sisukord

Pilte ja kõnelusi. Eesti näitekirjandus 2008 (1)

Heidi Aadma

Kohalikku teatripilti ajaliselt raamistades peatun tausta loomise mõttes hetkeks siinsamas ajakirjas varem ilmunud kokkuvõtetel. Viimaste aastate näitekirjandusülevaated on oma hinnangutes varieerunud lootusrikka ja mitte eriti silmapaistva vahel. Kuigi algupärane näidend on jätkuvalt au sees ja teatrites enamasti ka repertuaarikeskmes, on selliste nendingute taga omad põhjused. Üks neist on viimase kümnendi autorinimede ning käekirjade kordumine ja nende ilmne maskuliinsus. Eesti näitekirjanduse osatähtsus kohalikus teatris on võrreldes näiteks Läti või ka Leeduga prae­gu tunduvalt suurem. Eesti teatri juubeliaastal oli algupärand eriti po­pulaa­rne. Kui „Endla” teatris otsustati 2006. aastal lavastada vaid eesti autorite näidendeid, siis kasvas uute tekstide arv hüppeliselt. Tänu sellele moodustasid algupärasel näidendil põhinevad lavastused rohkem kui kolmandiku kogu uusrepertuaarist. Aastatel 2005—2006—2007 on muutustekõver olnud vastavalt 18—40—24 lavastust. 2008. aastal lä­henes aga mõneti üllatuslikult nii eesti autorite kui ka uuslavastuste arv taas neljakümnele, mistõttu siinses ülevaates kõigil pikemalt peatuda ei jõua; kaardistan näidete toel vaid põhilised suunad.

Möödunud aasta jooksul ilmus trükist kaksteist näidendikogumikku (sh. lastenäidendid) ning nende kõrval seitseteist omaette näidendit (kokku kaheksakümmend kaheksa üksikteksti). See viitab teatritekstide trük­ki­mis­tava süvenemisele. Aastatel 2006 ja 2007 oli kogumikke vastavalt kaks­teist ja kuus ning neile lisaks ilmus eraldi üksteist ja kuusteist üksik­teksti. Tõenäoliselt ei tõuse sellisest vastandusest aga suuremat üldistust — üksiknäidendite ilmumine on Eestis ikkagi juhuslikum nähtus ja kogumikud loomulik viis aastate jooksul tehtu koondamiseks. Selliste arvude üle võiks siiralt rõõmustada, kui nendega kaasneks ka näidendeis käsitletavate teemade ning žanride nüansseerumine.

Ülevaates ei hakanud ma tõmbama jäika piiri teatrilaval või raadio­eetris pühitsetud näidendi ja trükis ilmunute vahele. Viimase aasta üldpilti on tasakaalustamas rõõmustavalt palju konkreetse lavastus- või lavastaja­idee raames valminud tekste, mis enne publikuni jõudmist näidendina ei vor­munudki. Samas ei saa väita, et sel puhul tavapärast kirjapandud näi­­den­dit lavastuse kaas- või järelproduktina ei eksisteeri — peaaegu kõik möödunud aastal lavale jõudnud tekstid on Eesti Teatri Agentuuri (endine Eesti Näitemänguagentuur) näidendikogus lugemishuvilistele kätte­saadavad. Nii lisanduvad 2008. aastal trükituile ligi nelikümmend algu­pärast näidendit ning kuus erineva algmaterjali ja viis proosateksti põhjal val­minud dramatiseeringut. Nende hulka on arvatud ka Eesti Draa­ma­teatri traditsiooniks saanud uute algupäraste näidendite ette­lugemisel olnud tekstid. Neid on kolm: Mart Kivastiku „Oodates päi­ke­se­kuningat”,Jaan Kruusvalli „Kõrberebase elu” ja Ilmar Raagi „Frida saiake”. Tele- ja filmi­stsenaariumid, mis Eestis tekstina raskesti kuju võtavad, jätaksin näitekirjanduse hämaralale, mistõttu neil pikemalt ei peatu. Eraldi mai­nik­sin ära Kauksi Ülle „Taarka” kui maailma esimese setukeelse filmi, mille algtekst 2005. aastal Ain Mäeotsa käe all Setumaal Obinitsas ka lavastusena välja tuli.

