar peategelast kontorisse ega baari ega ka mitte fantastilisse keskkonda, vaid Tartusse Karlovasse, väiksesse Salme tänava korterisse. Ma ei tea, kus Heinsaar elab, aga selles loos tundub enim, et autor räägib minategelasena endast – mida ta teeb ju paljude oma tegelaste puhul. Selle loo kangelane hakkab võimatuid lauseid esmalt linnakorteris mööbliesemeiks, seejärel maal lausa majadeks ehitama, ja sel moel puust ja punaseks tehes jõuab kontinentaalfilosoofia oluline haru talle kohale, just nimelt kohale.

Tartu, muide. Tartu vaim ei ilmu nendes juttudes elava, pulbitseva või kohaloleva vaimsusena, vaid pigem tabamatu ja hääbuva möödaniku kummitusena. Tartu on kui mälestuste muuseum. Või siis astub Tartu mängu oma võlu kaotanud linnana, kust on vaja välja saada, sest seda hakatakse rikkuma järjekordse uusehitusplaaniga, sedapuhku Ihastes.

August Gailit ja Peet Vallak tulevad niikuinii Heinsaart lugedes meelde, aga mida ma pole enne tema puhul täheldanud: osades siinse kogu lugudes avaldub tuglaslik sümbolism, palad „Tornis” ja „Keskmaal” on võrreldavad Tuglase novellide „Maailma lõpus” või „Jumala saar” esineva tunnetusega, kus fatalistlik hoiak põimub igavesest üksildusest väljapääsu otsimisega.

Keelest. Ühest küljest on Heinsaare sõnavara kahtlemata rikas ja omanäoline, teisalt ei kasuta ta moesõnu, uuskeelendeid, anglitsisme, popkultuuritermineid, laensõnu. Lugeja ees laiub nii-öelda puhta eesti keele põld: „Siis kostis kusagilt kaugemalt vile, mispeale vaidlejad oma kasetohust kaardid kibekähku kokku rullisid, seintele ja mullale kraabitud joonestiku kustutasid ning minekut tegid.” (Lk 210–211.) Heinsaare laused on rütmilised, sageli esineb alliteratsiooni ja irdriime. Ainult üks märkus: sõna „suur” kordub liiga tihti, metski on minu silmis pigem ju paks kui suur. Vähemalt tundub seda olevat Heinsaare mets, mis õnneks erineb RMK „metsast”, mis on pelgalt raiumiseks kasvatatav puupõld, samas kui Heinsaare mets on kui muinaslaas, kus haihtub argipäev ja kaasaeg.

Heinsaare fännidele on teos kingitus, kinnistades autori korduvaid teemasid: mingem koos siit laiast nõmedast ilmast kõrvale, irdugem oma pisikesse paradiisi, kus kehtivad teised reeglid. Uutele või noortele lugejatele kindlasti huvitav kogemus.

Arvustus peaaegu lõpuni kirjutatud, jään mõtlema, mida see pakkus mulle, kelle lemmik Eesti autor on Andrei Ivanov ja kes Heinsaart polnud ammu lugenud, ups. Lõpuks saan aru, teos väljendab samu asju, mida isegi ihkan: olla oma maamajas, olla lähedastega, hoiduda koosolekutest, mitte tegeleda võltsi pahnaga ja mitte jääda kinni ekraani. Lihtsalt „Eesti keelde sukelduja” pakkus seda mulle ühes teises keeles selle kõrval, millega harjunud olen. See on ka eesti keele võlu, muude võlude hulgas. Meil on nii palju seda va eesti keelt. Palju, erinevat, õiget, valet, uut ja vana. Kõik on hea.