1
Oma esimese natuke põhjalikuma vestluse Jaan Kaplinskiga pidasin Tallinnas ühes väga kummalises kohas: istusime trepil, peaaegu täielikus pimeduses, suure maja trepikoja kõige kõrgemal korrusel, pööninguukse ees. Maja aadress oli Sakala 3, meie vestluse päeval oli see Tallinna fennougristikakongressi areen. Oli 1970. aasta suvi.
Me olime sellisesse kohta roninud Jaani soovil. Ta tahtis anda intervjuu Soome raadiole kohas, kus ei oleks võõraid kõrvu pealt kuulamas. Mina olin üliõpilane, kes oli suveks saanud tööd raadio kultuuritoimetuses, ja et ma juba oskasin natuke eesti keelt, saadeti mind Tallinna kongressist ülevaadet tegema. Tagasi kodumaal, tegin saate valmis ja soomlased kuulsid esimest korda oma raadiotest Kaplinski häält.
Aasta varem, 1969. aastal olin tutvunud Kaplinski luuletustega antoloogias „20 nykyvirolaista runoilijaa”, kus olid koos nii kodu- kui ka väliseesti kaasaegsed luuletajad. Kaplinskilt oli Pirkko Huurto tõlkinud viis luuletust.
Ilusa alguse järel tuli Kaplinski Soome jõudmise teel aastaid kestev paus. See oli minu süü.
Meile Anjaga oli küll Looming tellitud, seda oli lihtne teha ja tellimus oli uskumatult odav. Kuid ma ei olnud lugenud sealt Kaplinski esseid, sest 1970. aastatel tuli teha palju muudki – hoolitseda kirjastuses soome kirjanike eest ja leida uusi andeid, saada lapsi ja ehitada maja.
Lõpuks soovitas keegi tuttav neid lugeda. Võtsin siis Loomingu ette ja lugesin läbi essee „Mis on luule”.
Läksin kohe õhinasse.
Õhinasse läks varsti ka professor Tuomas Anhava, sel ajal meie kirjanduselu peamine autoriteet ja kirjandusajakirja Parnasso peatoimetaja. Olin loetud essee kiiresti tõlkinud soome keelde ja saatnud oma tõlke Anhavale lugeda. Olin teksti märkinud ka kohad, kus võiks lühendada, ma olin ka ise ju toimetaja ja teadsin, kui palju vähem oli Parnassos lehekülgi võrreldes Loominguga.
„Seda ei lühendata,” ütles Anhava mulle telefonis ja avaldas essee kohe täies pikkuses.
See, et ta kutsus mu kolm aastat hiljem oma järglaseks Parnassot peatoimetama, on teine jutt. Siinne jutt läheb edasi nii, et ma tõlkisin ajakirjale Kaplinskit üha juurde, kuni Otava kirjastus, mis oli Parnasso taustajõud, tahtis avaldada tema esseesid terve raamatu jagu.
Raamatu tarbeks oli juba tõlgitud esseedele vaja lisa, kuid nende avaldamisele eelnesid mõned ajastule omased pinged.
Olid 1980. aastad, Nõukogude Liit veel püsis, ka tema tsensuur kehtis. Teie julge protest – Neljakümne kiri – oli äratanud valvsaid ametnikke. Kui kiri tõlkimiseks minuni jõudis, siis öeldi mulle, et see salakaubalik tekst oli Tallinnast Helsingisse liikunud luuletaja Paavo Haavikko naise rinnahoidjasse peidetuna.
Ka uued Kaplinski tekstid mu töölaual olid salapärased: need olid kirjutatud õhukesele siidpaberile väga kitsa reavahega. Tekste ei olnud Eestis avaldatud, võis mõista, et need olid tsensuuri kinni jäänud. Minu meelest täiendasid kõnesolevad tekstid suurepärasel viisil pilti Kaplinskist kui mõtlejast, nii et ma tõlkisin ära ka need.
Ent kuidas suhtuks Moskva seesugusesse üsna avalikku mässu?
Kirjastus peab tegema lepingu algupärandi kirjastajaga, see on vana rahvusvaheline tava, kuigi Nõukogude Liit oli autoriõigusi reguleeriva Berni konventsiooniga liitunud alles 1970. aastatel. Igal juhul pidi Otava kirjastus saatma andmed raamatu kohta Moskvasse, organisatsioonile nimega VAAP – mäletan veel, et selle nimi oli umbes Agentura Avtorskova Prava või midagi sellist, sest töötasin siis ise ka kirjastuses.