Mõneti ootamatult mõjub teadmine, et 2008. aasta uuslavastuste hulgas on taaslavastatud klassikat vaid ühe näidendi jagu — „Endla” teatris esietendus Eduard Vilde „Pisuhänd”. Selle üle kurtmine või rõõmusta­mine võib olla ennatlik. Ei soovi mõjuda küünilisena ega taha tõlkijaid tööta jätta, püüan vaid tähele panna enamasti (majandus)kriisiks nimeta­tava tõenäolisi tagajärgi. Kahtlustan, et eelarvekärpe üle elanud teatrid hakkavad lähemal ajal puhtpraktilistel põhjustel meelsasti taas kohalike klassikute poole pöörduma, sest teatrile on see odavam kui välistekstide sisseostmine. Loodetavasti aga ei pea kärbete tõttu kannatama praegune kirjutajaskond.

Võrreldes paari viimase aastaga, mil aktiivselt tegutsevate näitekirjanike loetelus püsisid enam-vähem samad kirjutajad, kellelt kaks või rohkemgi teksti korraga trükis ja laval, on 2008 eriline just nimede paljususe poolest. Nende hulgas on n.-ö. põlisautorid Andrus Kivirähk ja Mart Kivastik, agaka mitmed täiesti uued kirjutajad, nagu Martin Algus, Loone Ots ja Uku Uusberg. Kivastiku kolmest 2008. aastal lavastatud näidendist esimene — „Meie isa, kes sa oled…” on lugu elus hätta jäänud isast ja te­ma kiiva­kiskuvaist suhetest poegadega. Kõigipoolsed püüded olukorda pa­randada jooksevad liiva. Näidend on kirjutatud juba 1996, kuid mõjub teravalt tänapäevasena. Kivastiku näidendeis juhtubki enamasti vähe, aga väikeste argiste eluseikade kaudu paljastub tegelaste kogu elu. Ki­vas­tiku jämekoomika avaldub oma äärmustes tema teises näidendis „Noor­te hääl”.

Tuntav tühimik on tekkinud Jaan Krossi ja Mati Undi kohale. Tartus toimunud ja Mati Undile pühendatud Eesti Teatri Festival 2008 tõi en­diste lavastuste taasesitusena publiku ette Undi teatritekstid „Vaimude tund Jannseni tänaval” („Endla”, 1984), „Helene, Marion ja Felix” (Noor­sooteater, 1990) ja „Stiil” (Von Krahli teater, 2003). On tõen­äo­line, et see annab tõuke uuteks lavastusteks ning Unt autorina on taas lavale tulemas. Kui Jaan Kruusvall oli möödunud aastal esindatud kahe tekstiga („Hääled” raadioteatris ja „Kõrberebase elu”), siis 1990-ndate pub­likulemmik Jaan Tätte — kes on Tallinna Linnateatri palgalise näite­kirjaniku ametist loobununa suundunud Vilsandile saarevahiks — puudub 2008. aasta autoriloetelust täielikult. Nagu ka Urmas Vadi ja Mihkel Ulman. Tätte on oma näidenditega küll endiselt populaarne, aga seda ees­kätt väljaspool Eestit, Saksamaal ja ka Lätis. Samas ilmusid nii Jaan Tättel kui ka Urmas Vadil näidendikogumikud uuema loomin­guga. Kui Tätte kogumiku („Näidendid II”) lavatükke („Kaev”, „Meeletu”, „La­tern”, „Kaotajad”) on usinam publik teatris juba näinud, siis Urmas Vadi kogumikus „Kohtumine tundmatuga” on kahe stse­naa­riumi („Kohtu­mine tundmatuga” ja „Georg”) kõrval veel lavastamata „Ini­mene, mängi!”. Filmistsenaariumina loodud tekst oli esmakordselt pub­liku ees 2006. aastal Eesti Draamateatri ettelugemiste sarjas. Vadi män­gulisus paljastub juba pealkirjas. Nii psühhiaatrist peategelases Johan­neses, kes sõpradega koos katsetab Spiel’i praktilist mõju sotsiaalsetele maskidele, kui ka teistes tegelastes võib aimata 1970-ndate Tartus elanud kirglikke eneseotsijaid. Vadi näidendite loomulikuna mõjuva absurdsuse taga on oskus segada fantaasiamaailma ja olmerealismi. Oma näidendeid kirjuta­des ei püüagi autor tajutavate maailmade vahele konkreetseid piire tõmmata. Sellest sünnib tema tekstide soe kõrvalpilguga huumor. Nn. argireaalsus on Vadil täis varjatud imesid.

