Karl Martin Sinijärv *Vala oma jama / *Ega me keegi ei tea jt luuletusi
Toomas Haug Jõulutervitus 2018
Heljo Mänd Tuule peopesas
Maimu Berg Kas usud jõuluvanasse?
Mathura Haavatud ingel / Tal silmad sügaval on jt luuletusi
Arvo Valton Aforisme 2018
Katrin Väli Valides kleiti / Pärleid noppides jt luuletusi
Ilmar Lehtpere *Kui tulid mulle külla / Armastus ja Alzheimer
Peep Ehasalu Gruupi veri
Kai Kask Miks armastada linna?
Berit Petolai Hämarate aegade tõmme / Neil päevil jt luuletusi
Liisa Loo Suvi, mis ei unune / Hirm
Märt Sepper Maiselt ehk Liha suretamine / Kas surnud nutavad ehk Kananahad jt luuletusi
Ester Urbala Öö Madridis
Pablo Neruda Kakskümmend armastusluuletust ja meeleheitelaul
Vladimir Sazonov Uusaasta ja teised Lähis-Ida mõjutused Eestis ning Õhtumaades
Vaapo Vaher Kross Kassaris, Kölerist rääkimata
Maarja Undusk Tagasi Tallinnas. Jaani ilmumine (IV)
Holger Kaints Kust peaks minema piir ajaloo- ja kaasajaromaani
vahel?
Kaupo Meiel Kas Jüri Talvet unistab Leo Luksist?
Märt Väljataga Pool matust ja poolteist pulma
Peeter Sauter Uus Lasnamäe lunastaja
Sirel Heinloo Kas uuendusi on?
Kroonika
Hullunud Tartu 2018
Hannes Korjus Laimonis Kamara — eesti kirjanduse tõlkija Lätis

*

Vala oma jama
minu klaasi sisse.

Ära täna vala
enda omasse.

Las ma võtan Sinu.
Võtan Sinu jama.

Sina maga tasa
oma olemisse

sisse. Maga sisse.
Või, kui tahad, välja.

Kui Sa ükskord ärkad,
lammutame nälja.

Peekon. Muna. Pann.
Ockham. Vesi. Vann.

*

Ega me keegi ei tea,
mida me armastame.

Kui, siis, võib-olla,
keda.

Kindlasti mitte — miks.

Kas.

Küllap ka seda.
Kõiges kaunis ja kasvavas.

Eh. On ses valemis
püüdmatu iks.
Eks.

(X? x? onju x X!)

Numbrimõõt, õrjetu keks.
Sekstant joomari rüpes,
jõuline mahapeks.

Ega me keegi ei tea.
Mõned meist tunnevad kohe.

Võluvormelis püüdmatu tuline lohe
on hea.

Tema ongi me parim.

*

Üks jumal on juhtumisi
ridade vahele jäänud.
Juhtumisi
on juhtunud.

Kõik ne va elud ja käänud.

Kuhtumisi ja luhtumisi.
Kurbi öid, hüvi hommikuid, kõike.

On olnud tuhastumisi
ja puhtumisi.

Üks Jumal on.
Juhtumisi.

*

Kuumast suvest kurnatuna
kõlgub külmal taevaveerel
punamuna päikene,
ootab loojangut ja und.

Aga juba mitu päeva
ööd on lühenemas jälle.

Kes ei mõistnud puhata,
see ei saanud puhata.

Jõulud tulnud ju.

Leo Luks: „Vaene maa”.
„Vabamõtleja”, 2018. 104 lk.

Ühel õhtul läks kirjandusteadlane, mõtleja, tõlkija ja luuletaja Jüri Talvet mõttetööd pungil päevast väsinuna magama ja unes ilmus tema pähe mõte, et oleks aeg kirjutada midagi sarnast nagu kunagine kuulus luuletus „Armastus”: „ARMASTUS / on käsk, nii mõtles / Kierkegaard. Parem aga / on, mõtlen, armastada / käsust välja tegemata.”
1

Jüri Talveti unemõttest sai kinnismõte. Talvet avas silmad ja haaras öökapilt seal alati ootel püsinud paberi ja sulepea ning pimeduses täitis ta paberi ridadega. Rahunenuna vajus mees pehmele madratsile ja uinus taas ning magas varahommikuni, nägemata seekord ainsatki unenägu.
Hommikul ärgates ei sirutanud Jüri Talvet kätt öösel valminud luuletuse poole, vaid külastas korraliku inimesena vannituba, pesi hambaid, kasutas tualetti, täheldas, et tualettpaber hak­kab otsa saama, ja kastis end duši all kordamööda väga külma ja väga kuuma veega, sest nõnda on tervislik. Silmanurgast tabas Talvet mingit muutust vannitoas, kuid loomuliku hajameelsuse tõttu ei suutnud ta keskenduda ega tabada, mis täpselt on muutunud.
„Võib-olla on ämblik kudunud vanni alla võrgu, nagu näed ja nagu ei näe,” pomises Talvet. Seejärel, olles vahetanud pidžaama ülikonnapükste ja helesinise triiksärgi vastu, naasis Jüri Talvet magamistuppa ja võttis öökapilt paberilehe.
Paberile oli korrektse vana kooli käekirjaga kirjutatud: „täna ma luuletan läbi öö / läbi äreva vere / omavahel öeldes / läbi halli kivi / läbi ussimunni / ja mitte üksnes täna / vaid alati / st harva / alati ei jõua luuletada / täna ma luuletan läbi öö / päeval peab elama”. Talvet hämmeldus ja keeras paberilehe ümber. Seal seisis: „tööd tehes on mul / igapäine rituaal / pean valjust’ / hüüdma: / mine õige vittu, raal!”
Talvetile koitis, mis oli vannitoas nii tabamatult valesti tundunud. Ta sööstis pesukambrisse tagasi ja vaatas peeglisse. Jah, see oligi nõnda: ta oli tegelikult Leo Luks. Endistviisi kirjandusteadlane, endistviisi mõtleja, tõlkija ja luuletaja, aga ikkagi mitte Talvet, vaid Luks, ning luuletused, mis ta öösel paberile oli kirjutanud, pärinesid tema uue luulekogu „Vaene maa” lehekülgedelt 91 ja 92.
„Mida teha? „Olla või mitte olla — see on küsimus. / Mis oleks üllam — vaimus taluda / kõik nooled, mida vali saatus paiskab, / või, tõstes relvad hädamere vastu, / vaev lõpetada?”” mõtles Talvet. „„Su rüppe heidan unele / jah magada / võib-olla undki näha / sinust — isamaa / kui ainult teaks / et olen pime, ei näe enam / ööpimedus kataks / siis kooleks kohe / rõõmuga”,” (lk 19) mõtles Luks.
Jüri Talveti ja Leo Luksi vahel on põhjuslik seos. Kui eesti kultuuris on juba olemas Jüri Talvet, siis paratamatult peab olemas olema ka Leo Luks, vastasel juhul ei saaks me lihtsalt kõnelda terviklikust kultuurist ja selle üle uhkustki tunda. Samal ajal ei ole põhjust põhjapanevalt sedastada, et just Talvet tingis Luksi olemasolu, võib-olla oli see hoopis Rein Veidemann või Doris Kareva, aga Jüri Talvet on väga mõistuspärane valik. Sellega lõpeb siinse analüüsi akadeemiline osa.

2

Leo Luksi „Vaese maa” maht on patuga pooleks ehk koos illustratsioonidega veidi üle saja lehekülje, mille läbimiseks kulub lugemisoskusega inimesel pool tundi ja lugemisoskuseta inimesel veerand tundi. Lugemiskogemuse või lihtsalt laiema silmaringiga inimese puhul pikendab lugemisele kuluvat aega soov välja selgitada, milline varasem luule- või laulutekst on Luksi värssidele ühel ja teisel juhul aluseks.
Võimalik, et autoril on oma lemmi­kud vähetuntud inspireerijad, keda isegi keskmisest haritum lugeja ei pruugi ära tunda, aga suuremas osas on tegemist siiski kuulsate luuletuste ja lauludega. Juhan Liiv, Hando Runnel, William Shakespeare, Tõnis Mägi, „Viimne reliikvia”, piibel, Ruja, Vennaskond, Lydia Koidula ja nõnda edasi, ehk ikka kõik needsamad vanad head algallikad, keda me (jah, just „meie” …mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa!) lõputult võime ja suudame parodeerida ja kellel parasiteerida.
Parodeerimine, viitamine, parasi­teerimine läheb Luksil vahel kenasti. Näide 1: „alguses oli sõna / ja sõna oli jumalast minu juures / alguses oli sõna / ja sõna oli rumala juures / ja sõna oli väike ja rumal” (lk 104). Ilus, loogiline ning terane lõpuni välja. Näide 2: „kui oma laulu / ei leia sa üles / siis miks ei saa / mitte vaiki olla?” (Lk 86.) Mõistlik edasiarendus tekitab uue kvaliteedi.
Sagedasti, kahjuks liigagi sagedasti muutuvad klassikalised iluread lihtsalt vormimänguks või mingiks suurema mõtte ja vormita möginaks. Näide 1: „ka vannitoal on must lagi / me seal ei julge kustagi” (lk 18). Näide 2: „milleks meile vaja / seda vaeste haigemaja / selle parseldame maha / lähme soome elama” (lk 25). Võib aru saada, miks need tekstid ja nende suguvennad, nagu „kuked kõikjal kirevad / aga eestis kiruvad” (lk 20), kirjutati, aga miks need raamatusse jõudsid, on mõistatus.
Parodeerimise kõrgemale tasemele nii allikakasutuselt kui lõpptulemuse kvaliteedilt jõuab Luks luuletuses „Kaeblejad”, mis põhineb ammu unustatud eurolaulul „Rändajad”, mida esitas projekt Urban Symphony. Rea eest „see on munn — tõuseb tuhast kui vaid katsuda julged” (lk 24) võiks Luksile paljugi andeks anda. Aga mitte kõike, eriti mitte lapsikuid lollusi, nagu „pille-riin, pille-riin / elutuul sind ära viind / minuga vaid / pihu-pille jäänd” (lk 70). See pole isegi nii halb, et on juba hea, ei, see on lihtsalt halb.
„Vaese maa” kõik kolm peatükki „Vaene maa”, „Vaesed inimesed” ja „Vaeslapse käsikiri” koosnevad rohkem ekskrementaalsetest kui eksperimentaalsetest värssidest. Kui luuleraamatus pole vähemalt viiendiku, hüva, kuuendiku jagu õnnestunud tekste, ei sobiks see isegi tualettpaberirulli ümbrispaberiks, aga õnneks pole lugu nii hull. „Vaene maa” sobib tualettpaberirulli ümbrispaberiks küll.
Kulunud kalambuuride ja punnitatud roppuste mädasoost lasevad Luksil nina kõrgemal hoida luuletused „Autoportree” ning mitmeosaline ja hoogne „Säästupirn taevas”: „vaevasüda peksab seni / peksab roided tuikama / käed ei küündi taevasteni / kuseketast haarama / kui ei peksaks haaraks päikse / rahva rõõmuks heidaks ta / üle lapiku maa ääre / kuristikku kaarega” (lk 37). See juba läheb, see on Leo Luks, keda me vajame. Kahjuks väärime aga vist sellist Leo Luksi: „oh blogi meile, mallukas / mis värvi on su alukas? / on’s ikka lumivalge ta / või hoopis pruuni triibuga?” (Lk 77.)
Kumbki, ei Leo Luks ise ega tema „Vaene maa” tundu lõppkokkuvõttes loogiline ja seda ei tõsise testosteroonluule võtmes nagu Lauriito või süvitsi mineva keelemängu ja absurdi võtmes nagu Ilmar Laaban. Järelikult… järelikult peabki ikkagi nii olema, et Jüri Talvet ärkas ühel hommikul üles ja ta oli tegelikult Leo Luks.
„Sitt järeldus,” ütleks ilmselt luuletaja Luks.
„Aga mitte nii sitt, kui sinu luuletused,” vastaks arvustaja.
Enne, kui magama läheme, üks hea sõna ka. Luksi värss „luule on / kujundujumine tühjaks / kurnatud elumeres” (lk 97) on viimase viie aasta parimaid luule olemust käsitlevaid lühiluuletusi. Vesi jääb peale tõmbamata. Küllap on see viga, või kui mitte viga, siis vähemalt ebahügieeniline.