Mu mure oli asjatu. Minu tõlge „Olemisen avara hiljaisuus. Esseita ihmisestä, luonnosta, runoudesta” ilmus 1982. aastal ilma probleemideta. Ju oli Moskvas vaja mõelda suurematele asjadele, näiteks Afganistani sõjale. Raamat ilmus Otavas „Delfiini-raamatukogu” sarjas, need olid väikseformaadilised pehme kaanega raamatud, seal olid ilmunud nii Marcel Proust kui ka Franz Kafka ja mõned soome meistridki. Hea seltskond.
Esseed äratasid meil lausa erakordset tähelepanu. Arvustusi ilmus küll vaid mõni, kuid seda rohkem hakkas ilmuma Kaplinski nimi meie kirjanduse ja kultuurielu mõjutajate tekstidesse. Kaplinskit tsiteeriti, talle viidati kõige erinevamates seostes. Tema sõna äratas huvi ja omandas kaalukust soome intelligentsi aruteludes. Nii võib juhtuda, kui oodatakse midagi uut. Kaplinskit oodati, sellest varsti veel.
2
Kaplinski luuletusi saime tõesti esimest korda lugeda juba mainitud antoloogiast. Viisteist aastat hiljem ehk 1984 ilmus üle 30 luuletuse antoloogias „Uusien sulkien kasvaminen” Leena Krohni ja Kari Sallamaa tõlkes. Ja samal aastal nägi trükivalgust ka terve raamat Kaplinski luulet, kokku 176 lehekülge kümnete tekstidega.
Tõlkija Anja Salokannel pani raamatule pealkirjaks „Sama meri kaikissa meissa”. See oli valik viiest kogust. Pealkiri oli hästi valitud, järgmistel aastatel rootsi, norra ja inglise keeles ilmunud kogud said sama pealkirja.
Esseekogu ja luuleraamat tõid Kaplinski meie kultuurivälja osaks. Iseloomustan seda nüüd mõne sõnaga.
Meil oli noor generatsioon kaotatud sõja ja sõjaaegse isolatsiooni põhjustatud vaimse kriisi tõttu tahtnud öelda lahti kõigest eelnevast. Lüürikas tähendas see, et nüüd tundus vanem luule liiga pateetiline ja romantiseeriv ning selle rütmid ja riimid kajasid meie kõrvus kui tühjad sõnakõlksud.
Meie uus luule loobus meetrikast. Vaba värss ja vaba kujundivool vallutas soome luule 1950. aastatel võimsalt ja lõplikult.
See murrang ei olnud ainult mäss isade vastu, uus väljendusviis sündis väga loomulikul viisil: seal ühinesid emakeele võimalused ja noorte autorite modernne maailmapilt. Soovides uueneda, tunti suurt huvi luule vastu teistes keeltes, tähelepanu äratas kord jaapanlaste vaoshoitud tanka, siis jälle ameeriklaste ohjeldamatu beat. Kui tutvusime eesti noore vabavärsilise luulega, tundus see meie jaoks tuttav ja loomulik.
Aga mida me mõtlesime teie kaasaegsest, kuid riimis ja rütmis luulest? Me mõistsime Juhan Viidingu ja mõne teisegi noore autori loomingut lugedes, et nende maailmapilt oli modernne, elutunne oli kaasaegne, kuid nende tõlkimiseks ei olnud meil lihtsalt keelt. Lõppriimid olid meie silmis sõna otseses mõttes vaid laulukesed. See puudutab ka Kaplinski kindla meetrumiga luuletusi, kuigi need on meisterlikud.
Kuid Kaplinski vabavärsiliste tekstide mõistmiseks olime valmis. Lisaks vormile olid meile tuttavad ka Kaug-Idast pärit filosoofilised impulsid. Me võtsime omaks jaapani tanka ja haiku, ja kui me samal ajal saime tuttavaks ka hiina klassikalise luulega, siis tõlgiti see kõik soome keelde samuti vabas värsis. Koos Kaug-Ida luulega saabus muidugi ka nende mõtteviis.