Möödunud aastal ilmunud näidendikogumike seas on ka AndrusKivirähki mahukas raamat. Ühiste kaante vahel ilmuvad varasemad juba la­vastatud näidendid „Sürrealistid”, „Voldemar”, „Üks udune päev” (Salme Reegile pühendet raadiokuuldemäng), „Uljas Neitsi”, „Keiserlik kokk” ning näidend „Ingel, ingel, vii mind taeva”, mille tegevus toimub Eesti Vabariigi vanglas aastatel 1924—1938, laval on vangivalvur ja riigipöörajast naisvang ning lugu ise on kirjutatud näitlejanna Katariina Lauku silmas pidades. Koondkogus „Valge tee kutse ja teisi lavatekste 1980—2005” avaldatakse Juhan Saare seitse näitemängu: „Valge tee kutse”, „Kuning Herman esimene”, „Tartu rahu”, „Verine John”, „Silver Ükssilm, Felslandi hir­mus mereröövel”, „Kuldne elu” ja „Barbara von Thedingsheimi keelatud armas­tus”. „Loomingu Raamatukogus” (2008, nr. 35/36) on ilmunud Maimu Bergi kaks veel lavastamata teksti, mida tutvustuses kirjeldatakse kui „kaht kurbhumoorikalt hoogsat näitemängu, mis algavad otsekui olme­draa­mad Eesti tänapäevaelust ja lõpevad ootamatu puändiga”. Näiden­did on kõigist varem mainitud trükistest värskeimad ja puudutavad otse­selt kaasaega. Nende lavalejõudmist võib takistada vaid sobiva la­vastaja puudumine.

Peeter Sauter avaldas 2008. aasta „Loomingu” esimeses numbris näidendi „Keldris”, mille eest talle nüüdseks on antud näitekirjanduse aastapreemia. Tekst, kus paarisuhte õrnus, võitlus, sõltuvus ja vägivald koonduvad pisikesse umbsesse keldriruumi, milles mees oma kahe lapse ema kinni hoiab, mõjub napisõnalisuse ja tundliku kujundlikkusega. Näidend võiks olla kõnekas ka väljaspool Eestit.

„Loomingus” 2005. aasta näitekirjanduse seisu analüüsinud Piret Kruus­pere on juba artikli pealkirjas toonase Kõivuta-oleku ära märkinud. Kindlasti on Madis Kõiv autor, kelle tekstide teatrikavadest puudumine mõjutab otseselt tervikpilti. Pärast paariaastast pausi annab Võru Teatri­ateljee 2007. aastal mõned etendused „Castrozzaga”, kuid 2008. aasta toob tekstinõudlikuma teatrihuvilise rõõmuks Madis Kõivu läbimõtlemis­teatri juba pikemalt lavale tagasi. Tema Tartu-allusioonidega „Lõputu kohvijoomine” jõuab lavale Tallinnas, endise kino „Helios” teatriks kohandatud saalis.

Tegu on mahuka, kuid tavapärasest lava- ja vaatajasõbralikuma luge­misdraamaga. Teksti on lava tarbeks tugevalt kärbitud. Seda enam pakub rõõmu täispika näidendi ilmumine nii Eesti Draamateatri näidendi­raa­matu sarjas kui ka Kõivu näidenditekogumiku kolmandas köites. Füü­si­kuna puudutab Kõiv ka „Lõputus kohvijoomises” poeetilisel moel aja kulgemist ning selle tajumise relatiivsust. Ta loob oma ajagraafika, mida piiravad vaid kohviku W lahtioleku ajad ja kus minevik ning mälestused stseeniti põimuvad. Selle igavesti kestva ajamuutumise teljeks on tegelane Stammgast, kes ei lahku kohvikust kunagi ning kelle ümber koondub tegevus: sõjad algavad ja lõpevad, võim muutub, arutletakse, vahetatakse riietust ja mõtteviise, külastajad joovad tassi tühjaks ning mõni neist jääbki uuesti tagasi tulema. „Lõputu kohvijoomine” on suuresti koha­keskne ja sealsed tegelased prototüüpsed, kuid Kõiv keskendub lokaal­setele teemadele viisil, mis teeb need üldintellektuaalseks ja -inimlikuks. See ei taanda küll n.-ö. õpikuajalugu, mille daatumid lavastuses aasta­arvudena lavale projitseeritakse, kuid hägustab isiklikud ja teadaolevad eestlaseks olemise pöördepunktid ühiste puutepunktidega mälumaasti­kuks.