1. novembril peeti Tartu lokaalis „Vilde ja Vine” TarSlämmi hooaja esimene eelvoor, kust finaali pääsesid Joosep Vesselov ja Susan Kolde. Külalisesineja oli Valdur Mikita.

3. ja 17. novembril toimus Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” kirjandusviktoriin.

5. novembril arutas Eesti Kirjanike Liidu eestseisus päevakajalisi küsimusi.

6. novembri kirjanduslikul teisipäeval esitleti Tartu Kirjanduse Majas kogumikku „Eesti novell”. Johanna Ross vestles koostajate Kajar Pruuli, Armin Kõomäe ja Maia Tammjärvega ning autorite Margit Lõhmuse ja Mart Kivastikuga.

6.—9. novembrini toimus kirjanike tuur „Sõnaränd”, mille käigus külastasid Jüri Kolk, Kätlin Kaldmaa, Peeter Sauter ja Mudlum Antsla linnaraamatukogu, Võrumaa keskraamatukogu, Põlva keskraamatukogu ja Räpina raamatukogu; Olev Remsu, Reet Kudu, Tarmo Teder ja Pille Õnnepalu Väike-Maarja gümnaasiumi, Lääne-Virumaa keskraamatukogu, Jõhvi keskraamatukogu ja Kiviõli linnaraamatukogu; Janika Kronberg, Maimu Berg, Kai Aareleid ja Piret Bristol Pühajärve raamatukogu, Valga kohvikut „Carl”, käsitöökoda Tarvastus ja Viljandi linnaraamatukogu; Veiko Märka, Loone Ots, Andra Teede ja Piret Jaaks Lääne maakonna keskraamatukogu, Kärdla päevakeskust ja Kärdla gümnaasiumi; Mait Vaik, Kerttu Rakke, Aime Hansen ja Ivar Sild Palamuse Oskar Lutsu gümnaasiumi, Jõgeva linnaraamatukogu, Lähte ühisraamatukogu ja Puhja raamatukogu; Heiki Vilep, Kerttu Soans ja Reeli Reinaus Saare maakonna keskraamatukogu, Aste raamatukogu, Pärnu keskraamatukogu ja Pärnu-Jaagupi raamatukogu ning Mihkel Kaevats, Triin Soomets, Kalju Kruusa ja Jelena Skulskaja Kivi-Vigala raamatukogu, Märjamaa valla raamatukogu, Türi ühisgümnaasiumi ja Koeru kultuurimaja.

7. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Hullunud Tartu Tallinnas” esinesid Philip Meersman Belgiast, Julie Easley ja Natasha Graham Suurbri­tanniast, Jaap Blonk Hollandist, Weronika M. Lewadowska Poolast ning vokaalimprovisatsioonide ansambel AFRA koosseisus Laura Põldvere, Ivi Rausi, Roomet Jakapi ja Jaan Malin ehk Luulur, keda kitarril saatis Mart Soo.

7. novembril esitleti Riias kohvikus „Nice Place” Guntars Godiņši lätindatud eesti rahvuseepost „Kalevipoeg”.

10. novembril toimus Tartu Kirjanduse Majas 5. sündmus popkultuurilise mälu uuringute sarjast „Psühhodisko konverents”, alapealkirjaga „West of the East”. Ettekandega esinesid Petar Pečur (Horvaatia) ja Aimar Ventsel, vaadati Jugoslaavia-Tšehhoslovakkia koostööfilmi „Visitors from the Galaxy / Gosti iz galaksije / Monstrum z galaxie Arkana” (1981).

12. novembril korraldas Eesti Kultuur­kapi­tali kirjanduse sihtkapital Kirjanike Liidu saalis oma infopäeva. Avasõnad ütlesid Kultuurkapitali juhataja Kertu Saks ja kirjanduse sihtkapitali esimees Tiit Aleksejev. Taotluste esitamist tutvustasid pearaamatupidaja Marika Pihl, projektijuht Simona Gassmann ja sihtkapitali liikmed. Aruandlusest kõneles järelevalvespetsialist Raili Jaanson.

13. novembril esitles Mika Keränen Tartu Ülikooli kunstimuuseumis oma lasteraamatut „Khaba ja Nebra”.

14. novembril tähistati Kirjanike Liidu saalis kirjaniku ja kirjandusteadlase Jaan Unduski 60. sünnipäeva konverentsi ja kirjandusliku kolmapäevaga. Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi ja Eesti Kirjanike Liidu konverentsil „Isiksusest ja ilmavaatest” esinesid ettekandega Cornelius Hasselblatt, Tiina Kirss, Ulrich Kronauer, Kristi Viiding, Eneken Laanes, Rein Veidemann, Piret Viires, Marek Tamm, Ulrike Plath ja Janika Kronberg. Liina Lukas, Michael Schwidtal ja Jaan Undusk esitlesid Balti Ajalookomisjoni ning ETA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ühiselt välja antud kogumikku „Politische Dimensionen der deutschbaltischen literari­schen Kultur”.
Kirjanduslikul kolmapäeval „Sina, Undusk” esitasid luulet, proosat ja muusikat Adam Cullen, Asko Künnap, Mait Vaik, Erki-Andres Nuut ja Øyvind Rangøy.

14. novembril tähistati Tartu linna­raamatukogus tõlkija ja kirjastaja, poola kirjanduse vahendaja Hendrik Lindepuu 60. sünnipäeva Czesław Miłoszi värskelt ilmunud raamatu „Jahimehe aasta” tõlke esitlusega.
Samas avati Tartu linnaraamatukogus näitus „Poola kirjandus eesti keeles: Bernhard Lindest Hendrik Lindepuuni”. Näitusel on esindatud tõlkeraamatud umbes kolmekümnelt tõlkijalt eelmise sajandi algusaastaist praeguseni. Peale Bernhard Linde Biblioteegi ja Hendrik Lindepuu Kirjastuse väljaannete on välja pandud Lydia Skomorowska, Nora ja Jaan Kaplinski, Rutt Karemäe, Aleksander Raidi, Aleksander Kurtna, Aarne Puu jt eestindatud teosed. Näituse koostasid raamatukoguhoidjad Tiina Sulg ja Jaroslava Šepel.

15. novembril esitleti raamatupoes „Puänt” Eda Ahi luulekogu „Sõda ja rahutus” („Verb”). Autoriga vestles Doris Kareva.

15. novembril kuulutas Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond välja Paabeli Torni auhin­na ja parima tõlgitud pildiraamatu auhinna võitjad. Paabeli Torni auhinna sai Kerti Tergem hollandi kirjaniku Edward van de Vendeli teose „Vali okaapi” eestindamise eest („Päike ja Pilv”, 2018). Kandidaadid olid tõlkijad Marju Roberts (Lara Williamsoni „Lihtsalt spagetipoiss”, „Varrak”), Riina Hanso (Maria Parri „Väravavaht ja meri”, „Eesti Raamat”), Kristina Uluots (Sarah Crossani „Õun ja vihm”, „Varrak”) ja René Tendermann (Nina LaCouri „Meiega on kõik korras”, „Päikese Kirjastus”). Pildiraamatu auhinna pälvis Ülle Kiivet rootsi kirjaniku Ulrika Kestere raamatu „Metsikud naabrid” tõlke eest („Koolibri”, 2018). Kandidaadid olid Margus Konnula (Martiņš Zutise „Ärajäänud avastus”, „Päike ja Pilv”) ja Hille Lagerspetz (Katri Kirkkopelto „Popi”, „Helios”). Auhinnad anti üle IBBY Eesti osakonna sügisõhtul Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

15. novembril toimus Tartu linna­raamatukogus koostöös kirjastusega „Petrone Print” vestlusõhtu, kus külaliseks oli raamatu „Minu Kuuba. Kaheksa kuud salsarütmis” autor Rain Urbsalu.

