sisukord

Pagulase tragikoomiline elu

Andrus Kivirähk

Karl Ristikivi: „Päevaraamat. 1957—1968”.

„Varrak”, Tallinn, 2008. 1112 lk.

Karl Ristikivi päevikus astub meie ette üks üsna haruldane olevus, haruldasem veel kui Aafrika põlismetsades redutav okaapi või meie oma laante salapärane asukas lendorav. Meie ette astub me­lan­hoolik oma kõige tõupuhtamal ku­jul.

Teatavasti esinevad temperamendi­tüü­bid elus enamasti ikka segunenud ole­kus, puhtaverelisi peaaegu polegi. Aga Ristikivi on erand, tema melan­hoo­lia on puhas ja klaar nagu allika­vesi. Tema nukrus on igavene ning kõi­kehõlmav. Ta on inimene-haavaleht. Mit­med varasemad arvustajad on väit­nud, et Ristikivi päevikud on depres­siivsed ja neid on seetõttu raske luge­da. Vastupidi! Nii kütkestavaid päe­va­raamatuid pole minu kätte sattunud pärast Voldemar Panso omi, kes aga esindab Ristikivi täielikku vastand­tüü­pi. Panso on Arlekiin, punane kloun. Aga tsirkuses on traditsiooniks, et pu­nase klouni kõrval seisab ka valge, nuk­ker pajats. Pierrot. Ristikivi ongi sti­ilipuhas Pierrot — kurb, aga oma totaalsuses samal ajal ka surmavalt nal­jakas.

Ristikivi päevad algavad murelikult ning lõpevad nukralt. Kõikjal näeb ta va­ritsemas ohtusid, iga väikseimgi oota­matus lööb ta rööpast välja, iga hetk on ta valmis hüüdma appi ju­ma­lat ja kinnitama, et enam ta vastu ei pea. Ta kannatab pealesunnitud pa­gu­laspõlve all, on pettunud Rootsis ja rootsl­astes, kuid nendib samas, et ega ta kodumaalgi õnnelikum olnud. Tu­levik näib talle tume, olevik on tröös­titu ja minevikust kerkivad silme ette pea­asjalikult valusad mälestused. Ter­vis on pidevalt vilets, töö haigekassas tõeline piin. Tilkuv veekraan ning kat­kine grammofon tekitavad piiritut ahas­tust. Üürikest meelelahutust paku­vad raadio, klassikalise muusika plaa­did ning kino, aga ka filmid on ena­masti viletsad. Romaane kirjutades on ta alati veendunud, et sündimas on te­ma halvim raamat, kuna pea on tühi ja stiil võimatult halb. Reisile minek te­kitab iga kord meeletut stressi, rei­silt naasmine hirmutab samuti. Sõpru on vähe ja üksindus suur.

Võib loomulikult küsida, et mis on selles kõiges naljakat? Kuidas on või­ma­lik teise inimese õnnetuse üle naer­da? Enamasti polegi see võimalik: on ju kujutlematu, et keegi loeks südant­lõ­hestavaid mälestusi natslikust koon­d­uslaagrist või 1941. aasta küüdi­ron­gist ja itsitaks seejuures pihku. See oleks julm ja inetu. Kuid Ristikivi päe­varaamatuga on teine lugu — kui ma loen sissekannet: „Korstnapühkija on kä­inud. Jumal teab, mis on järgmine katsumus. Ka kodus ole nagu nõelte peal”, siis ma küll aktsepteerin Risti­kivi meeleheidet, kuid naerma ajab ikkagi.

