Ervin Õunapuu: „Õhtu saabumine teistesse tubadesse”.
Varrak, 2022. 447 lk.
Ehkki Ervin Õunapuu näol on tegemist võitleva ateistiga, kes oma seisukohti ja hoiakuid ei varja, on ta „Õhtu saabumisega teistesse tubadesse” jõudnud vaat et uuele tasandile. Varasemalt näib autori religiooni- ja kirikukriitika olevat vähemalt mingil määral sihitud ning üpris sageli ka märki tabav, ent käesolevas romaanis tuleb neid terakesi paraku tikutulega otsida. Aga võib-olla on asja taga seegi, et teose minajutustaja, kes on ilmselgelt kirjaniku enda alter ego (seda nenditakse suisa raamatu kaanetekstiski), on Õunapuule andnud võimaluse kõneleda n-ö otse, mõtlemata selle peale, kuidas tegelastele osaks saava kaudu mingisugust pedagoogilist õppetundi edasi anda.
Paraku on see tähendanud ühtlasi ka, et vint on tõsiselt üle keeratud ning välja on kukkunud vihase kirikuvaenaja õpiraamat. Tõepoolest, teos koosneb pääasjalikult minajutustaja ja fiktiivse Eesti Luterliku Akadeemia „rektori ja ainuomaniku” Augustin Hallteo vestlustest, tegevused on neile enamjaolt vaid saateks. Ülevat sokraatilist dialoogi ei maksa aga oodata – rektor Halltigu ei jää vastust võlgu ühelegi küsimusele, ent tema vastused on karjuvalt naeruväärsed. Nõnda näiteks seletab ta koroonaviirusest rääkides, kuidas näomask kaitseb inimest päriselt alles siis, kui see on ka sisse õnnistatud. Aga kui temalt küsitakse, kas siis vaid õnnistusest ja näiteks krutsifiksi kaasas kandmisest ei piisa (loogiliselt ju peaks), annab ta maski kandmisele hoopis teistsuguse seletuse: „Vaadake, kui me varjame oma nägu maskiga, saame uskmatute ja teiseusuliste üle rahulikult irvitada. Taipate? See on meie salajane jõud. [—] Nagu riigisaladus, mis avaldatakse 75 aasta möödudes.” (Lk 331.)
On selge, et Õunapuu tögab kõike, mida peab kirikut või kristlust (või ilmselt religiooni laiemalt) esindavatele inimestele omaseks – tegelikkuse asemel oletustele ja uskumustele toetumist, ebamugavate teemade ja küsimuste vältimist, võimuambitsiooni, teiseusuliste ja ateistide põlgamist, rahaahnust, pühakirja meelevaldset ja endale kasulikku tõlgendamist (ja ühtlasi selle sõnasõnalist lugemist), vastutuse veeretamist kõrgemate jõudude õlule jne. Hallteo suhu pandud sõnad „Just see tohutu arvamuste ja oletuste paljusus teebki teoloogiast maailma kõige huvitavama teaduse. Et ei ole midagi kindlat, ainult oletused ja hüpoteesid” (lk 223) on aga selge torge n-ö uduteaduse pihta. Mis see teoloogia muud ikka on kui pelk spekulatsioon ja vaimne eneserahuldamine, eks? Halltigu on kompromissitu ning tõsiasjad teda ei huvita. Teolooge ja usklikke üleüldse ei huvita tegelik maailm ja – taevas hoidku – mingid faktid.
Ervin Õunapuu on sel viisil rektor Halltigu kujutanud võimalikult groteskse tegelasena, kellele on omane kõik eespool loetletu. Pealegi on ta oma näiliselt kõrgest kirikupositsioonist hoolimata täiesti mõttetu kuju, kelle surmgi jääb tähelepanuta ning ületab uudisekünnise ainult kohalikus vallalehes, kus „mõnerealine nekroloog kandis pealkirja „Üks raisatud elu”” (lk 7). Tõesti, Halltigu ongi kohutav kuju, kellega ükski täiemõistuslik inimene ilmselt kokku puutuda ei tahaks. Tema eluhoiaku ning usulised veendumused võtab hästi kokku Martin Lutheri tsitaat, mida ta lakkamatult kordab: „Mõistame hukka kõik teised usud ja religioonid, paavsti, Muhamedi ja teiste väljamõeldised kui Jumalat teotavad jäledused ja Kuradi valed; me oleme kindlad, et Jumal on ebausu ja valereligioonide rajajad ära tõuganud ja kõrvale heitnud.” Jutustaja küsimuse pääle, kas Halltigu ise teab, mitu korda ta seda öelnud on, vastab ta aga, et „nelikümmend kaks korda, ja ma teen seda veel, sest see on seda väärt. See on nagu igavene vaimutuli, mis põleb suure ja võimsa tõrvalondina maa kohal” (lk 407). Loomulikult peaks säärast suhtumist aga vaikimisi laiendama kristlastele üldse ning seda Õunapuu ka teeb.