Kuid kõigepealt oli Kaplinski meile modernne, euroopalik luuletaja. Selle kohta on hea näide Rootsist.
Meil hinnatakse Nobeliga pärjatud Tomas Tranströmerit; terve tema luulelooming on soome keelde tõlgitud, tõlkis Caj Westerberg. Eestis on Tranströmerilt ilmunud esinduslik valikkogu, 160 lehekülge. Selle tõlkis Jaan Kaplinski.
3
Nüüd, kus meil said lisaks luuletustele tuntuks ka Kaplinski esseed, ei kutsutud kiire läbimurde teinud autorit enam ainult luuletajaks, teda hakati nimetama ka „mõtlejaks”, „kultuurikriitikuks”, „filosoofiks”, „intellektuaaliks”. Nagu mäletame, pidas ta ise ennast keeleteadlaseks.
Tagantjärele võime näha, et Soomes vajati Kaplinskit ja tema mõtteid. Prohvetit oodati ja prohvet saabus.
Ajal, mil ilmusid Kaplinski esimesed tõlked, olid meie noorema põlve haritlased läbi teinud pea kaks aastakümmet kestnud hoiakumuutuse. 1960. aastate alguse perioodi kutsuti „kultuuriradikalismiks”. Sel ajal mässasid noored peamiselt esteetilisel rindel: lüürikas vaba värss, kunstis nonfiguratiivsus ja muusikas atonaalsus. Aastakümne lõpus jõuti poliitilise radikalismini, mäss ulatus kunstist ühiskonda. Hakati vasakpoolseteks, mindi maailma muutma. Ja kui pöörane oli veel see sexual revolution. Jälgiti ja järgiti ka Ameerika hipide liikumist.
1970. aastatel juhtus aga juba midagi kummalist. Kui poliitikas toimus võidujooks üha vasemale, siis paljudes Euroopa maades jäi oma komparteidest väheks. Prantsusmaal ja meie lähedal Norras tegutsesid nüüd maoistid, ikka Mao Zedongi vaimus. Soome vormiks sai taistolaisuus, vasakpoliitiku Taisto Sinisalo järgi, tema esindas Soome kompartei radikaalset tiiba, mis tegutses Moskva ettekirjutuste järgi.
Jumal hoidku nende aegade eest! Noored andekad kunstnikud ülistamas Leninit ja Stalinit – ma ärritun veel nüüdki!
Aga see aeg läks varsti mööda ja punase laine järel tuli roheline laine, parlamenti jõudis roheliste partei. Tekkis igasuguseid kodanikuliikumisi taimetoidurestoranidest kuni looduskaitseaktsioonideni, kus noored aheldasid end ekskavaatorite külge, et takistada kaevamisi, mis rikuksid jõgesid. Tähtis osa kultuuridiskussioonis oli ka feminismi esiletõusul.
Kümnendi võtmesõnad olid looduskaitse, looduse mitmekesisuse säilitamine, ökokatastroofi oht ja inimese „püüd kõigekülgse ja vaba loomulikkuse poole” – just nende sõnadega kirjeldati Kaplinski esseede keskset sõnumit.
Kaplinski mõttemaailm, teda huvitavad küsimused olid just needsamad küsimused, mille üle ka meie nelikümmend aastat tagasi arutlesime. Meie oma Soome mõjuisik oli Pentti Linkola. Aastatel 1932–2020 elanud Linkola oli Helsingi professori poeg, kes kolis maale vaestesse oludesse, et hakata kalameheks, ja kellest kasvas esseistlikke teoseid avaldav võimsa häälega looduskaitsja.
Me tõepoolest tutvusime Kaplinskiga õigel hetkel. Lisaks äratas teie laulev revolutsioon Soomes suurt tähelepanu ja palju kaasaelamist, sest meiegi elasime sellesama karu kõrval mis teiegi. Tavaliste soomlaste jaoks olite te tähendanud läbi aastakümnete vaid Saaremaa valssi ja Tallinna vodkaturismi. Nüüd muutus kõik.