Sest paraku — väliselt oleks Ristikivi elus justkui kõik korras. Tõsi, ta on pi­devalt haige, tema süda pööritab, kõht valutab ja pea käib ringi — aga ars­ti juurde ta sellest hoolimata ei lähe. Romaanid, mida ta ise nii andetuks peab, pole seda kaugeltki mitte ja müü­vad pagulaste seas kenasti. Reiside eel­õhtul on Ristikivi alati surmkindel, et seda reisi ta mingil juhul üle ei ela, sest kõik on nii halvasti, kui üldse saab olla — aga juba järgmises sissekandes, sihtpunkti jõudnuna, kirjutab ta, et kõik läks väga kenasti ja hotell on meel­div. Tagasilend erutab teda taas, sest vaimusilmas näeb ta selgesti kõiki neid ebameeldivusi, mis teda kodus ees ootavad — ja peab taas tunnistama, et midagi paha pole vahepeal juhtu­nud. Noh, küllap siis edaspidi, ennus­tab Ristikivi. Tema nii kergesti alla ei anna ja oma pessimismist ei loobu!

Ka haigekassa, kus Ristikivi ametis käib ja mida ta väsimatult neab, tun­dub tegelikult olevat suhteliselt mõnus asutus, mille töötajad oleksid ilmselt vä­ga üllatunud, kui keegi neile Risti­kivi päevikut lugeda annaks. Vaevalt os­kasid nad aimata, et see meeldiv ja ta­gasihoidlik kolleeg oma ametit seda­võrd kirglikult vihkab. Ristikivi kirjel­dustes näib haigekassa lausa tontlik — kui uskuda kirjanikku, siis ei tegeldud seal mitte millegi muuga kui vaese pa­gulase kiusamisega. Kõikidel teistel tõs­tetakse palka, aga Ristikivil mitte. Tei­si edutatakse, aga Ristikivi ameti­koht ei muutu. Kõik teised tohivad te­ha kohvipause, ainult Ristikivil on see keelatud. Tõsi, hiljem tuleb tekstist ilm­siks, et Ristikivi ise ei soovi neid pau­se teha, sest tahab minna õhtul va­rem koju. Ja tõele au andes tõuseb te­gelikult ka Ristikivi palk ning ta saab pa­rema koha, aga sellest ei oska Risti­kivi rõõmu tunda, vaid suhtub oma edus­se umbes nii: selle asjaga läks nüüd justkui hästi, järelikult tuleb hoop kusagilt mujalt! Jumal, miks sa mind nuhtled?

Eriti päevaraamatu teises pooles võib lu­geja märgata ka seda, et tiht­i­peale ei viitsi Ristikivi üldse tööle min­nagi, põhjendades seda viletsa ene­se­tundega, ja sellest pole midagi, hai­ge­kassas ei tehta tema puudumisest prob­leemi. Tundub, et ta on oma töö juures igati lugupeetud mees, kuid päevikust me seda muidugi välja ei loe. Ristikivi näeb vaid seda, et tööle võetakse aina uusi noori, kelle ees­märgiks on tema­sugune vana ametnik intriigide abil välja süüa või siis vähemalt teda kar­jääriredelil edestada, ning et tema töö­laud asub alati tuule­tõmbuses.

Nii nagu haigekassa kolleege, võiks Ristikivi päevik kindlasti üllatada ka te­ma sõpru eestlaste hulgas. Küllap oleks ka neile uudiseks, milliseid vas­tuolulisi tundeid pagulaskonna suhtes elas läbi see pealtnäha nii jutukas ja galantne, seltskondlik ja vaimukas mees, kes poseerib fotodel heas üli­kon­nas, lahke naeratus näol. Oma päe­vikus seevastu kaebleb Ristikivi ha­ledalt kõikide nende lõputute ühis­kondlike kohustuste pärast, mis röö­vivad romaanide kirjutamiseks jäävaid niigi nappe tunde. See on isegi usutav, pa­gulasi polnud ju palju, kirjaoskajaid oli nende seas veelgi vähem ja nii tü­litati loomulikult aina ühtesid ja samu inimesi. Ikka juhtub nii, et just siis, kui Ristikivi tööhoogu satub, helistab tal­le Kangro või Mägi või mõni kol­mas väliseesti asjapulk ning üritab vär­vata mingisse žüriisse, tellib artikli, kõ­ne vabariigi aastapäeva aktusel või mi­dagi muud sama mõttetut. Erilist ak­tiivsust ilmutab keegi Jänes, kellest kujuneb Ristikivi jaoks otse egiptuse nuht­lus. Viimaks ei julge ta enam isegi to­ru võtta — mine tea, äkki jälle Jänes oma võimatute soovidega! Jätaksid nad ometi mu hinge rahule!