15.—25. novembrini Prantsusmaal Caenis toimunud Põhjamaade kultuurifestivalil Les Boréales esinesid Eestist Indrek Koff ja Tiit Aleksejev. Nad kohtusid lugejatega koolides ja osalesid koos ukraina-leedu kirjaniku Jaroslav Melnikuga vestlusringis „Quel genre littéraire pour quelle histoire?” Caeni Kaunite Kunstide Muuseumis. Indrek Koffi raamatu „Kirju koer” („Le jour où j’ai appris à voler”) avaldas 2018. a kirjastus „Passage(s)” ja Tiit Aleksejevi raamatu „Palveränd” („Le pèlerinage”, mõlemad tõlkinud Jean-Pascal Ollivry) kirjastus „Intervalles”.

16. novembril toimus Kirjanike Liidu saalis kirjandusõhtu „Poola kirjandus õilistab inimest”, millega tähistati teeneka poola kirjanduse tõlkija Hendrik Lindepuu 60. sünnipäeva. Poola luulet luges Lembit Peterson. Muusikat tegid Jaak Tuksam ja Tõun.

16. novembril esitleti Tartu Kirjanduse Majas Linnar Priimäe raamatut „Minu Goethe” („Ilmamaa”). Musitseerisid Heli Vahing ja Oleg Davidovitch.

16. novembril pidas Guntars Godiņš Tartu Ülikoolis loengu eesti rahvalaulude ja „Kalevipoja” tõlkimisest läti keelde.

16. novembril oli Tartu linnaraamatukogus Põhjamaade kirjanduse nädala kirjanduskohvikus vaatluse all Karl Ove Knausgårdi kuueosaline elulooline intrigeeriv raamatusari „Minu võitlus”. Neljast eesti keeles ilmunud osast rääkis nende tõlkija Sigrid Tooming. Katkendeid romaanist luges Enn Lillemets. Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Margit Oja.

19. novembril esines Doris Kareva Estonia Seltsi liikmeskonnale uues „Estonia” restoranis (endises „Estonia” talveaias) ettekandega „Luuletuse ilmumine” ja luges oma luulet.

20. novembri kirjanduslikul teisipäeval oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” külaliseks UNESCO kirjanduslinna resident Gabi Csutak (Ungari). Teda küsitles ja tõlkekatkendi esitas Kadri Pärtel, vestlust tõlkis Kriszta Tóth.

21. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Süütute puhastustuli” esinesid Kaur Riismaa, Jürgen Rooste ja Ivar Sild.
22. novembril esitleti Tallinnas Soome Instituudis kirjastuse „Galiani” välja antud mahukat saksakeelset Läänemere maade kirjanduse antoloogiat „Die Ostsee”, mis sisaldab teiste seas Jaan Oksa, Jaan Krossi ja Viivi Luige loomingut. Kõneles raamatu koostaja Klaus-Jürgen Liedtke, kes tutvustas ka Läänemere virtuaalraamatukogu projekti. Teda küsitles Eneken Laanes.

22. novembril loeti Eesti Draama­teatri „Esimesel lugemisel” Karl Koppelmaa näidendit „Roheline nagu laulaks”. Lavastajana juhendas Hendrik Toompere jr, lugesid Hendrik Toompere jr, Rein Oja, Laine Mägi, Kaie Mihkelson ja Karmo Nigula.

22. novembril kohtus Tartu linna­raamatukogu Annelinna harukogus noorte lugejatega taani laste- ja noortekirjanik Kenneth Bogh Andersen, kes on avaldanud üle kolmekümne laste- ja noorteraamatu: fantaasiakirjandust, õudus­lugusid ja ulmet. Eestis on kinolinale jõudnud tema populaarse superkangelase sarja „Sipelgapoiss” põhjal valminud filmitriloogia.

23. novembril anti Tartu Kirjanduse Majas üle Betti Alveri nimeline debüüdiauhind Triin Pajale (luulekogu „Nõges” eest) ja Raul Oreškinile (jutukogu „Kui ma vananen…” eest). Teised kandidaadid olid Hanneleele Kaldmaa (luulekogu „Oliver”), Kristel Algvere (luulekogu „Merehurmarohi”) ja Vootele Ruusmaa („Tavaline don Quijote”). Žüriisse kuulusid Lehte Hainsalu, Madli Lippur, Ly Seppel, Tiina Sulg ja Joosep Susi. Kõnelesid Berk Vaher ja žürii esindajana Joosep Susi, kava kandidaatide loomingust esitasid Siim Lill ja Rauno Alliksaar, esinesid auhin­na laureaadid.

23. novembril avati Tallinna Kirjan­duskeskuse A. H. Tammsaare muuseumis näitus „Malini maalikamber. 8 kirjanikuportreed”. Välja olid pandud Ilmar Malini portreed Artur Alliksaarest, Aleksander Suumanist, Paul-Eerik Rummost, Tiia Toometist, Jaan Kaplinskist, Daniel Palgist, Asta Põldmäest ja Hando Runnelist. Avamisega tähistati Hando Runneli 80. sünnipäeva. Juubilarist kõneles Rein Veidemann, Hando Runneli luulet luges Elisabeth Reinsalu.

23. novembril esitles Veronika Kivisilla Tallinnas Ühinenud Depoode Rongide­maal oma esimest proosakogu „Kuni armastus peale tuleb”. Esinesid autor, Jaanus Vaiksoo ning muusikud Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas.

23. novembril tähistati Kirjanike Liidu saalis ajakirja „Tallinn” 40. sünnipäeva, 20 aasta täitumist kirjastuse KPD tegut­semise algusest ja Svetlan Semenenko 80. sünniaastapäeva. Tervitussõnad lausus Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev. Sõna said Nelli Abašina-Melts, Eteri Kekelidze, Filipp Loss, Ain Toots, Roman Kallas, Galina Balašova, Vladimir Anšon, Valentina Kašina, Rein Veidemann, Arvo Valton, Maarja Kangro, Ilona Martson, Markus Saksatamm, Ljudmila Jelanskaja, Marina Tervonen, Paul-Eerik Rummo, Tatjana Verhoustinskaja ja Tatjana Burlakova. Õhtut juhtisid Maia Melts ja Aleksandr Lukjanov.

23. novembril avati Tartu linnaraamatukogus raamatunäitus „Hando Runnel 80”. Näituse koostas raamatukoguhoidja Kaja Kleimann.

23.—24. novembrini toimusid Jõgeval Betti Alverile pühendatud 26. üleriigilised luulepäevad „Tähetund” teemal „Luuletajad kõnnivad kahekesi läbi unede ulgumerise ao”. Osales 18 kooliteatri­truppi üle Eesti peaaegu 300 osavõtjaga. Esitati luulelavastusi Doris Kareva ja/või Jaan Kaplinski loomingu põhjal. Lavastusi hindas Akadeemia koosseisus Doris Kareva, Merle Karusoo, Garmen Tabor, Märt Treier, Maarius Pärn, Jaak Allik, Margus Mikomägi, Toomas Lõhmuste, Martin Algus, Tarmo Tiisler. Esines ansambel The Swingin’ Sisters. Seekordsete luulepäevade grand prix’ pälvis luulelavastus „Sina pead kandma maailma” Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambli esituses, juhendaja Aili Teedla.

24. novembril esines Doris Kareva Eesti Kultuuri Koondise kutsel Stockholmi Eesti Majas, kus tutvustas oma viimaste aastate loomingut ning rääkis eesti keele ja kultuuri olukorrast.

24.—25. novembrini toimus Helsingis Kaablitehases Mardilaat, kus Eestist osalesid Mika Keränen, Leelo Tungal, Kai Aareleid, Indrek Koff, Jaak Jõerüüt, Andrei Ivanov, Valdur Mikita ja Kaarel Tarand. Kirjanduskohviku tegevust juhatasid Tapio Mäkeläinen ja Imbi Paju.

27. novembri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas esitles kirjastus „Ji” Rene Windi romaani „Kui päris aus olla”. Kõnelesid (:)kivisildnik, Leo Luks ja Piret Bristol.

27. novembril esitleti Peterburis ajakirja „Zvezda” saalis kogumikku „Ime” („Чудо”), mis sisaldab Kalle Käsperi samanimelist romaani, Gohar Markosjan-Käsperi romaani „Memento mori” ja Kalle Käsperi luuletusi. Kõnelesid eessõna autor Andrei Arjev, luuletõlgete autor Aleksei Purin, kirjanik Aleksander Melihhov ja Kalle Käsper.

28. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Päikesepalve” esinesid Kirjanike Liidu saalis Doris Kareva ning muusikud Robert Jürjendal kitarril ja Madis Metsamart vibrafonil.

28. oktoobril arutleti Tartu linna­raamatukogu noorte pop-up-kirjanduskohvikus Nina LaCouri raamatu „Meiega on kõik korras” üle.

27. novembrist 1. detsembrini toimus Budapestis luule elava esitamise võistlus European Poetry Slam Champion­ship 2018, kus Eestit esindas Silver Sepp. Vaatlejatena olid kohal TarSlämmi ja tänavuse Luuleprõmmu Eesti meistrivõistluste korraldajad Sirel Heinloo ja Toomas Leppik, luuletaja Kristiina Ehin ja aukülalisena luuletaja Jaan Malin ehk Luulur.

30. novembril toimus Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar, kus ettekande „Kultuuripõiming ja jesuiidid: don Iñigo, don Quijote jt” pidas Rein Undusk.

30. novembril esitles kirjastus „Elusamus” Tartu Kirjanduse Maja raamatukogutoas Oliver Bergi luulekogu „Hallid toonid”. Autoriga vestles Mart Velsker, kontrabassil musitseeris Martin Kulla­maa.

30. novembril esitleti Tallinnas Jaani kirikus keeleteadlase ja esseisti Fanny de Siversi kogutud teoste I köidet „Kogu mu elu on advendiaeg”. Kolmeosalisena kavandatud teostesarja koostaja ja toimetaja on Arne Hiob, väljaandja kirjastus „Gallus”. Esitlusel said sõna piiskop Philippe Jourdan, Arne Hiob, Harry Liivrand ja Valve Raudnask. Musitseeris Vox Clamantis.