4
Järgmises soome keelde tõlgitud raamatus esinebki Kaplinski kultuurikriitiku ja intellektuaalina. 1990. aastal ilmus „Vieläkö Tartossa laulaa satakieli”. See oli kirjastus Tammi tellimustöö, Kaplinski ja esseisti Johannes Salmise kirjavahetus. Rootsi keeles kirjutav, kuid, nagu kõik soomerootslased, ka soome keelt rääkiv ja mõistev Johannes Salminen oli siis meie kultuuridiskussiooni tippnimi, ja kutse sellele dialoogile tähendas, et Kaplinskit tunnustati Soomes esmaklassilise kultuurikriitikuna, avara vaate ja suurte teadmistega mõtlejana. Kaplinski kirjad tõlkisin mina Salmise jaoks sedamööda, kuidas need saabusid, Salmise kirju luges Kaplinski otse rootsi keeles, raamatu tarvis tõlkis need Risto Hannula.
Seesama, mitte ainult kirjaniku, vaid ka mõtleja ning filosoofi positsioon on määrav ka järgmises, 1992. aastal ilmunud raamatus „Rajalla jota ei ole. Merkintöja tiedosta, tietoisuudesta, uskosta”. Kolm aastat hiljem ilmus „Titanic”, siis 2002. aastal „Törmaus todellisuuteen. Esseitä vuosilta 1988–1999” ja „Kirje isalle” aastal 2005. Need tõlkisime kas mina või Anja, välja andis Otava.
Tõlkijatena tuli juurde veel inimesi, keda innustas Kaplinski looming. „Rukous, mantra, runo” oli Katja Meriluoto tõlgete valik 1996, ja Arto Lappi tõlkis „Olen kevät Tartossa”, mis ilmus 2010. Romaan „Sama joki” ilmus samuti 2010. aastal Kaisu Lahikaise ja Anja Salokandle tõlkes. Järgmistel aastatel jätkas Anja luuletõlgetega.
Läks kümme aastat, kuni 2021. aastal nägi tema tõlkes trükivalgust valik „Ilta tuo takasin kaiken. Runoja kuudelta vuosikymmeneltä”. Helsingin Sanomat ütles selle kohta, et see on tõeline opus magnum. Oli ka põhjust, raamatus on 595 lehekülge. Ja ka suur valik Kaplinski vene keeles kirjutatud luuletusi, need tõlkis luuletaja ja kirjandusteadlane Pauli Tapio.
Telliskivipaksuse luulekogu avaldas uus kirjastus Parkko, mis on spetsialiseerunud luuletõlgete avaldamisele. See on ühe mehe, Tommi Parkko kangelastegu, ta on avaldanud veel ka näiteks Octavio Pazi, Vladimir Majakovski ja Paul Celani luulekogud.
Kirjastaja Tommi ja tõlkija Anja koostöö edenes kindlasti hästi, sest nad olid alustanud oma vestlusi luule üle juba 20 aastat tagasi. Siis me elasime Tallinnas, mina töötasin Soome Instituudis Harju 1. Instituuti võeti tööle ka praktikante ja üks neist oli pikk vaikne poiss Tommi Parkko. Kuulsin, et ühised sõidud Helsingi-Tallinna tiiburil – oi, kas mäletate veel neid laevu?– või ka mõnes suuremas laevas kulusidki neil kahel lüürikast rääkides.
5
1992. aastal sai Kaplinski Soomes suure tunnustuse osaliseks: esimese ja seni ainukese välismaalasena sai ta Eino Leino kirjandusauhinna. Kümned varasemad auhinnasaajad olid olnud soome luuletajad ja kultuuriinimesed, nii nagu ka kõik hilisemad.
Auhinna žürii – sinna valiti igal aastal professionaalide paremik – oli oma valikus nii kindel, et valides Kaplinski, rikuti meelega auhinna statuuti ja vaimu. Sellest tõusis poleemika, mis vaibus siiski üsna ruttu. Soome kunstiringkonnad olid Kaplinski omaks võtnud.
Mõju kohta, mida oli omal ajal tekitanud Kaplinski esseede raamat, sündis isegi anekdoot. Jaan ja mina kohtusime kord Helsingi kunstnike restoranis Jorma Hautalaga, kes on Soomes tuntud just oma stiilsete konstruktivistlike maalide ja tundliku värvimeele poolest. Räägiti igasugust ja Jaan mainis möödaminnes, et ta on värvipime, ei erista punaseid sõstraid rohelises põõsas. Hautala karjatas: „Kurat küll, ja mina kasutasin kunstiakadeemias aastaid õpikuna värvipimeda esseid!” Seda muidugi kogu lugupidamisega.