Kohalikku mälu põlistab ka Merle Karusoo lavastajadramaturgiat koon­dav kauaoodatud kogumik „Kui ruumid on täis”, mille ilmumist võib nimetada suursündmuseks. Kolmteist fotode ja kommentaaridega näidendit („Meie elulood”, „Kui ruumid on täis”, „Aruanne”, „Haigete laste vanemad”, „August Oja päevaraamat”, „Theodor Maripuu kirjad”, „Pirgu mälukillu arhiiv”, „Circulus”, „Sügis 1944", „Kured läinud, kurjad ilmad”, „Küüdipoisid”, „Save Our Souls”, „Misjonärid”) kannavad laiendpealkirja „Eesti rahva elulood teatritekstides 1982—2005". Raa­mat, kus kõrvuti seisavad mälupildid elust ja fotod lavastustest, on kor­raga nii rahvusliku eneseanalüüsi allikas kui ka eestlaste ühismälu kandja. Enamasti koos trupiga kogutud dokumentaalsete materjalide (intervjuud, kirjad, päevikud jne.) põhjal loodud lavatekstides on ühtviisi olulised nii üksikinimeste isiklikud elulood kui ka nende põhjal tekkinud üldistus.

Mõnevõrra erineb neist 2008. aastal Eesti Draamateatris lavastatud „Sigma Tau-C705", mis on Merle Karusoo, Enn Vetemaa ja noore lavas­taja-dramaturgi Erki Aule edasiarendus 2007. aastal Eesti Näite­mängu­agentuuri näidendivõistlusel äramärgitud näidendist „Gustav Naani hiil­gus ja viletsus”. „Sigma Tau-C705” puhul on kasutatud arhii­vi­doku­mente, salvestusi ja Naani kaasaegsete mälestusi. Karusoo sotsio­loogilise teatri ja tekstidega kokkupuutunu võib olla kindel, et sellest kon­taktist ei väljuta mitte ainult targemana, vaid ka haritumana. Neile, kes teavad vaid, et Gustav Naan (1919—1994) oli Nõukogude Eesti aka­deemik, aja­lookirjutaja ja esseist, avaneb tekstis lummavalt sõnaosav demagoog. Ehkki poliitilisi viiteid jätkub — „40 kiri”, metastabiilne Eesti Vabariik, Rein Veidemann —, langeb rõhk literatuursele isikuloole, milles Naani tudengitest vestluskaaslased jäävad kohati vaid publitsistlikeks peegeltegelasteks.

Martin Alguse „Janu” on eelmise näidendivõistluse võidutöö. Tege­likult üks kahest Alguse debüütnäidendist, mis mõlemad said võistlusel preemia. Andres Noormets, kes on viimastel aastatel tänuväärselt palju uusi algupärandeid lavale toonud, lavastas alkoholismist kõneleva näi­dendi põhjusel, et peategelasest mees on pärit siitsamast argireaalsusest, meie kõrvalt. Tal on olemas kõik, kuid ta laseb sel minna, sest miski ei kus­tuta seda janu, mis teda kontrollimatult painab ja mida ka alkohol ei leevenda. Näidendi moto, Heiti Talviku luuletuse „Paaria” esimene salm („Veel tuikab mu tarduv aort, / Veel tõmblevad väsinud veenid. / Mu pää on kui mürgiretort, / Kus käärimas tusk ja migreenid”)on tõestus sellest, et tegemist ei ole teraapianäidendiga, pigem on kirja pandud ängistavalt otsekohene pilt kinnijooksnud elust. „Endla” teatri ja Andres Noormetsa lavastus on kutsutud 2009. aasta maikuus Saksamaale Heidelbergi Stückemarktile esindama eesti uuemat näitekirjandust.