Õnnitleme!

18. detsember — Livia Viitol 65
25. detsember — Peeter Olesk 65
30. detsember — Aarne Puu 70

Hullunud Tartu 2018

8. ja 9. novembril toimus Tartu Kirjanduse Majas tänavune rahvusvaheline interdistsiplinaarne festival „Hullunud Tartu”. Nagu ikka seisnes interdistsipli­naarsus selles, et kirjanduslike esinemiste kõrval pakuti vaadata kujutavat kunsti ja kuulata selle festivali puhuks kirjutatud muusikat. Festivali alapealkiri „Juubeldav” oli tänavusel Eesti juubeliaastal igati sobilik.
Eelmise festivali järel on kuraator Jaan Malinile siginenud rohkesti uusi tutvusi ja ka paljud vanad sõprussuhted on elavnenud. Just nendest pandigi kokku seekordne esinejaskond. Kunstinäitusel olid esindatud Elo-Reet Järv, Jüri Kask, Kaido Ole, Virge Jõekalda ja Ilmar Malin. Kirjanikest lõid kaasa vanad tuttavad Indrek Koff, Jan Kaus, Hasso Krull, Doris Kareva, Triin Soomets, Merle Jääger, Karl Martin Sinijärv, Eeva Park, Peeter Sauter ja Mehis Heinsaar. Korraldajate rõõmuks lisandus esinejate ritta Berit Kaschan.
Väliskülalistest astusid üles vanad sõbrad belglane Philip Meersman ja soomlane Esa Hirvonen. Neile sekundeeris jõuline poolatar Weronika M. Lewandowska. Vaimukuselt ja terasuselt pakkusid talle konkurentsi inglannad Julie Easley ja Natasha Graham, praegune Tartu kirjanduslinna resident ungarlanna Gabi Csutak ja kirjanduslinnast Nottinghamist pärit Jo Dixon. Tänavuse festivali üheks naelaks oli hollandlane Jaap Blonk — lavaluuletajate maailma koorekihti kuuluja esimene Eestis käik oli kahtlemata sündmus. Tõenäoselt mõjus meie lauljatele ja vokaalimprovisaatoritele virgutavalt ka Jaap Blonki õpituba, mille ta 8. novembril Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemias korraldas. UNESCO kirjanduslinnadele suunatud rahvusvahelise projekti Re:Vision raames toimus Tartus ka Nottinghami luuletaja Jo Dixoni juhendatud loovkirjutamise õpituba „Maa ja taevas”.
Festivali korraldasid Eesti Kirjanduse Selts ja MTÜ Kultuurikorraldus koostöös Turu luulefestivaliga „Runoviikko” ning Eesti Kirjanike Liiduga.

Siinse mõtteavalduse kirjapaneku idee tekkis mitu aastat tagasi, kui „Keel ja Kirjandus” tõi lugejate ette ajalooromaanile pühendatud kaksiknumbri (2013, nr 8/9). Too number sisaldas nõnda palju huvitavat, et see oli üks neist kordadest, kui olen ühe ajakirja sõna otseses mõttes kaanest kaaneni läbi lugenud. Paraku ei jõudnud ma tookord paari teesi kirjapanemisest kaugemale ja sinnapaika see jäi. Nüüd tulen teema juurde tagasi.
Tolle ajakirjanumbri kõige haaravam kirjatükk oli minu meelest Aare Pilve sulest: „Rudolf Sirge ajalooromaanidest. Katse lugeda nõukogude kirjandust uuesti”. Autor võrdleb seal Sirge 1929. aastal ilmunud romaani „Rahu! Leiba! Maad!” ja selle põhjalikult ümbertöötatud kordusväljaannet pealkirjaga „Tulukesed luhal”, mis tuli trükist aastal 1961. Just seda artiklit lugedes hakkasin lähemalt juurdlema ajalooromaani piiride üle. Ehk konkreetsemalt: kui kaugeid sündmusi peab teoses kujutatama, et me võime rääkida ajalooromaanist, ja kuhumaani on tegemist pigem kaasajateemalise kirjatööga?
Romaanidega (või ka jutustustega, novellidega — mainin edaspidi lihtsuse mõttes üksnes romaani), mille tegevus toimub sajandeid enne teose ilmumise (resp. kirjutamise) aega, seda probleemi ei ole — kõik need on vastuvaidlematult ajaloolised teosed. Keerulisemaks läheb siis, kui kirjatööd käsitlevad perioodi, mida tavatsetakse nimetada lähiajalooks — termin, mis on aja poolest täpsemalt piiritlemata ja millega käiakse ümber tunde järgi.
Kolmas võimalus, mis eelmainituist erineb, on see, kui asjaomane teos kuulub ise kirjanduse kaugemasse ajalukku. Olgugi et Balzaci, Zola, Dickensi jpt teosed võivad tänapäeva lugejale tunduda ajaloolised mis ajaloolised, kirjutasid nad kõik valdavas osas oma kaasajast ja nende teoseid ajalooromaanideks pidada pole õige ning seda ka ei tehta. Ent siiski — ka Balzac ja teised paigutasid nii mõnegi oma romaani sündmustiku ajajärku, mida tollasel taustal võinuks käsitleda kui „lähiajalugu”. Kuidas nendega on?
„Keele ja Kirjanduse” teemanumbri juhatab sisse Eneken Laanese ja Linda Kaljundi artikkel „Eesti ajalooromaani poliitika ja poeetika”, kuid ajalooromaani piiritlemise teemat seal ei puudutata. See on ka mõistetav, sest kirjutise suunitlus on teine. Küll aga pillab Aare Pilv oma artiklis ühe tähelepanuväärse tõdemuse: „30 aastat romaani eri versioonide vahel on hiljutist minevikku kirjeldava romaani muutnud ajalooromaaniks selle sõna täies tähendu­ses.” (Lk 668.) Täiesti võimalik, et just see lause oligi mu toonaste mõtiskluste konkreetne lähtekoht. On ju viidatud uurimuses tegemist ülimalt harvaesineva olukorraga, kus — vähemalt on see nii Pilve interpretatsioonis — suures osas sama sisu ja tegelastega kaasajaainelisest teosest saab hiljem autori enda käe all ajalooline romaan. Teisisõnu: žanrimääratluse muutus johtub puhtalt sellest, et vahepeal möödunud aja tõttu on intervall sündmuste toimumise ja kirjutamishetke vahel tunduvalt pikem: 1929. aastal, esmatrüki ilmudes, ei olnud 1917—1918 juhtunu (ca 10 aastat tagasi) veel ajalugu, 1961. aastal (vahe kujutatavaga ca 40 aastat) aga juba oli.
Niisiis kinnitab see näide 40 aastat ajavaheks, mis paistab olevat piisav, et tagada teosele ajalooromaani mõõde. Väite esitamise kindlus lubab oletada, et tõenäoliselt saaks terminit veidi väiksema veenvusastmega kasutada ka mõnevõrra lühema ajavahe puhul (oletame, et 30 aastat).
40 aastat on suhteliselt pikk aeg ja seetõttu ei näe ma põhjust siinkohal Pilve seisukohaga otseselt polemiseerida, veel vähem seda vaidlustada või kummutada. Küll aga annab Pilve väide mulle pinna, millelt tõukuda, et tulla välja oma vaatenurgaga.
Kui võtta aluseks tänane päev, siis 40 aastat tagasi oli aasta 1978. Ja laulva revolutsiooni päevadest on möödas juba 30 aastat. Minul tekib siinkohal kõhklus: ma ei oska kuidagi laulvat revolutsiooni, aga ka sündmusi, mis toimusid näiteks 1978. aastal, käsitleda päriselt ajaloona. Loomulikult saab öeldust teha ainult ühe järelduse — milles pole absoluutselt midagi uut —, et ajaloo (ajaloolisuse) tunnetamine ongi subjektiivne. Ühed ja samad aastad võivad mõnele olla lausa eelajalooline aeg, teisele justkui alles eilne päev.
Ent mu kõhklusel on ühtlasi objektiivsem pool. Ka professionaalsed ajaloolased ei taha taasiseseisvumise ajaga sugugi veel tegelda, nende meelest pole asjad piisavalt settinud. Isegi sellele eelnenud kümnendit (30—40 aastat tagasi) käsitlevad esialgu esmajoones mälestuste kirjutajad. Põhjapanevamaid ajaloouurimusi hakkame arvukamalt leidma alles 65—70 aasta taguse stalinismiperioodi kohta.
Kui naasta termini „ajalooromaan” juurde, siis tuleks lähtuda nõudest, et too mõiste peaks olema ka objektiivselt määratletav. Ajalooromaan peaks olema ajalooromaan kõigile, nii verinoortele kui ka raukadele.
Eelöeldust tulenevalt näib minu arvates olevat ainumõeldav, et ühe teose kvalifitseerimisel ajalooromaaniks ei oleks õige lähtuda lugeja, arvustaja või uurija positsioonist. Tugineda tuleb autorile. Ajalooromaan peab olema ajalooline eeskätt autori seisukohalt. See klapib hästi ka eespool toodud näitega XIX sajandi kirjanike kohta: see, mis oli Balzaci jt seisukohalt tänapäevaromaan, on ka praegu (toda ajastut kujutav) tänapäevaromaan; mis oli ajalooromaan siis, on ka praegu ajalooromaan.
Ent mis on siis autori seisukohast ajalugu? Subjektiivne faktor ilmneb otse­kohe ju siingi. Eespool tuli esile ajaperiood 40 aastat. Olen üsnagi kindel, et nende autorite puhul, kel endal eluaastaid sama palju või vähem, võib 40 aastast ajalooromaani piiriks täiesti piisata. Vanemate kirjanike puhul — võib-olla jääb sellest väheks.
Nõnda olemegi jõudnud autori elueani. Vahest oleks tark sättida ajaloo­romaani piir autori sünnidaatumi juurde? Mis hilisemast ajast kirjutatud, on kaasajaromaan, mis aga varasemast, see on igal juhul ajalooromaan?
Seesuguse piiri seadmist toetab minu meelest veel üks oluline aspekt. Nimelt on põhimõtteliselt erinev, kas autor kirjutab teose sellisest ajast, mida ta rohkemal või vähemal määral ise mäletab, või ajast, millega tal endal kogemuslikku kokkupuudet pole. Kas ta saab kasutada iseenda teadmisi või tuleb kujutatav keskkond elustada täiel määral sekundaarse materjali abil. Kahtlemata kasutatakse ka kaasajateemaliste teoste loomisel abimaterjali, teinekord isegi rohkem kui mõne pealiskaudse ajalooromaani tarvis, kuid siin on ikkagi printsipiaalne erinevus.
Seega: võib-olla polegi laias laastus vahet, kas autor kirjutab 30-aastasena kümne aasta tagusest ajast või 60-aastasena neljakümne aasta tagusest ajast — temale on see ikka kaasaeg, millega tal on otsene side olemas. Ja žanrimääratlus võiks seda arvesse võtta.
Meie väljakujunenud arusaamu siin pakutud piiritlusmudel ilmselt palju ei muudaks. Nõnda oleks 1864. aastal sündinud Eduard Vilde ajalooline triloogia ikka ajalooline triloogia edasi, sest Mahtra sõda toimus teatavasti aastal 1858, nagu ka Anija talupoegade peksmine Tallinna turuplatsil; „Prohvet Maltsveti” üks sõlmsündmusi, „valge laeva” ootamine Lasnamäe nõlval leidis aset 1861. aastal, seega kõik enne Vilde enda sündimist. Nüüdisaja olulistest teostest — olgu siingi toodud üksainus näide — oleksid Mats Traadi (snd 1936) „Minge üles mägedele” I—XI jagu ajaloolised, viimane XII jagu „Õelate lamp” aga mitte. Neid, kes on kogu romaanisarja lugenud, see ilmselt segadusse ei viiks: tähelepanelikule lugejale ei jää autori isiklik suhe „Õelate lambi” sündmuste ajaga kindlasti märkamata. Paraku poleks selle mudeli järgi kumbki 1905. aastal sündinud Rudolf Sirge romaanidest — ei „Rahu! Leiba! Maad!” ega ka „Tulukesed luhal” — käsiteldav ajaloolisena, sest tegevustik paigutub aega, kui Sirge ise oli 7—8-aastane, mis tähendab, et tal oli tolle perioodiga kogemuslik suhe. (Mõistagi ei kahanda mainitud asjaolu karvavõrdki Aare Pilve sisutiheda artikli väärtust.)
Miks ma autori eluaja olulisust nii kindlalt rõhutan? Olen nimelt ka ise viimasel ajal nii mõnessegi huvipakkuvasse möödaniku teemasse süvenenud, mille tulemusel on sündinud ilukirjanduslikud tekstid. Seejuures olen alati tajunud määratut erinevust selles, kas loodavas kirjatükis leiab tegevus aset enne või pärast minu sünniaega. Isegi seda, mis toimus aastatel, kui olin väikelaps või lausa imik, on tunduvalt kergem silme ette manada kui neid aegu, mida ma oma eluaastate tõttu kuidagi mäletada ei saa.
Olgu esimene näide novell „Vastik aasta”, mille sündmused toimuvad 1963. aastal ning mille peategelane on endine metsavend ja Gulagi vang, kes kodumaale naasnuna ei soovi ENSV oludega suhestuda. Tundsin selle kirjutamise juures end suhteliselt kindlalt, kuigi olin 1963. aastal ise kõigest kuueaastane. Kasutasin novellis ära seda, mida võib parema väljendi puudumisel nimetada ajastu hõnguks ja mis oli mul meeles, aga samuti mitmeid fragmente oma mälestustest. Oli näiteks meeles tookordne suur briketipuudus, nõnda et mu ema pidi järgmise aasta kütte hankimiseks minema koos majanaabritega ööseks puuhoovi ukse taha sappa seisma. Samuti mäletan, kuidas väikestes linnades ja alevites ei lastud enne jõululaupäeva kuuski müügile, et inimesed ei saaks usupühi pidada. Kõige olulisem aga: just neist oma isiklikest väikelapseaastatest mäletan, kuidas nii mõnigi vanem inimene hoiatas veel 1960. aastate algul, et noortel ei tasuks komsomoli astuda, sest kui võim jälle pöörab, „lastakse kõik komsomolid maha”. Mõni aasta hiljem olid säärased hirmutamised juba enamasti kadunud. Kui ma poleks ise neid jutte mäletanud ja kindlalt teadnud, et neid võis kuulda ka mind huvitaval perioodil, poleks ma iialgi riskinud rajada sellele asjaolule oma novelli sõlmitust. Tõsi, ka mu varases lapsepõlves olid hoiatajad juba suures vähemuses ja neid ei kuulatud kuigivõrd, sest kõigile oli näha, et nõukogude võimu ei kõiguta miski. Ent kui inimene — nagu üks novelli kõrvaltegelastest — seisab silmitsi endale suunatud püstolitoruga ja talle pannakse süüks komnooreks olemist, tulevad talle mutikeste hoiatused kohe meelde ja ta võtab olukorda väga tõsiselt.
Hoopis teistmoodi käis novelli „Päev, mil Stalin suri” kirjutamine. Stalin suri ainult neli aastat enne minu sündi, kuid tolle perioodi õhustiku veenva kujutamisega, nõnda et ma vähemalt ise oma kirjapandut usuksin, oli tõsist tegemist. Seda kõike hoolimata asjaolust, et olin tollestki ajast — ka sellestsamast päevast — palju kuulnud ja lugenud ning võisin mõnegi neist seikadest ära kasutada. Peamine raskus seisnes selles, et ma kahtlesin, kas tundetoon, mis kõike, nii tegelikkusest võetud seiku kui ka puhtalt väljamõeldut, üheks kangaks seob, on õigesti edasi antud või mitte. Iseenda sees mul seda tunnet ei olnud. Ent segadust tekitasid ka tõsiasjad. Näiteks ei osanud ma lahendada vasturääkivust: kuigi nõukogude raadios ja ajakirjanduses Stalini elu viimastel päevadel tema haigust mainiti, tuli diktaatori surm ometi kõigile rabava ootamatusena. (Ei tea ühtegi mälestuslugu, kus oleks väidetud muidu eestlastele nii omaselt: ma arvasin seda kohe!) Kui novelli kümmekond aastat pärast kirjutamist kogus avaldamiseks üle lugesin, viisin paaris kohas sisse korrektiivid. Kuid selles, mis puudutas ajastule iseloomulikku õhustikku, pidin ikkagi ainult ühele lootma jääma: et vaist pole mind väga kõvasti alt vedanud. Sama olen tundnud ka teisi töid kirjutades — alati siis, kui tegemist on ajaga enne minu sünnidaatumit.
Sestap tundub mulle, et „ajalooromaani” mõiste piiri sidumine autori eluajaga oleks üsnagi põhjendatud. Aga kindlasti ei saa kõrvale jätta ka teisi võimalusi ja seetõttu ei tuleks siinsesse mõtteavaldusse suhtuda kui soovi normi luua. Võib-olla ei peagi ajalooromaani piir olema väga kindlalt määratletud.