Muidugi hinnati Kaplinskit Soomes tema artiklite kõrge intellektuaalse taseme ja selge väljenduse tõttu, kuid minu meelest on siin veel üks põhjus. Kaplinski mõtteviisis ja väljenduses oli lisaks juba mainitud tõsiasjadele veel midagi, millele soomlased olid vastuvõtlikud. Meie oleme kogu aeg otsinud oma identiteeti ja teame, et meie taust ei ole suurtes linnades või vanas kõrgkultuuris, vaid kuskil mujal – kodustes metsades ja mere ääres. Otsides endale ainuomast ja iseloomulikku on Kaplinski tekstid olnud heaks teejuhiks.
Need näitavad, kui suur on vastuolu euroopaliku kultuuri ja maailma põlisrahvaste vahel. Esseed otsivad ehedust ja loomulikkust Ameerika indiaanlaste ja soome-ugri rahvaste pärandist. Nendest ilmneb kaks järsult erinevat mentaliteeti, kui asetatakse vastamisi kaks luuletraditsiooni: antiikne ladinakeelne meetrika – seda veel saksa romantilises vormis – ja eesti regivärss. Nii satuvad vastakuti kunstlik ja ebaehe ning vaba ja loomupäraselt hingav.
6
Neil aastatel Eesti iseseisvus ja kõik muutus. Tekstid ei jõudnud enam kohale salapärasel viisil ja siidpaberil, vaid Kaplinski ise ilmus meie koju. Mäletan, kuidas ta ühel 1990. aasta hommikul istus meie elutoa sohval, paber ja pliiats käes, kohv oli juba joodud, me saatsime lapsi kooli – ja siis ütles Jaan, et sai just oma kolumni valmis.
Oulus ilmuv suur Põhja-Soome ajaleht oli kutsunud Jaani oma kolumnistiks ja artiklitellimusi ning palveid intervjuudeks tuli siit ja sealt. Palju oli esinemiskutseid. Mitmel suvel õpetas Jaan algajaid noori autoreid Urjala kirjanduspäevadel ja Tampere ülikool kutsus ta resideeruvaks kirjanikuks – Writer in residence – terveks semestriks.
Jah, ja reisimine. Kui paljudel maadel ja mandritel ta käis! Kord meil Helsingis peatudes jutustas Jaan, et oli äsja kogenud maavärinat. Ta tuli Californiast ja oli teel koju.
Kuid ilmselt oli tema esimene reis läände ikkagi omaette kogemus. Sellest on mul oma mälestus, mis Jaani hästi iseloomustab. Kui ta aastal 1986 tuli Georg Otsaga esimest korda Helsingisse, olin ma oma autoga sadamas vastas. Mida ütles luuletaja, kui ta istus autosse? Luuletajad on ju eeterlikud olevused, oma sügavamõttelises maailmas taevastesse kõrgustesse ulatuvad jumalad, kes on kaugel praktilisest argielust?
Jaan kummardus ette, vaatas auto armatuurlauda, nägi läbisõidetud kilomeetreid ja märkis asjatundlikult, kui vana ja millises sõidukorras mu auto on.
Üsna varsti pärast seda avanes ka kogu muu maailm.
7
Kaplinski luuletuste ja esseede ilmumise järel juhtus nii, et peaaegu samas taktis edenesid kaks asja: Eesti taasiseseisvumine ning Jaani tuntus kodumaal ja maailmas. Eesti sai iseseisvaks ja varsti oli Jaan Riigikogus.
Ajakirjanduses mainiti teda pea igal sügisel kui arvestatavat kandidaati Nobeli kirjandusauhinnale. Ta oli pääsenud reisima küllalt hilja, kuid nüüd sadas esinemiskutseid kõikjalt maailmast.
Anja ja minu juures olid Jaan ja Tiia tihti külas, mõnikord olid kaasas ka Lemmit ja Elo-Mall, siis veel päris pisikesed. Kui mõned aastad tagasi tegime kodus suurpuhastust, tuli lahti elutoa söögilaua sahtel, mille olemasolu olin aastakümneteks unustanud. Sahtlis olid kommipaberid, need oli sinna pannud ilmselt Elo-Mall. Mäletan hästi seda korda, kui väike tüdruk ukerdas laua all, nii et laudlina lehvis.