Aga samas, teiselt poolt, kui keegi tükk aega ei helista, muutub Ristikivi kurvaks ja rahutuks, tunneb end hül­ja­tuna, langeb põhjatusse pessimismi ja kirjutab süngelt: „Ma ei tea, millal tu­leb kokkuvarisemine, aga varsti see tuleb.” Kuid ise ta kellelegi ei helista.

Ristikivi kui üksiku inimese traagika pei­tub selles, et ta küll vajab selts­konda ja ihkab suhtlust teiste inimes­tega, aga samas mingil moel ka kardab seda, peab tüütavaks ning üritab vältida. Külalised hirmutavad teda, jälle on vaja oma korterit koristada, ahastab ta, millal ma seda jõuan! Eri­list meeleheidet põhjustavad korteri­ühistu teated eelseisvatest aktsiooni­dest, nagu näiteks „pälsängerite” jaht — neid nimetab tõlkija kasuk­anäk­ki­deks: putukateks, kes närivad kampsu­neid. „Ja nüüd tuli täna nagu hoop pä­he — 22. veebruaril „pälsängerite” lik­videerimine. Kogu korter tuleb pea pea­le pöörata, kõik kapid tühjendada. Ju­mal teab, mis veel!” kaebab Risti­kivi. Ning teisal: „Jeesus Kristus ha­lasta mu peale! See sügis saab mu sur­maks. Ma ei jõua enam! Ma ei saa üld­se hinge tagasi tõmmata. Täna oli jäl­le tahvlil, et tuleb „fastighetskont­roll” (kinnisvara kontroll) ja juba es­mas­päeval. [---] Selle alalise tagakiu­sa­mise all tehku ma nüüd Vabariigi 50-nda aastapäeva kõnet!”

Kusjuures tegelikult olen ma veen­dunud, et Ristikivi korter oli täiuslikus ko­rras. Ei kujuta teda küll ette istu­mas keset laga — mina usun pigem, et kõik oli kenasti sätitud ja laual alati lilled erinevate sündmuste tähistami­seks. Sest tähtpäevi oli Ristikivi elus tohu­tu hulk, alates ema ja kreeka sõp­rade sünnipäevast ning lõpetades päe­va­­dega, mil Ristikivi käis esimest kor­da kinos või oli esimest korda rõõmus. Need päevad olid tal alati meeles, na­gu ka päevad, mil ta alustas või lõpetas mõne oma romaani. Ja veel paljud teised päevad, mida ta küll tähendus­rikkalt mainib, kuid mille täpset aja­loolist sisu me teada ei saagi, sest Ris­ti­kivi jääb mitmes küsimuses üli­malt diskreetseks. Eriline paanika haarab teda siis, kui keegi üritab kirja panna te­ma elulugu. „Jälle sorivad mu mine­vi­kus,” kurdab ta. Ristikivi oli vallas­laps, kuid üritas seda fakti meeleheit­likult saladuses hoida.

Ristikivi päevaraamat käsitleb aas­taid 1957—1968 ja sellel on oma sel­ge areng nagu mõnel romaanil. Päe­viku algul on Ristikivi loomingulises kriisis, ta mõtleb küll välja tulevaste raamatute pealkirju, kuid tegeliku kirjatööni ei jõua. Tema viimane ro­maan „Hingede öö” on ilmunud nel­ja aasta eest. Et mitte igavusse surra, vaatab Ristikivi kinos suvalisi filme, kogub heliplaate, kuulab neid, osaleb raadioviktoriinides... Teised pagulased sunnivad aeg-ajalt kaasa lööma isamaa­listel üritustel, mõnikord astuvad läbi ka kaks salapärast rootsi sõpra: Björn ja Olle Olsson. Siis kulub alati ära ter­ve õhtu. Kaks korda aastas käib Ristikivi reisimas, üks kord välismaal, teine kord kusagil Rootsis. Nukker, väljakujunenud rutiin.