Paavo Matsin nendib oma arvustuses, et „[l]ugedes Õunapuu teost ei saa lahti tundest, et ta taob oma fiktiivses maailmas fiktiivset lamajat fiktiivse jalaga”.[1] Sellega võib laias joones nõustuda, ent õige jämedakoeliselt välja kukkunud ning lahmivana mõjuva kriitika objektiks ei ole siiski ilmselt niivõrd luteri kirik, nagu arvab Matsin, vaid usklikud inimesed laiemalt. Halltigu oma väljaütlemistega ei esinda teoses üksnes kirikut, vaid on pigem karikatuurse fundamentalisti võrdkuju. Tõsi, oma osa saab siiski ka kirik ning iseäranis just Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Tuletagem meelde, et Õunapuu on nimetanud EELK-d kuritegelikuks ühenduseks ning väitnud korduvalt, et luterlased pole mitte ainult minevikus toetanud inimsusevastaseid kuritegusid ja totalitaarseid režiime, vaid soovivad ka praegu demokraatliku ja ilmaliku Eesti põhiseaduslikku korda kukutada. Kuigi jõhkrad üldistused käivad teoses kõigi kristlaste kohta, ei jäta Õunapuu ka luterlasi eraldi mainimata. Hallteo üliõpilasele omistatud tsitaat „Meie, luterlased, ei pea oma peaga mõtlema, sest meil on võimas eeskuju, kes mõtleb meie eest. Ma tsiteerisin suurt juhti ja õpetajat doktor Martin Lutherit, meie usu rajajat” (lk 178) võtab ilmselt kõik kenasti kokku.
Matsini kirjutatu juurde põgusalt tagasi pöördudes võiks teha paranduse, et Õunapuu tõesti toimetab selles raamatus mingis fiktiivses maailmas, mis on väga selgelt mustvalge ning ilma igasuguse vahepäälsete toonide võimaluseta, ning tõesti peksab fiktiivset maaslamajat, aga too pole fiktiivne mitte seepärast, et luteri kiriku positsioon Eesti ühiskonnas on niigi vilets, vaid seetõttu, et vähe kohtab meil niivõrd jaburaks aetud maailmapildi ja veendumustega usklikke. Aga jalg, millega pekstakse, on vägagi reaalne ning ehkki see on suunatud maaslamaja pihta, saavad sellega 450 leheküljel pihta ja peavad end paiguti väga halvasti varjatud vahkvihast läbi närima hoopis lugejad ja kriitikud, üleüldse kõik, kes lugema asuvad ning ootavad teosest muidu Õunapuule omast vormi- või meeleolumängu. Mõistliku ja hästi serveeritud religioonikriitika vastu oleks ilmselt vähestel midagi öelda, ent „Õhtu saabumises teistesse tubadesse” on autor seda paraku üsna lihvimata kujul serveerinud. Absurdsetele seisukohtadele saab siiski tähelepanu juhtida ka peenemalt kui Lutheri jõhkraimaid tsitaate korrutades ning labasevõitu ja pääliskaudsel viisil teoloogilisi küsimusi edasi-tagasi veeretades ja naeruvääristades. Viimaks on säärane lähenemine võrdlemisi igav ja näib, et Õunapuu on inspireerunud Lutheri lauakõnede raamatukesest, mis viis aastat tagasi eesti keeles ilmus, ning otsustanud XVI sajandi ideed toorelt meie lähiminevikku üle tõsta. Paraku suurema efektita.
Ei saa aga jätta mainimata, et väsimatul kristlaste peksmisel tundub olevat Õunapuu jaoks ka muu eesmärk kui pelgalt religioonivastasuse väljendamine. Nimelt näib, et selle varjus edendatakse laiemat mõttelaiskusevastast agendat. Kuigi rektor Halltigu on tõepoolest fundamentalist, kes oma ekstsentrilisi, aga vankumatuid seisukohti siiralt väljendab, figureerivad teoses ka tema akadeemia üliõpilased (kadetid), kes näivad oma pääga mõtlemisest üldse loobunud olevat. Lisaks tollele, kes nentis, et ise pole vaja mõelda, sest Luther on juba kõik ära mõelnud, kohtab teisigi, näiteks säärast, kes vastab kristliku õpetuse või piibli kohta käivatele küsimustele päämiselt piiblitsitaatides, vajaduse korral kirjakohti nimetades. Samuti kohtub jutustaja näiteks kaplaniga, kes on minetanud igasuguse identiteedi väljaspool religiooni: „Ta vaatas mulle silma ja sosistas: „Minu ristinimi on Homo Christianus. [—] Kuidas tundub?”” Erinevalt aga Hallteost, kellega autori alter ego siiski vähemalt aeg-ajalt vaidleb või diskussiooni laskub, ei arva ta säärastest tegelastest pääaegu mitte midagi, näidates üles vaid sarkastilist põlgust: „Väga ilus ja uhke nimi! Vaat see on alles nimi! Tõeline nimi! Õige nimi usklikule inimesele!” (lk 285), just nagu oli selgelt nautinud piiblit tsiteeriva kadeti drillimist usuküsimustega. Seega ilmneb siiski mõningane diferentseeritus – ennäe, ehk ei olegi kõik usklikud päris ühesugused? Halltigu võib olla fundamentalist, ent vähemasti on ta oma seisukohtadeni mingi (ükskõik kui kõvera) mõtteprotsessi teel jõudnud ning sestap väärib ka vastamist. Täielikult vaimupimedad ja mõttevõimetud võivad omapäi edasi toimetada, nendest ei sõltu enam midagi.
Paraku jääb see teose üheks vähestest nüansseeritumatest joontest. Üldplaan on siiski kahjuks veidi igav, nagu juba öeldud. Lugejalgi oleks ilmselt mõistlikum oma pääga mõelda kui Õunapuu sel korral tooreks jäänud kristlusekriitikast midagi sügavamat otsida.
[1] P. Matsin, Hajamõtteid Ervin Õunapuu uue romaani kohta. „Sirp” 29. VII 2022.
Lisa kommentaar