KuigiJaan Unduski kolmandat näidendit„Boulgakoff” on 2005. aasta näidendivõistluse veel lavastamata võidutööna käsitletud juba tuna­mulluses Luule Epneri ülevaates („Draama poolel on Jaan Unduskil keele nõtkuse ja elegantsi vallas vähe võistlejaid”), ei saa näidendist ka siinkohal vaikida. „Teater. Muusika. Kino” teatriankeedis nimetatakse 2008. aasta olulisemate algupäraste näidendite hulgas Eesti Draamateatris lavastatud „Boulgakoffi” 12 korral. See ületab peaaegu kahekordselt häälte hulga, mille kogus hooaja parimaks kuulutatud A. H. Tammsaare ja Urmas Lennuki „Wargamäe Wabariik” Elmo Nüganeni lavastuses. Märkimist väärib ka seik, et „Boulgakoff” esindas Eesti uuemat dramaturgiat 2008. aasta Baltic Contemporary Drama Festival’il Riias. Mati Undi mälestusele pü­hendatud näidendi tegevus toimub kunstiliselt tihendatud ajas 1930. aastate Venemaal, kus Mihhail Bulgakov kirjutas „Meistri ja Margarita”, mis teadaolevalt pääses trükki tunduvalt hiljem. „Boulgakoff” on näidend kirjanikule pealesunnitud loomingulisest vaikimisest ja seejuures enda vastu ausaks jäämisest. Undusk leiab, et tänapäevane meediakeskne mõt­le­misviis paneb kultuurifakti sõltuma tema avalikkusest — kunstnikku, kes ei saa ennast avaldada, lihtsalt ei eksisteeri. Poliitilise terrori ajal või­maldas vaba loomingut hoiak, et üksinda sooritatud toiming on tõe­line juba oma toimumise tõttu. Bulgakov jätkas absurdliku järjekindl­u­sega kirjutamist ka siis, kui ta loomingu avaldamine keelati, ja oli endiselt kirjanik. „Boulgakoff” ei ole dokumentaalnäidend, kuigi pealkirja prant­suspärase kirjapildi taga peitub tuntud maailmakirjanik. Ajalooliste allu­sioonidega on ka teised näidendi kirjandus- ja poliitikategelased: Faddejev, Tolstoi, kauaoodatud telefonikõneluses ilmuv Stalin jne. Un­dus­ki sõnul markeerib teisiti kirjutatud nimi väljamõeldise ja ajaloolise tõe vahekorda tema tekstis.

Poliitilise ja sotsioloogilise teatri taganõudmine on viimaste aastate teat­ri­pildi järjepidev saatja, nagu ka tõdemised, et praktiliselt puudub noortele ja lastele suunatud algupärane teatrirepertuaar. 2008. aasta ei ole selle poolest palju paremas seisus. Teistkordselt lavastatud Eva Koffi „Mirr” tuli välja „Endla” noortestuudio esituses ja Ott Aardami „Poks” „Ugalas”. Viimase puhul on tegemist Eestis haruldase lavalooga kolmest varateismelisest poisist, kes asendavad arvutimängu pärispoksi­misega, et hakata vastu nende vanaema pargis rünnanud tundmatule. Lineaarne, pretensioonitu ja siiras lugu kõneleb olulistest teemadest ja on ka keeleliselt nauditav.

Silma torkab seegi, et suurteatrite 2008. aasta repertuaarist puuduvad täiesti luulekavad-kompositsioonid. Mitte et neid varasematel aastatel arvukamalt oleks olnud, kuid pikk paus, mis on tekkinud pärast Rakvere teatri „Johannese passiooni”, hakkab omandama juba temaatilise vaa­ku­mi ilmet. Sel aastal tuleb käsi laiutada ka komöödiažanri puhul. Ki­virähki pole küll kunagi saanud süüdistada huumori väl­ja­jätmises oma tekstidest, ent otseselt naljasoonele rõhuvaid lavastusi leiab repertuaarist vaid kaks: Peep Pedmansoni„Kuidas dresseerida meest ehk ahvist inimeseks” (Komöödiateater) ja Jan Rahmani võrukeelne „Sann” (Tartu Hansahoovi teater). Multilingvistilise näidendina, milles kasutatakse eesti, vene, setu ja saksa keelt, jääb silma nii lavastuse kui ka raamatuna ilmu­nud Aapo Ilvese ja Olavi Ruitlasekahasse kirjutatud „Pristan” — armastuslugu, mis mõeldud mängimiseks Võõpsu sadamas. Ka näidendi tegevus toimub seal­samas, haarates ajaliselt perioodi Esimesest maa­ilmasõjast kuni täna­päevani.

Teema, mille käsitlustest eesti teatripildis juba mitmendat aastat puu­dust ei pea tundma, on ajalugu. Ajalookirjutus näib 2008. aastal veelgi hoogustuvat, näidendeid saab juba jaotada sündmusele või isikule kes­kendumise järgi.