Märt Väljataga Bussis / Tunnel jt luuletusi
Jaanus Järs Aasta töötuna
Hando Runnel Kaheksa laulu
Doris Kareva Tahe ja tee
Mats Traat 11. november
Priidu Beier Liblikad ei joo šampanjat / Baaris Miau on blondis
vahus jt luuletusi
Gohar Markosjan-Käsper Minu kaks elu
Katrin Pärn *Mina olen see rebane / *See naine ülakorruselt /
*Mul on seitse salaelu
Andres Ottenson Põhi / Vesi / La Gomera
Aino Pervik Miniatuurid minevikust 2
Peep Ilmet *Nii nagu valge paberleht / *Mis juhtus enne
jt luuletusi
Mirjam Parve Äraolekud
August Vine *Killuke kellegi näpujälge / * meelestalaktiidid tõnguvad
jt luuletusi
Magdalini Thoma Keset maailma ööd
Magdalini Thoma / Kaarina Rein Eesti lugu ja luule kreeka
keeles
Cornelius Hasselblatt Unus homo nobis curando restituit rem
Luule Epner Jaan Undusk kirjanikuna
Sirje Kiin Meie kirjanduse maailmamees
Ants Parktal Miks lähimineviku traumade haavad eesti inimestele endiselt haiget teevad?
Julius Ürt Eesti keel ja eesti meel: sõnade paik ja tundmuste
keeled
Veiko Märka Kõrge kosmos, madal takso
Valner Valme Tagasi tulevikku
Elle-Mari Talivee Kolme kodumaa ja kahe näoga mees
Kroonikat
Marja Unt Teine laste- ja noortekirjanduse festival
Estica
Rein Põder 7. VII 1943 — 23. X 2018

Bussis

Märt Väljataga, mida sa siin teed?
Buss loksub mööda porist kruusateed,

kord võtab peale, harvem laseb maha.
Paks pimedus on vajund akna taha

ja tuld ei paista ainsastki aknast.
Nüüd peale ronivad kaks koolilast,

vist kolmas-neljas klass, kuid tõsist laadi.
Üks jagab kaaslasega šokolaadi.

Buss jälle posti juures paotab ust,
laps väljub, pimedus ta neelab must

ja koduteest ei miski märku anna.
Kuid mind peaks külla ootama sõbranna.

Ei ole moblat leiutatud veel
ja liinibussis raskeks loksub meel,

ühtäkki mingi kõhedus on põues —
ükskõiksed tähelatakad on õues,

kui nende perspektiivist vaatan end,
näen laokil meest, kes pole kodunend,

ja neid, kes sõidul omapäi või rodus —
siin ilmas külaskäigul, mitte kodus.

Tunnel

Kord tulin pärastlõunal raadiomajast
vist ajamast mõnd järjekordset jama
poliitikast, kultuurist, muistsest ajast

või moodsast — endal täitsa ükstakama
ja piinlik ka. Kuid enne südalinna
peab käija ränga tõkke ületama —

või õieti — tal tuleb alla minna,
jah, tunnelisse, otse trepist alla.
Ma polnud ainus, rahvast laskus sinna,

kus koopalõuad haigutavad valla
ja halogeenselt sinab vilkuv valgus.
Mis mass! Kes küll neid käike seal ei talla!

