sisukord

Bonjour tristesse

Peeter Helme

Tõnu Õnnepalu: „Kevad ja suvi ja”.

„Varrak”, Tallinn, 2009. 189 lk.

Selle raamatu kaanele sobiks tõesti Fran­Hoise Sagani omaaegse menu­ro­maa­ni pealkiri. Või sobiks ka sama teo­se pealkirja eestindus — „Kurbus, kum­maline tunne”. Sest just kurbus on Õnnepalu luulepäeviku kandev noot. Kuid siin ka paralleelid lõpevad, sest üks teos on 46-aastase erudiidi luu­lepäevik, teine aga 18-aastase tuu­le­pea noorusvalu väljendus. Ainuke si­duv element on tõesti kurbus — kõiki ini­mesi ühtviisi haarav tunne, mida mõ­ni lihtsalt oskab ära kasutada es­tee­tilistel eesmärkidel.

Õnnepalu on eri kirjanikunimede all sel­le poolest muidugi meister. Ilmselt pol­nud eesti kirjanduses Juhan Liivist ku­ni Õnnepalu ilmumiseni ühtki auto­rit, kes oleks osanud kurbust nõnda es­tetiseerida. Luulepäevikus „Kevad ja suvi ja” on see jõudnud autori proosaga võr­reldes uuele tasemele. Luule kui žanr ise võimaldab võtteid, mis ei tor­ka proosas niivõrd silma — seda vaa­ta­mata tõigale, et värske teos on nii to­­naalsuselt kui narratiiviloomelt pi­gem sarnane just Õnnepalu proosa­teos­tega. Sellest aga pikemalt edas­pidi.

Peamised vahendid, millega „Kevad ja suvi ja” lugejale mõju avaldab, on rütmistamine, korduste kasutamine ning ühe ja sama motiivi rõhutamine. Nõnda tekivad sugestiivsus ja rütm, mis haaravad kaasa, sunnivad järele mõt­lema ja loomulikult ka esitama autorile küsimusi.

Küsimuste küsimus muidugi kõ-            lab — mis on selle kõige mõte, mis on autori taotlus? Hasso Krull märgib 22. mai „Sirbis” üsna õigesti, et kü­si­muse sel­line esitamine on kohatu, sest: „Päe­vikut pidades võib tõesti öel­da, mis sülg suhu toob, sest kõik on autent­ne ja ühtegi sõna ei pea tagasi võt­ma sel­lepärast, et see oleks eba­täp­ne või ek­sitav.” Niisiis on „Kevad ja suvi ja” mee­leseisundi kirjeldus, ning kui Õn­ne­palu meeleseisund sunnib teda 14. mail 2008 soovima: „Olla surnud, oh, ol­la surnud”, 20. mail nentima: „Ainult tundetus ja tüdimus / on ehk uued”, ning näiteks 2. juulil sedastama: „Ainult väsimus, ainult see väsimus”, siis pole lugejal õigust teha etteheiteid, sest selline on end meile avava autori hing.

Ometi on kaks olulist tegurit, mis rää­givad sellise, ühest küljest am­men­dava, teisalt aga vastuseid mitte­pak­kuva seletusviisi vastu. Esimeseks te­guriks on autori enese sissejuhatus. Õnnepalu lausub selles, et päe­viku­pidamise idee tuli kirjastuselt „Var­­rak” ja Marek Tammelt ning ta ise poleks midagi sellist teinud, sest on „küll päevikut pidanud ka, aga ku­nagi ammu ja mitte kuigi järje­kind­lalt”.

Meie ees on siis omalaadne kunst­muinasjutt. See mõiste kõlab võib-olla halvemini, kui on mõeldud, sest pole ju põhjust kahelda autori siiruses. Küll aga järeldub sedastusest, et päeviku pidamise eeldus on kirjastuse tellimus, et teosel on teatav väljapoole suunatud siht. Lisaks veel ütleb Õnnepalu sisse­ju­hatuses, et kirjastuse ettepanek tun­dus talle ahvatlev, ning pealegi läks ne­li ja pool kuud, enne kui ta leidis oma päevikule õige žanri — vabavär­silise luule.

Teine tegur, mis loob mulje, et tekst kan­nab mingit üksikutest päeviku­kat­ketest suuremat mõtet, on teose lõpp. Raamatu viimased kanded muutuvad pöör­dumisteks „Sinu” poole ning kõi­ge viimasel, nummerdamata lehe­kül­jel on muu teose tekstist suuremas kir­jas ja sellisena peaaegu meeleheit­li­ku­lt kõlav hüüatus: „Seni kui mu ar­mastus kestab, / ma kirjutan nüüd Sulle seda raa­matut. / Ja kui mu armastus on lõp­penud, / siis ma olen surnud // ja see raa­mat on pooleli.”

Öeldu põhjal ei jää üle muud, kui vaid teinegi kord juhinduda Hasso Krul­list, kes nimetab Tõnu Õnnepalu luu­lepäevikut „päeviku mimikriks”. Krul­lile võib vaid lisada, et teos on se­da laadi mimikri, mis mitte ainult ei loo illusiooni iseendast kui mil­lest­ki teisest, vaid annab ühtlasi aimu ka sellest, mida püütakse mimikriga var­jata. Õnnepalu teeb seda muidugi väga subtiilselt, õrnalt ja hoolega jälgi sega­des.