Esimesse liiki kuuluksid Indrek Hirve „Kevadtalv 1918”, Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi„President 1939”, Vene Teatris lavastunud „Sool. Uusima aja Eesti 12 laulus” ning teemat lustiga käsitlevad AndrusKivirähki „Keiserlik kokk” („Looming” 2008, nr. 6) ja Loone Otsa aja­looline ringkäik „Dannebrog, Pitka ja teised”. Konkreetsetele ajaloolistele isikutele pühenduvad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi rokkooper„Ruja” ning Ivar Põllu „Ernesaks ja Oamats” ning „Endspiel”. Viimane on napi ja paeluva dialoogiga tekstikollaaž Vaino Vahingu pingetest seoses loomingu, oma naise ja Mati Undiga. Isikuloolist teatrit esindavad Heidi Sara­puu „Variuse” lavastused „His Master’s Voice” ja „See ei ole Tamm­saare”. Loone Otsa„Koidula veri” läheb kriminaalse fantaasiana kaugemale üldlevinud respekteeriv-konstrueerivast ajalookäsitlusest. Ühes tekstis kohtuvad Lydia Jannsen, Juhan ja Jakob Liiv, Johann Köler ja keiser Aleksander II. Eesti Näitemänguagentuuri 2005. aasta näi­den­divõistlusel ergutuspreemia saanud näidendi peategelane Koidula on kaugel harjumuspärasest luuletarist. Koidula on naine, kes teadlikult manipuleerib oma kehaga. Autor võtab ette küll ajaloolised tegelased, kuid ei taotle suuremaid üldistusi. Ta kinnitab, et ajaloolise tegelase puhul ei huvita teda mitte niivõrd tegelase psüühika, kuivõrd ajalooline kon­tekst, sest see, kuidas tema asju näeb, tuleneb sellest, mis on tema ümber.

Toomas Suumani näidend „Linnapea” räägib sõjaeelsest Eestist ja Viljandi linnapeast August Maramaast, kohalikku olustikku an­takse edasi nii reaalselt elanud tegelaste kui ka laulude kaudu. Viljandi ajalool sõudev näidend on kirjutatud tugeva taustauuringu toel. Fakte seovad ja ajalisi hüppeid põimivad Paadimees ja uuemas näitekirjanduses veidi ootamatu masstegelane Koor. Näidend mõjub ka üldisemal pinnal — see on ühe Eesti linna linnapea lugu.

2008. aastal jõudis Rakveres lavale Urmas Lennuki „Päeva lõpus” — hääbuva väikelinna olme- ja hingeprobleemidest ning erineva elusaatu­sega vendade taaskohtumisest kõnelev näidend, mis on mõeldav tema vara­sema „Rongid siin enam ei…” tegelaste elusaatuse jätkuna. Küsi­musele, kas need inimesed, kellest ta oma näidendeis kirjutab, on ka päriselt olemas, vastab autor, et kindlasti on. Kohalikku problemaatikat käsitlevaid ning konkreetsesse tähenduslikku mänguruumi mõeldud näidendeid on hulgaliselt teisigi: Lauri Vahtre „Vihterpalu valss” Vihter­palu mõisas, vanadel legendidel põhinev Angela Randmetsa, Valmar Kassi ja Anne Velti „Hirm ja arm vanas Tallinnas”, Eva Klemetsija Anne Türnpu „Katkuaja lood” Naissaarel, Võru Teatriateljee „Võrumaa ri­tuaalid vol 3", samavõrra haakub väikelinnaproblemaatikaga ka Mart Aasa „Räägime asjast” sealsamas, Uku Uusbergi „Ahoi!” Käsmus ning kindlasti Urmas Lennuki „Wargamäe Wabariik” kui osake A. H. Tamm­saare epopöal põhinevast lavastusmaratonist, suvisest suur­pro­jektist Eesti Vabariigi juubeliaasta kultuurisündmuste reas. Enamik neist ongi just suvised lavastused, mis temaatiliselt ja mängukohtade kau­du haakuvad kohaliku elu ning kultuuriga. Olgu loetelule lisatud ka Triin Sinissaare „Pärija” Otepääl ja Tim Jansoni „Ühes Eesti teises linnas”, mis lavastati Viljandis. (Ajalooliste tegelaste kujutamisest teatrilaval ilmub siin­kir­ju­tanult põhjalikum käsitlus 2008. aasta „Teatrielus”.)