Kuid laskumine — see on alles algus,
seejärel tuleb leida õige haru.
Mass alla jõudes mitmes suunas valgus,

kuid mina suundadest ei saanud aru,
jäin vahtima, pea laiali, suu lahti,
kuis sumises ja kihas allmaataru,

tuhm muzak mängis, tuules tantsis prahti…
„Märt!” kuulsin siis ja võpatades ringi
end pöörasin ning nägin korravahti,

suurt turvameest, kel seljas rippus mingi
hall munder, nägu leemendav. Kui karja
ta valvas koopas rüselevaid hingi.

Et hirm mu halvas — seda ma ei varja.
„Märt,” kordas ta, siis tundsin hüüdja ära —
Leo Virgo, kellelt mitu värsisarja

on laekund „Vikerkaarde” — omapära
ja oskus puudus neis ning igasugu
klišeede alla tuhmus tundesära.

Ta hakkas jutustama oma lugu:
väeteenistus, mis viis Afganistani,
üks daam (ta löödud haavad armistugu!),

kool, otsiretk, mis tõi ta jumalani
ja tunnelisse turvamehetööle.
Ta õnnistas mind, südamele pani,
et kergelt ma ei alistuks miljööle,
vaid püüaks tõusta kõrgema nivooni —
sest alati koit järgneb hingeööle…

Ja küsis laenuks mult viiskümmend krooni.

Medi

Indias ta ilmavalgust nägi,
vanemateks, väga võimalik,
olid Vinayaki ja Must Mägi.
Aga lapsepõlv ei saanud pikk:

vangi võeti, kuigi polnud süüdi,
lahutati hõimukaaslastest,
metsatöödelt tsirkusesse müüdi,
puuri ees raudvarbadega rest.

Aastakümneid rändas kaugeil maadel
paksu nahaga ja tundlik loom,
klouniks madaldatud džungliaadel,
kõigi alanduste epitoom.

Narva jões said etteasted läbi,
süda seiskus — šokk ja rabandus.
Aga inimkonna pärast häbi
nüüd ei pese ükski vabandus.

Raskustega sai ta maha maetud.
Korraks kehastusid korjuses
kõik, kes kodudest on välja aetud,
võõrsil, üksi, vangis, orjuses.

Elevandi hauatagust riiki
pole kirjeldand veel ükski usk —
maad, kus õnneanumad on triiki,
kaovad hirm ja mure, äng ja tusk.

Lämbun — maailm sulgub kitsaks mulguks
nagu tsirkuseareeni ring;
tundub, justkui rahutult siin hulguks
elevandi tark ja leebe hing.
Ah, mis imetrikk küll suudaks teha
siinse maa ta ümbersünnimaaks?
Liiga suur see hing, et leida keha,
millesse taassündida ta saaks.

Heroiinid

Ema kurdab, et sõrmed kohmakad,
aga koob edasi sokke.
Iga kuu saan uue paari,
villase, kirjutriibulise.
Kannan neid susside asemel,
kui kannas auk, viskan ära.

Kui natsid olid vanaisa
Kiviõli laagris maha lasknud,
läks vanaema varahommikul
nõutama tema surnukeha,
et matta see viisakalt maha.
Pimedas enne päikesetõusu
leidiski ta selle laibavirnast
oma kootud kampsuni järgi üles.

*
Georgi Ivanovi ainetel

Hea, kui poleks Venemaad,
sakslasi, Euroopa Liitu,
kellelt manguda heakskiitu,
juute, Hiinat, USA-d,
Vatikane, musulmane —

ainult tähtede paraad,
sajandite müriaad,
mida vaatleks üksildane
metsasoomeugrilane,
pagan, kütt ja korilane…

Hea, kui poleks tedagi
ega mitte kedagi,
kellelt loota vastukaja,
kas või kirjaridagi,
abi, mõistmist, haletsust…

Hea, kui poleks midagi,
ainult taevas, surnud, must,
mis on seisma pannud aja…

Hea, kui poleks sedagi.

25. septembril pidas Tõnu Õnnepalu teose „Valede kataloog. Inglise aed” ainetel Kotkajärve Metsaülikooli loengu Toronto Tartu kolledžis.

2. oktoobril Viimsi raamatukogus, 10. oktoobril Haapsalu raamatu­kogus, 11. oktoobril Kärdlas Ave Vita kultuurisalongis ja 19. oktoobril Narva Tartu kolledžis esitles Sirje Kiin oma mälestusteost „Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest”.

3. oktoobri kirjanduslik kolmapäev Kirjanike Liidu saalis oli „Värske Rõhu” õhtu. Esitleti kahte uut luulekogu: Triin Paja „Nõges” ja Vootele Ruusmaa „Tavaline don Quijote” ning „Värske Rõhu” 55. numbrit. Esinesid ka Joosep Vesselov, Helena Juht ja Marianne Harju.

4. oktoobril toimus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas sümpoosion „Kirjanduskeskuse esimene veerandsada”, kus kõnelesid Toomas Haug, Piret Kruuspere, Elsa Pajumaa, Elle-Mari Talivee, Jaan Undusk, Rein Veidemann, Piret Viires jt.

4. oktoobril oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” Janar Sarapu luulekogu „Orel düünil” esitlus.

4. oktoobril esitles kirjastus „Hea Lugu” Tartu linnaraamatukogus raamatu­sarja „Kirjanikud omavahel”. Sarja sünniloost rääkis kirjastuse juht Tiina Kaalep, juba ilmunud raamatuist kõneles Janika Kronberg. Vestlusringis osalesid sarja autorid Arvo Valton, Sirje Kiin ja Peeter Sauter.

4. oktoobril esietendus „Vanemuise” kontserdimajas Maimu Bergi näidend „Meeta ja õigus”, lavastaja Piret Kuub.

4. oktoobril esitati Eesti Draamateatri „Esimese lugemise” sarjas taani näitekirjaniku ja lavastaja Christian Lollike „Normaalne elu ehk Keha võitlusväli” (taani keelest tõlkinud Eva Velsker), lavastajana juhendas Harriet Toompere. Eesti Teatri Agentuur esitles oma raamatusarja „teater | näidendid” uut kogumikku, mis koondab seekord taani draamateoseid. Tervitussõnad ütles Taani suursaadik Eestis Kristina Miskowiak Beckvard. Autoriga vestles tõlkija.

4. oktoobril Tallinnas Vabamus, 10. ok­­toob­ril Haapsalu linnaraamatu­kogus ja 11. oktoobril Kärdlas Ave Vita kultuurisalongis esitles Elin Toona oma romaani „Mihkel, muuseas”.

5.—7. oktoobrini tähistati Soomes Turu raamatumessil Eesti Vabariigi 100. aastapäeva. Messi avas Eesti Riigikogu esimees Eiki Nestor. Osalesid Andrus Kivirähk, Kairi Look, Sirje Olesk, Kai Aareleid, Jaak Jõerüüt, Paavo Matsin, Valdur Mikita, Andrei Ivanov, Asko Künnap, Kätlin Kaldmaa, Indrek Koff, Mika Keränen ja Kauksi Ülle.

6. ja 20. oktoobril korraldati Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” kirjandusviktoriin.

9. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval esitles Vootele Ruusmaa Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” oma luulekogu „Tavaline don Quijote”.

9. oktoobril tutvustas Tuuli Tolmov Tartu linnaraamatukogus rahvusvahelise romaanikirjutamiskuu (NaNoWriMo) üleskutset kirjutada ühe kuu jooksul romaan. Romaanikirjutamiskuu on november.

10. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval tähistati Kirjanike Liidu saalis Helvi Jürissoni 90. sünnipäeva. Helvi Jürisson ja kunstnik Ulla Saar esitlesid raamatut „Mida tähed räägivad”, VHK teatriklassi noored lugesid juubilari luulet ja laulsid. Kitarri mängis Robert Jürjendal.
10. oktoobril esitles kirjastus EKSMO Moskvas Armeenia muuseumi ruumides Kalle Käsperi romaani „Чудо” („Ime”). Samade kaante vahel ilmusid veel Gohar Käsper-Markosjani romaan „Memento mori” ja valik Kalle Käsperi luuletusi luulekogust „Orpheuse laule”, mille on programmi Traducta toel vene keelde tõlkinud Aleksei Purin. Raamatut tutvustas EKSMO nüüdiskirjanduse osakonna vanemtoimetaja Valeria Ahmetjeva.

11. oktoobril toimus Tartu Kirjanduse Majas „Utoopiline salong” Tartu linnapea Urmas Klaasiga.

11. oktoobril esitleti Frankfurdi raama­tu­messil lasteraamatute kataloogi „The White Ravens 2018”. Kataloogi on valitud ka kaks eesti lasteraamatut: Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi” (illustreerinud Marja-Liisa Plats, „Päike ja Pilv”, 2017) ning Ellen Niidu „Onu Ööbik Öösorri tänavast” (illustreerinud Priit Pärn, „Tammerraamat”, 2017). Rahvusvaheline noorteraamatukogu Münchenis valib kataloogi parimad lasteraamatud kogu maailmast.

12. oktoobril avati Tartu linnaraamatukogus raamatunäitus „Eesti laste kangelased”. Tartu lastekirjanduse festivali raames sattusid näitusele Nukitsamees, Kunksmoor, Naksitrallid, Sipsik, Lotte jpt.

14. oktoobril toimus Kirjanike Liidu saalis luuleõhtu „Viiluke vikerkaart, killuke kuud”. Üles astusid Veronika Kivisilla, Kaur Riismaa ja Øyvind Rangøy Norrast. Muusikat tegi Simen Kjærsdalen samuti Norrast. Kaur Riismaa ja Øyvind Rangøy lugesid värsse Rangøy eestikeelsest debüütkogust „Sisikond” ja Rangøy esitas luuletusi kevadel ilmunud Knut Ødegårdi tõlkeluulekogust „Olin imiku nutt varisenud keldris”.