Kuid Jaanil oli Soomes palju sõpru ja teisigi peatuspaiku.
Ta sai sõbraks akadeemik Georg Henrik von Wrightiga. Valgepäine vanahärra oli sündinud aastal 1916. Ta oli õpetanud Cambridge’i ülikoolis Ludwig Wittgensteini järglasena. Sain aru, et akadeemikul oli oma Eira kodus eestlasest sõbrale külalistuba alati avatud ja nende õhtuseid vestlusi saatis tilk Šoti viskit.
Ühel viimastest Kaplinski külaskäikudest Helsingisse läksime ülikooli raamatukokku ja seal Rotundas oli parajasti von Wrighti mälestusnäitus. Jaanile tulid meelde need õhtud Eiras ja Tiia pildistas teda filosoofi rotangtoolis istumas.
Me imetlesime Wittgensteini jalutuskeppi ja ühte igivana pisikest reisikirjutusmasinat, millel oli vist sündinud kogu von Wrighti looming. See oli 1919. aasta Corona; Georg oli saanud selle oma isalt kingitusena New Yorgist ja kasutas seda terve elu, üheksandast eluaastast peale.
8
Aga kõik see läks väga kiiresti. Meie, kes oleme Jaani lugenud, mäletame, kuidas mõned aastad pärast rahvusvahelist läbimurret ilmus tema kõnesse irooniline noot, sarkastiline sõna call-girl. Kutsed suure maailma hinnatud ülikoolidesse, konverentsidele ja muudele kultuurisündmustele panid ta tundma kuulsuse needust või vähemalt oli ta nii paljudest esinemiskutsetest tüdinud. Võõra sõjaväelennuvälja tõttu aastakümneid välismaalastele suletud linnas elanud luuletaja tundis äkki, et ta ei ole mitte ainult kõikjale kutsutud avaliku elu tegelane, vaid lausa eskorttüdruk, keda tellitakse raha eest. Sellest melust igatses ta tagasi Tartusse või veel kaugemale – oma maakodu rahusse.
9
Jaan Kaplinski Soomes ja Jaan Kaplinski Eestis – nende vahel on suur erinevus. Teil siin on Kaplinski sageli poleemiline kirjanik, kes on äratanud ka kriitikat. Teda on rünnatud ja ta ise on algatanud poleemikaid, näiteks heites meie Sofi Oksasele ette, et selle romaanid annavad Eesti ajaloost vale pildi.
Kuidas on suhtunud soomlased, selle kohta toon paar tsitaati uuematest lehtedest.
„Mäletan, kuidas teismelisena lugesin raamatut „Olemisen avara hiljaisuus”. Seal kirjutati teadmise ja kogemuse, teaduse ja usu, keha ja tehnoloogia suhetest luuleliselt, kirkalt ja selgelt. Oli, nagu istuksin kaldal ja vaataksin läbi sügava vee põhjani ning samal ajal näeksin ka enda peegeldust vee pinnal.” Nii kirjutas keeleteadlane Janne Saarikivi mõned aastad tagasi oma kolumnis sellest, kuidas ta tutvus Jaan Kaplinski loominguga. Noorena õppis ta eesti keelt ja rääkis, kuidas liikus ringi, Kaplinski luulekogu seljakotis. Janne Saarikivi on Soomes hästi tuntud teadlane ja kultuurikriitik.
Ka luuletaja ja kriitiku Harri Nordelli jaoks oli Kaplinski esseekogu olnud nooruses oluline. Arvustades luulekogu „Ilta tuo takaisin kaiken” Helsingin Sanomates, kurdab ta, et seda vana väikest raamatut „Olemisen avara hiljaisuus” ei ole enam isegi antikvariaatidest saada – see oleks tema meelest ikka veel väärt lugemine uutele noortele.
Meie silmis on Kaplinski ikka seesama palju lugenud, paljusid keeli oskav ja idamaist tarkust vahendav rahulik ning meditatiivne kuju, millisena me kord teda tundma õppisime.
Soome keelest SIRJE OLESK
Lisa kommentaar