Omaette fenomen läinud aasta teatripildis on Kris Moori „Homefucking is killing prostitution”, mis tõstis Von Krahli teatri algupärase näite­kir­janduse preemiakandidaatide sekka („uuenduslik lähenemine tekstuaal­susele”). Moori tekstis räägitakse „inimsuhetest, armastusest ja psühho­analüüsist”. Psühhoanalüütik analüüsib oma sõpra Krisi ja tema uut ar­mastust Noorat. Analüüs lõhub kõik suhted Noora ja ta abikaasa Peetri ning ka armukese Krisi vahel. Nii kirjeldati meedias Von Krahli teatri la­vastust, kuid esietendusel selgus, et tegelikult ollakse ainukordsel raa­matuesitlusel. Vastupidiselt Eesti Draamateatri näidendisarjale, mis annab vaatajale võimaluse laval nähtut mälupildis pärast etendust taas­tada, tõmbab „Homefucking is killing prostitution” lugeja mõtteilma, kus tema peas luuakse iseoma lavastus, milles Erki Lauri tehtud fotod jäävad terviku muutumatuteks visuaalseteks sõlmpunktideks. Fotoalbumi formaati raamatus vahelduvad miniatuursed dia- ja monoloogid must­val­gete ülesvõtetega teksti põhjal tehtud lavastusest, mida keegi näinud ei ole. Von Krahli teatri raamat-etenduse loomisel sooritati kõik lavastuse juurde kuuluvad välispidised rituaalid alates esmast vastuvõttu mõjutavast reklaamikampaaniast ja arvustustest ning lõpetades näitlejate kummar­damisega aplausi saatel. Ära jäeti vaid „tülikas inimlik kontakt publikuga”, nagu Peeter Jalakas oma sotsiaalse ja poliitilise piire kompavas esietendus­kõnes teatrilavalt kinnitas. Eestis harvaesineva ühiskonnakriitilise teatri puhul peab möönma, et enamasti see ei lähtu ega tarvitsegi lähtuda pel­galt valmistekstist. Sotsiaalsus — kommunikatsioon ja kõnetamine — peaks olema teatri (kirjanduse? kujutava kunsti?) hoiak ning avatud olemisviis, mitte krüptiline näidendisse põimitud sõnum.

Nõustun üldjoontes Riina Oruaasaga, kes 2008. aasta „Teater. Muusika. Kino” teatriankeedis kirjutab: „Vähe on uusi draamatekste, mis oleksid tõesti uued — nii sisult kui esteetikalt. [---] Mingil määral kompenseerib seda teatripraktikute enda valmisolek olla postdramaatiline või leida oma materjal erinevatest endale sobivatest allikatest. Ei jääda ootama, et keegi väljast tuleks ja kirjutaks näidendi vormis ette, mida teha, vaid tänapäevaseid struktuure ja väljendusviise otsitakse aktiivselt ise. Kuid see ei asenda väärtuslikke tekste. Nii ongi kummaline veelahe — näidendeid on palju, kuid nad on kinni traditsioonilises draamakirjutuses, kuigi mõned neist on sellistena väga head ja neil on teatrikultuuris oma vaieldamatu koht olemas. Samas on uuenduslikum osa teatrist draama­tekstist juba eemale liikunud. Puudu on mingi tasakaalustav vahelüli, uus dramaturgiline sõna, millel oleks ka tekstiline iseväärtus, kõige lähemal sellele tundub olevat Hendrik Toompere „Kommunisti surm”.”

Mil moel saaks see tühimik täituda? Sel aastal taas näitemänguvõistluse välja kuulutanud Eesti Teatri Agentuur ootab vormipiiranguteta tekste 15. juulini. Kuigi osavõtt üle aasta toimuvast võistlusest pole kahanenud, on võistlustööd enamasti olnud suhteliselt klassikalised, sekka mõned vormi­katsetused. Põhjus võib olla harjumuslikus kujutelmas „korralikust” näidendist või ka lihtsalt käsitööoskuse puudumises, sest praktilist näi­dendi­kirjutamist järjepidevalt Eestis õpetatud ei ole. Praegu tegutseval Drakadeemia-nimelisel kursusel juhendab üheksat kursuslast Siret Paju, kes on õppinud Londonis ja Berliinis dramaturgiat ja teatriteadust. Loo­detavasti saab Kul­tuurkapitali ning Eesti Teatri Agentuuri toel näiden­di­kirjutamise tehnilist ja praktilist poolt huvilistele sügisel edasi õpetada. EMTA lavakunstikoolis õpib hetkel neli dramaturgi. Dramaturgide esimene lend — Marion Jõe­pera, Maria Lee Liivak ning Mart Kase — teeb teatrites juba koostööd lavastajatega. Nende kursusekaaslasest la­vas­taja Uku Uusberg tõi 2008. aastal ise lavale oma teksti „Vahepeatus” — keeletundliku, sõnamängulise, detailirohke ja sürrealistliku näite­mängu. Tartu Ülikooli Viljandi kultuuri­akadeemia ja Von Krahli teatri ühiskursusel õpivad lavastajateks juba näidendikirjutamises kogenud tudengid, nii et tulevikku vaadates võiks loota pildi mitmekesistumist.