14. oktoobril esinesid Pärnu kultuuriklubis „Tempel” ja 29. oktoobril Saaremaal Kuressaare keskraamatukogus luule- ja laulukavaga „Valitud elud” Triin Soomets ja Tiit Born.

15. oktoobril olid Tartus Eharoosa lastekirjandusõhtu külalisteks Aidi Vallik, Anti Saar ja Mika Keränen.

16. oktoobri kirjanduslik teisipäev toimus erandlikult Eesti Kirjandusmuuseumi saalis. Tähistati XXXI Karl Ristikivi päeva, esinesid Ilmar Vene ja Janika Kronberg, tutvustati tänavu ilmunud ja ilmuvaid Ristikiviga seotud raamatuid.

16. oktoobril kuulutati välja Eesti Teat­ri Agentuuri 2018. aasta laste- ja noorte­näidendite võistluse võitjad. Võistlus toimus koostöös Eesti Lastekirjanduse Keskuse, VAT teatri ja NUKU teatri­ga. Žürii koosseisus Krista Kumberg, Rita Rätsepp, Mihkel Seeder, Liis Sein, Kirsten Simmo ja Taavi Tõnisson valis kahekümne kuue näidendi hulgast välja kuus. I preemia: Reeli Reinaus „Maailm, kuhu ma kuulun”; II preemia: Jaanika Juhanson „Kummituste suvi”; III preemia: Martin Nõmm „Kõik saab korda”; Tia Navi „Kas tead, kool?”. Eraldi tõsteti esile: Laura Pürjema „Võõrandumine”; Raivo Kütt „Lootuste tänaval”.

17. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Suudlus lumme” esinesid Kirjanike Liidu saalis Mush Nadii, Jan Rahman, Mihkel Kaevats, Jürgen Rooste ja Bogdan Anfinogenov Udmurdimaalt.

18. oktoobril esitles Kai Aareleid raa­ma­tu­­kaupluses „Puänt” oma raamatut „Salaelud” („Varrak”). Autoriga vestles Maian Kärmas.

18. oktoobril toimus Tartu linnaraamatukogus vestlusõhtu raamatu „Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis” autori Mae Lenderiga. Õhtu sai teoks koostöös kirjastusega „Petrone Print”.

19. oktoobril tähistati Tallinnas Kir­janike Liidu saalis keeleteadlase, tõlkija ja riigiehitaja Henno Rajandi 90. sünni­aastapäeva konverentsiga „Sunnismaisena vaba”. Üles astusid Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Mart Meri, Anu Saluäär, Joel Sang, Kaja Tael ja Ülo Tuulik. Muusikat tegi Avarus Trio koosseisus Mari-Liis Vihermäe, Heigo Rosin ja Mingo Rajandi. Konverentsi juhatas Toivo Tasa.

19.—21. oktoobrini tutvustas Leelo Tungal Riias oma raamatut „Seltsimees laps. Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest”. Kirjanik kohtus lugejatega koolides, osales Riia raamatufestivalil ja Moonika Siimetsa samanimelise filmi linastusel Riia filmifestivalil IFF. Raamatu avaldas sel aastal läti keeles kirjastus „Liels un Mazs” (tlk Guntars Godiņš).

19.—21. oktoobrini oli Anti Saar Ungaris Budapestis Margó kirjandusfestivalil ja raamatumessil tutvustamas oma värsket ungarikeelset lasteraamatut „Kuidas meil asjad käivad” (tlk Bence Patat, kirjastus „Cser”). 25.—28. oktoobrini tutvustas Anti Saar Poolas Krakówi raamatumessil sama raamatu tõlget poola keelde (tlk Anna Michalczuk, kirjastus „Widnokrąg”).

22. oktoobril esitles Mehis Heinsaar Kloostri Aidas oma luulekogu „Pingeväljade aednik” („Verb”).

22.—24. oktoobrini oli Tallinnas Kirjanike Majas rahvusvaheline seminar laenutushüvitise teemal.

22.—26. oktoobrini toimus Ecuadoris Guayaquilis XI rahvusvaheline luulefestival, kus Eestist osales Kätlin Kaldmaa.

23. oktoobril korraldasid Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus kuuendat korda ühisseminari „Laps kirjanduses”. Teemal „Milleks meile klassika” arutlesid Arne Merilai, Maarja Vaino, Jaak Urmet, Elle-Mari Talivee, Krista Kumberg, Mare Müürsepp, Jaanika Palm, Mari Niitra, Ilona Martson ja Ave Mattheus. Esitleti ka keskuse osalusel valminud kogumikku „Eesti lastekirjanduse kuldvara”, mis tõstab meie lastekirjanduse varamust esile 100 raamatut.

23. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval „Meie auhinnad III” esitles Maarja Kangro Tartu Kirjanduse Majas oma raamatut „Minu auhinnad”. Autoriga vestles Johanna Ross, klaverit mängis Tanel Joamets.

23. oktoobril oli Nõmmel Glehni lossis luuleõhtu „Meie ja Glehn”, kus astusid üles Kärt Hellerma, Eeva Park ja Livia Viitol ning tutvustati Nikolai von Glehniga seotud kultuuripärandit.

24. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Võõrpiiritaja ja lõikumine eraeluga” lugesid ja vestlesid Katrin Väli ja Piret Bristol. Muusikat tegi Taavi Tulev.

24. oktoobril rääkisid Tartu linna­raa­matukogus kirjastaja Tauno Vahter ja kirjanik Maniakkide Tänav legendaarsest vene rokkmuusikust Viktor Tsoist ja ansamblist Kino, Vitali Kalgini raama­tust „Täht nimega Viktor Tsoi” ja Kirill Serebrennikovi filmist „Suvi”, kõlas ka külaliste valik Kino muusikast.

25. oktoobril oli Tartu linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Urmas Vadi romaan „Neverland”. Vestlust juhtis Karmen Velitschinsky.

27.—28. oktoobrini esines Ilmar Taska Taanis raamatumessil Bogforum. Taani keeles on ilmunud tema raamatud „Parem kui elu” ja „Pobeda 1946” (tlk Birgita Bonde Hansen, kirjastus „Jensen & Dahlgaard”). Sellega on „Pobeda 1946” jõudnud tõlkena kaheksasse võõrkeelde.

25. oktoobril oli Tartu linnaraamatu­kogus kohvikuõhtu kirjanikuga, külas käis prosaist ja luuletaja Eeva Park.
25. oktoobril esinesid Luulur, Larissa Joonas, Tomas Čepaitis, Arsen Mirzajev jt Kopenhaagenis kohvik-baaris Sankt Peders Café ja 27. oktoobril Malmö kunstihoones.

30. oktoobril esitles Mehis Heinsaar kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu „Pingeväljade aednik”.

30. oktoobril oli Tartu linnaraamatukogu Annelinna harukogus külas Stepan Karja, 1950. aastate Setomaa eluolu kirjeldavate romaanide autor. Kohtumise põhiteemaks oli mullu ilmunud romaan „Käbi ja känd”.

31. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Novellikunstist tangorütmis” vestlesid raamatust „Salaelud”, novellikunstist ja metafiktsioonidest Kai Aareleid ja Milla S. Teik. Akordioni mängis Tiit Kalluste.

31. oktoobril oli Tartu Kirjanduse Majas „Utoopilise salongi” külaliseks Alari Allik, keda küsitles Indrek Peedu. Kõneldi jaapani kirjandusest, tõlkimisest ja budismist.

Õnnitleme!

2. oktoober — Enn Nõu 85
3. oktoober — Marina Tervonen 65
4. oktoober — Tiit Kändler 70
5. oktoober — Helvi Jürisson (Soans) 90
11. oktoober — Peeter Puide 80
22. oktoober — Piret Saluri 75
20. oktoober — Peep Ilmet (Gorinov) 70
31. oktoober — Lehte Sööt-Hainsalu 80
5. november — Tiiu Relve 70
11. november — Hendrik Lindepuu 60
14. november — Jaan Undusk 60
24. november — Hando Runnel 80
28. november — Doris Kareva 60

Teine laste- ja noortekirjanduse festival

Marja Unt

17.—20. oktoobrini toimus Tartus teist korda laste- ja noortekirjanduse festival. Isetegemist ja osalemist julgustava ning kaasahaaravat raamatu- ja lugemiskeskset õhkkonda loova festivali peakorraldajad olid Eesti Kirjanduse Seltsi, Tartu Linnaraamatukogu ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi esindajad, kaasa aitasid Eesti Kirjanike Liit ja Soome Instituut.
Festival avati 17. oktoobril Tartu Kirjanduse Majas, kus võtsid sõna kirjanikud Mika Keränen, Andrus Kivirähk, Valdur Mikita ja Kadri Hinrikus ning kuulutati välja Tartu-teemaliste lühivormide konkursi võitjad. Avapäeval oli sealsamas ka laste- ja noortekirjandusele pühendatud raamatulaat. Juba teist aastat jagab Tartu linn lastele lastekirjanduse preemia ehk Lapsepõlve auhinna pälvinud raamatut, tänavu auhinnatud teose, Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned” said festivali avamisel kätte Miina Härma Gümnaasiumi kolmandate klasside õpilased, rohkemate lasteni jõudis raamat 18. oktoobril Tartu Linnaraamatukogus toimunud kolmandate klasside päeval.
Avapäeva programmi mahtus veel nel­jandate klasside lugemisvõistlus lin­na­raamatukogus, õpilaste kohtumine Andrus Kivirähkiga Miina Härma Gümnaasiumis, pop-up-kirjanduskohvik Raatuse Koolis ja ajakirja „Värske Rõhk” tegevust tutvustav õhtu.
18. oktoobril esines linnaraamatu­kogus kolmandate klasside päeval soome kirjanik ja programmeerija Linda Liukas, lõuna ajal viis Tartu linna­kirjanik Mika Keränen huvilised Supi­linna seik­lustuurile. Pärastlõunal toimus pop-up-kirjanduskohvik koos Eliis Grigoriga linnaraamatukogu Tammelinna harukogus ja loovmõtlemisel põhinev draamatöötuba „Loome sees” Tartu Tamme Gümnaasiumis, seda juhendas sama kooli 11. kultuuriklassi õpilane Helena Kont. Õhtupoolikul peeti Tartu Kirjanduse Majas kirjandusharidusele pühendatud ettekandepäeva, kus räägiti nii kirjandusõpetajate ettevalmistusest, õpilastele suunatud kirjanduspro­jektidest kui ka oskustest, mida eeldavad mitmesugused kooliharidust toetavad konkursid. Kõnelesid Andrus Org (Tartu Ülikool), Kadri Kaljurand (Soome Instituut), Pille-Riin Larm („Sirp”), Kers­ti Unt (Tartu Ülikool) ja Irina Möldre (Tartu Linnaraamatukogu).
Reedel, 19. oktoobril algas festivalipäev linnaraamatukogus, kus kooliõpilased tutvustasid uudiskirjandust mõningal määral dramatiseeritud etteastete vormis. Lõuna ajal oli pop-up-kirjanduskohvik Tartu Kivilinna Koolis, kus oli külas Koidu V. G. Ferreira. Linnaraamatukogus toimus pärastlõunal noorte luuleprõmm, kus huvilised said kas võistelda või niisama oma loomingut ette lugeda.
20. oktoobril lõppes festival laste- ja noortekirjandusele pühendatud kirjan­dusviktoriiniga Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Arhiiv”.