Tegu on hea luuleraamatuga, nagu nii Krull „Sirbis” kui Sven Vabar 15. mail „Eesti Päevalehes” ilmunud ar­tiklis „Targa kirjaniku algusest peale ühevanune süda” justkui ühest suust kinnitavad. Siiski ei ole Õnnepalu nõn­da laisk ega end nii tühjaks kirjutanud, et ta peaks oma luulekogu lugejatele pä­hemäärimise tarvis võõpama päevi­kuks. Nii see kindlasti pole. Pigem aimub ka­he elemendi segamisest elu enese sih­te, elu enese teleoloogilisust ja nar­ra­tiivsust.

Õnnepalu mõtleb järele peamiselt ühe ja sama asja üle — vananemise ja mä­lestuste mõttetuse üle. Muidugi li­san­dub ka kõike muud. Raamatus on kau­neid ja tähelepanelikke loodus­vaat­lusi (näiteks lk. 30, 35, 48, 55, 74 jne. jne.), möödaminnes pillatud üksikuid sedastusi poliitika kohta (Ve­ne—Gruusia sõja algus ja lõpp lk. 103 ja 108 või napp märkus Ameerika pre­sidendivalimiste kampaania kohta            lk. 156), unenägude veidraid ja teine­kord painavaid kirjeldusi (lk. 13, 19, 75 ja 81) või tõesti päevikulikke üles­tä­hen­dusi reisidest mööda Eestit (lk. 55—57, 62, 66, 101, 108, 114 ja 164).

Kuid kaks peamist teemat, mis tege­likult moodustavad osa ühest suure­mast tervikust — elu ja surma parata­matust ringkäigust — kujutavad endast Õnnepalu „loo” selgroogu. Just nimelt loo, sest aeg teeb loo. Võib isegi minna nii kaugele ja öelda, et „Kevade ja suve ja” peategelane pole mitte Õnnepalu, vaid aeg. Kuid see oleks võib-olla tões­ti liiga abstraktne üldistus. Aga kui jää­da tõsiasja juurde, et aja paratamatu kulg on peaaegu iga loo liikumise olu­liseks eelduseks, võime nentida, et päe­vik kui ajas toimuva ülestähen­da­mine on seda samuti. Nii on küsimu­sed loo arengu, tema pingehetkede ja aeglasema kulgemise perioodide, nagu ka tema arengu ja keerdkäikude kohta õigustatud. Inimese elu on ju lugu.

Võib-olla on säärane lähenemine kõ­nealuse teose mõtte kitsendamine ja Tõnu Õnnepalu taotluste suuna­mi­ne väga kitsasse sängi. Võib-olla ka mit­te. Liiati aitab „Kevade ja suve ja” narratiivina nägemine mõista tõsiasja, miks teose päris lõpus, selle 175-ndal lehe­küljel toimub omamoodi mur­rang. Nimelt on 175-ndale, 30. no­vemb­ri kuupäeva ja lisamärkust „esi­me­ne advent” kandvale leheküljele Õn­nepalu käsi kirjutanud järgnevad read: „Väikesed s-id mu kirjas Sulle / kas­vasid Suureks. Nüüd ma tean, / et liiga tihti ei või / Sulle kirjutada.”

Siin lööb lõkkele varem varjatud nar­ratiivsus sõna kõige paremas ja loo­gilisemas mõttes. Narratiivsus, mille paneb paika aja enese vääramatu jõud ning mis suunab inimese elu lugu, aidates moodustada arenevat sidusust ka esmapilgul nii kuiva ja krooni­ka­liku žanri pinnalt nagu päevik.

Et „Kevade ja suve ja” lugu on nuk­ker ning areneb tasapisi, ettevaatlikult ja jõuab alles lõpus mingi suurema tõ­de­museni, on loomulik. Seda laadi lood, mille alguses ühes isikus esinev pea­tegelane ja jutustaja ise ka veel ei tea, et nad räägivad lugu, olles ühtlasi ise selle sees, ei saagi alata suure pau­guga. Sellised lood algavad ikka tasa­kesi, ennast otsides ja ajapikku leides.

Põhimõtteliselt on samasugune lugu näi­teks ka Anton Nigovi „Harju­tu­sed”, mis kulgeb väga aeglaselt ja mida võib vähese tähelepanu või pühen­du­misega lugedes pidada ka ilma loota raa­matuks, lihtsalt tähelepaneku­kat­kete kogumiks. Ometi on sealgi lugu ole­mas. Sellised need Õnnepalu lood liht­salt ongi — vaiksed, märkamatud, just­kui muutumatu pinna all voola­vad. Ning ilmselt on Sven Vabaril õigus, kui ta oma arvustuses ütleb, et „Kevad ja suvi ja” luuletused on „roh­kem sarnased Õnnepalu—Tode—Nigovi proosale kui [luuletused —                 P. H.] ta teistes luulekogudes”. Põhjus on selles, et need on narratiivsed luu­letused, „Kevad ja suvi ja” on terviklik lugu. Lugu, mis hargneb kirjaniku sü­dames ja mõtetes 2008. aasta jooksul, et lõpus siiski jääda pooleli, sest elu ongi selline lugu, mis ei lõpe enne, kui ta lõpeb.

sisukord