„PAUL: Tead, mis on näidendi kirjutamise juures kõige raskem? (Eva ei tea.) Sa tahad kirjutada millestki, mida tunned, eks. Aga kogu kirjutamise aja tajud sa nagu mingit okast ja süüd oma hinges. Sa tahad rääkida täpselt nii, nagu oli, kuid miski sunnib sind tegelasi ähmastama ja neid tundmatuks tegema.

EVA: Küll kõik endid ära tunnevad.

PAUL: Ma olen selles kindel. Aga dramaturgia olgu ikkagi ilukirjandus ja mitte autobiograafia.

EVA: Seda küll.

PAUL: Dramaturg ei tohi kunagi olla liiga aus, tal tuleb osata dokumente võltsida.

EVA: Või nii.

PAUL: Jäägu see võltsitud dokument nüüd templiks mu hingerahule.”

(Ingel Undusk, „Taevase rahu otsinguil”, lk. 62.)

sisukord

Lugejate kommentaarid:

11.05.2009 12:28:24 Jüri Kaldmaa
Aulikud ?Loomingu? tegijad! Mul on võrdlemisi piinlik, kuid olen siiski sunnitud 2008. aasta näitekirjanduse ülevaataja Heidi Aadma teadlikkust tõstma. Ja nimelt. 30. mail 2008. aastal esietendus Tartus Vilde Teatris Jüri Kaldmaa paruusia ?Valgusetegu?, mille lavastas ja muusikaliselt kujundas Jüri Kaldmaa. http://vildeteater.blogspot.com/2008/05/valgusetegu.html Kokku anti 7 etendust. Näidendit ja lavastust tutvustasid: 1) Tartu Postimees ? http://tartu.postimees.ee/280508/tartu_postimees/kultuur/333561.php?striptiisile-jargneb-teine-elu (Raimu Hanson, Striptiisile järgneb teine elu. Tartu Postimees 28. mai 2008, lk. 5); 2) SL Õhtuleht ? http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=280846 (Arvo Uustalu, Näidend ? alla 14-aastastele keelatud. SL Õhtuleht 26. mai 2008, lk. 2); 3) Delfi ? http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=18987876 (Kardetud sadomasonäidend jõudis lavale. Delfi 26. mai 2008); 4) (Tartu) Linnaleht ? http://www.linnaleht.ee/frontpage/trt/2008-05-28-b.pdf (Kadi Soo, Valu ja armastus Vilde teatris. (Tartu) Linnaleht 28. mai 2008, lk. 10). Ilmus ka arvustus: 5) Tartu Postimees ? http://tartu.postimees.ee/050608/tartu_postimees/kultuur/334860.php?vilde-teater-lahendab-pereprobleeme (Lennart Peep, Vilde Teater lahendab pereprobleeme. Tartu Postimees 4. juuni 2008, lk. 5.) ?Looming? olla Kirjanike Liidu ajakiri. Eesti Kirjanike Liidu 303 liikme hulgast meenub mulle põgusal keskendumisel vaid 8 persooni, kes on oma tekste ise lavastanud. Need on: Nikolai Baturin, Andrus Kivirähk, Kivisildnik, Elmar Maripuu, Heidi Sarapuu, Urmas Vadi, Ervin Õunapuu ja allakirjutanu. (Nimekiri jääb avatuks, sest ma võin eksida. Ilmselt on mõni üksik veel.) Ma ei näe mingit põhj(end)ust minu näidendi ?Valgusetegu? eiramiseks 2008. aasta näitekirjanduse ülevaates. Tervitades Jüri Kaldmaa