Siis satub Ristikivi 1960. aasta ke­vadel Rhodosele ja kõik muutub. Ta tut­vub kreeka noormehe Nickiga, kes tõuseb päevaraamatu peategelaste hul­ka paljudeks aastateks. Ristikivi tuleb tagasi Rootsi ning on korraga täis enne­olematut energiat. Ta asub otsekohe kirjutama romaani „Viimne linn”, sest kavatseb juba sügisel uuesti Kreekasse sõita, kuid reisiks on vaja raha. Mee­nut­ame, et varem piirdus Ristikivi sü­gi­sel alati siseturismiga, aga nüüd pole sellest enam juttugi. Kreekasse, Kree­kasse ja ainult Kreekasse! Romaan eden­eb kenasti, raha laekub ja peagi on­ Ristikivi tagasi Rhodosel. Sõprus Nickiga süveneb ning lisaks leiab Ris­tikivi ka meeldiva sõduri, kelle nimi on Spyros. Loomulikult ei jää tal muud üle kui Rootsi naasnuna alus­tada „Põleva lipu” kirjutamist. Kreeka-reisid on ju kulukad, aga ära jätta neid enam ei saa.

Sel kombel pannakse alus ajalooliste romaanide sarjale ning Ristikivi kree­ka keele oskusele.

Edasi ei lähe kõik enam nii libedalt. Nagu suhetes ikka — ja eriti kaugsu­hetes — tekivad kriisid, kirjad ei liigu nii kiiresti, kui Ristikivi sooviks, kree­ka sõbrad aga lunivad pidevalt raha. Mingil hetkel tundub Ristikivile, et Rho­dos on end tema jaoks ammen­danud, ja ta hakkab taas valima teisi rei­simarsruute. Aga suhe kreeka pois­tega siiski jätkub. Eriti soojalt suhtub Ristikivi Spyrosse ja elab kaasa tema arvututele õnnetustele — küll kukub Spyros läbi eksamil, küll murrab luid — ja loomulikult üritab Ristikivi iga kord sõbra meelehärmi leevendada väi­kese rahasüstiga. Viimaks katkevad suhted siiski lõplikult, sest Nick tuleb Rootsi, elab Ristikivi korteris ja kaob sealt koos peremehe käekella ning foto­aparaadiga. Spyros seevastu abi­e­llub.

Kirjavahetus lõpeb ja Ristikivi elab seda valusalt üle. Maailm on korraga jälle nii tühi, veel tühjem kui enne Kree­ka-seikluse algust. Reisimine ei paku enam endist huvi ning romaanide kirjutamine läheb aina vaevalisemalt, sest esialgne entusiasm on kadunud ja muusad minema lennanud. Aga ta töötab edasi, sest mida sa, üksik hing, ikka teed. Töö on alati viimane pelgu­paik elus pettasaanutele.

Jah, pole kahtlustki, et Ristikivi päe­v­araamat on väga kurb, nagu on lausa südantlõhestavalt kurvad ka Chaplini parimad filmid.

Võib küsida, kas säärase päevaraa­matu avaldamine võib mõjuda nega­tiiv­selt Ristikivi mainele? Kas ei jäta see temast muljet kui virisevast veidri­kust, õnnetust hädavaresest, nukrast vananevast geist? Mina arvan, et vastu­pidi, Ristikivi päevik mõjub väga süm­paatselt ning inimlikult. Meie ees on üks õnnetu ja tundlik hing, pagulane igas ühiskonnas. Natuke naljakas, natuke kurb. Väga eluline ja mõistetav.

sisukord