Estica

Kalevipoeg jälle Lätis

Ajal, mil eestlased üha sagedamini Läti­maad külastavad, tegi teise külaskäigu lõunanaabrite juurde ka Kalevipoeg — täpsemalt öeldes eepos „Kalevipoeg”. Korra on meie rahvuseepos 1929. aastal juba Elīna Zâlite tõlgituna läti keeles ilmunud, veel varem tõlkis „Kalevi­pojast” katkeid ka kirjandusklassik Jānis Rainis. Nüüd, 2018. aastal ilmus kirjastuselt „Neputns” uus tõlge, mille tegi teenekas eesti kirjanduse vahendaja ja luuletaja Guntars Godiņš. Raamatu pealkiri on „Kalevdēls”, illustratsioonide autor Armands Zelčs.
Eesti luule Korea PEN-i
antoloogias

Korea PEN-klubi välja antud teoses „2018 Anthology of the Best Literature from 42 Countries” on luuletusi ka Miina Hindilt.

Kus on tahe, seal on tee, ümisesin endamisi üht inglise vanasõna kui loitsu, astudes otsustavalt mööda Estonia puiesteed salapärase asutuse poole, kus pidi koordineeritama laevaliiklust Läänemerel. Oli august 1989, keegi oli andnud vihje, et mõnikord on õnne jõuda üle mere mõnel kaubalaeval. Ja nüüd, pärast mitmekuist ootamist oli saabunud teade: vabanenud on koht sõiduks Rootsi.
Esitasin passi, vastu sain luitunud blanketi, mis sarnanes saatekirjaga röntgeniuuringule. Vossem rublei, kõlas kiretu naistöötaja hääl. Mul oli kaheksa rubla ja kõrvale pandust kakskümmend kaks jäi veel alles. Mul oli lubatäht laevale, mis pidi seilama Rootsi mõne päeva pärast, pühapäeva pärastlõunal. Läbivalgustuse tulemust tuli veel oodata.
Laupäeva hommikul olin jõudnud just pesu kuivama riputada, kui helises telefon. „Kareva? Siin kapten. Kus kurat te olete, laev läheb kohe.” — „Jah, kapten, silmapilk,” vastasin, ehk mõistes esimest korda sõna „külmavereliselt” algupära. Surusin niiske pesu kohvrisse, pika aja jooksul kõrvale pandud väärtkirjanduse ja mõne vinüülplaadi samuti ning vaatasin ringi — muid plaanitud kingitusi polnud enam aega osta. Pliidi kõrvalt haarasin kaasa pooliku rafineerimata päevalilleõli pudeli; Aino oli tundnud huvi, mida tähendab „posla­masla”.
Maria Lee seisis esikus ja teatas otsustavalt: „Ma tulen kaasa.” Kõhklesin hetke ja ütlesin: „Kümme minutit.” Nelja-aastane tirts ruttas seljakotti pakkima. „Mina ka,” tõusis haigevoodis väikevend istuli. Kükitasin maha. „Mitte seekord. Sinul on praegu palavik ja isal palju muresid. Sina oled talle toeks. Järgmine kord läheme koos. Nõus?” Nukker noogutus. Mehisusega on vist nii, et seda kas on või ei ole — sõltumata soost ja vanusest. „Too mulle valge karu,” oli ainus palve ja ma tõotasin tuua Rootsimaa kõige valgema karu.
Iial ei olnud Lasnamäe lift logisenud nii aeglaselt. Iial ei olnud tühjas bussipeatuses seistes aeg nii pikk tundunud. Kesklinnale lähenedes jõudis mu teadvusse, et ma polnud jõudnud kaubasadama asupaika õieti välja uurida. Vaistupidi astusime bussist välja Kadriorus „Musta Luige” juures ja pöörasime mööda Filmi tänavat mere poole.
Korraga, võib-olla tänavanime märgates haaras mind ebatavaline rahu. Tänavad olid kummaliselt tühjad, üksnes kajakad tiirlesid kirkas augustitaevas. Nende kõrguselt alla vaadates nägin kaht inimest. Õhukese musta, kandadeni voogava mantli, kübara ja hõljuva valge salliga noor naine püüdis ühe käe otsas tasakaalus hoida mööda ebatasast pinda loperdavat rasket kulunud kohvrit ja teise käe kõrval väikest helesinise mantli, valge suvekübara ja valgete põlvikutega tüdrukut. Kunagi varem polnud nad liikunud selles piirkonnas, suurte söemägede vahel, mis näisid välja hingavat rasket, ohtlikku kuumust. Liikvel polnud ühtki inimest, kellelt teed küsida.
Kui olime mere äärde jõudnud, läbis mind kerge külmavärin — sadamas polnud ühtegi laeva; kaks õõtsusid küll merel. Maria Lee tõstis küsiva pilgu, kuid küllap minu ilmet nähes vaikis. Märkasime, et tagumisest laevast liikus üle esimese laeva teki meie poole kogu, kes mööda nöörredelit maale jõudes küsis üksnes: Kareva? Haaras kohvri ja andis märku, et me talle järgneksime. Kõikuval nöörredelil mu ainsail, kõrge kontsaga lahtistel kingadel üles ja alla, üle ühe laeva teise pardani ronides tundsin kord jälle nagu hulga aja tagant: sellega poleks ma üksi hakkama saanud. Ja tänasin noormeest, kes oli raamaturaske kohvri minu eest laeva vedanud.
Noormees noogutas tervituseks, ütles viisakas vene keeles oma nimeks Matvei ja lisas, et laev lahkub kohe, oli oodatud vaid meie järel. Esimest korda, märgates laevalael telefoni, taipasin, et ma polnud kellelegi jõudnud oma ärasõidust teatada. Palusin selleks luba, Matvei vangutas pead ja arvas, et ühendus katkeb kohe — laev juba liikus. Valisin palavikuliselt Oti numbri ja lootsin, et ta kohe vastu võtab. Iga hetk oli igavikupikkune. „Laeval Rootsi. Teata Münche­nisse,” jõudsin öelda, teadmata, kas mind kuuldi.
Laev liikus. Laev liikus! Päike paistis, kajakad keerlesid. Matvei juhatas meile teed kohta, kuhu kohver ära panna. See osutus kitsukeseks koiks, mis oli vaba­nenud tänu ühe madruse koondamisele. Temast olid ruumi jäänud mõned „Pravdad” ja paar ketse, lisaks spetsiifiline lõhn, mida kirjeldamast pigem hoi­duksin.
Esimesele ekstaasile järgnes mõne aja pärast järsk nõksatus, kui laev jäi seisma. Oodake ja ärge kuhugi minge, ütles Matvei, võttis mu passi ja saatekirja. Uks langes kinni.
Märkasin, et muidu nii vapra Maria Lee tuju hakkas langema, ja ei saa öelda, et ma ka ise oleksin end väga kindlana tundnud. Otsisin välja paberi ja pliiatsi, et mängudega aega veeta. Ei saanud aru, mis toimub — pärast ülepeakaela lahkumist loksusime nüüd kuuendat tundi lahel, vaadates Tallinna siluetti, mis oli juba liiga kaugel, et tagasi ujuda, ja veel liiga ligi, et tunda teeloleku elevust. Küll aga jõudsid painama hakata mõtted, mis kõik viimasel minutil tegemata oli jäänud, ja mure koduste pärast.
Maria Lee oli just tukastanud, kui laev uuesti nõksatas, mõne aja pärast avanes uks ja Matvei kutsus sööma. Sõime plekk-kausikestest natuke rasvaste alumiiniumlusikatega vaikides suppi koos ülejäänud meeskonnaga, karuste vene madrustega, kelle ainiti jõllitavast pilgust paistis, et meiesuguseid polnud nad ammu näinud. Kokk küsis ettevaatlikult ja aupaklikult Maria Leed kiigates, mida noor preili hommikuks sööb, kas puder kõlbab. Seletasin, et me ei võtnud piletit luksuslaevale ega eelda mingit erikohtlemist. Vastuseks sõbralik, mõnevõrra rahustav naeratus.
Õhtul kutsus Matvei meid enda juurde teed jooma. Sain aru, et tema oli järsu sõnaga, enamasti pahura kapteni adjutant, kelle ülesandeks oli peale mõõte­riistade korrashoiu jälgida distsipliini laevas ja elementaarse inglise keele ainsa valdajana lahendada võimalikke probleeme sadamais. Matvei selgitas ka asja­olusid, miks laev kapteni otsusel poolteist päeva varem pidi Tallinna sada­mast lahkuma: nimelt oli tulnud teade, et on oodata rahutusi, mässu, streiki — ettearvamatut meeleavaldust, mis võinuks pöörata sadamas põgusalt peatuva Vene laeva vastu. Ligi kuuetunnise peatuse Tallinna lahel põhjustas aga tollikontroll, kes avastas ühe madruse koist mõned pornoajakirjad. Mis mõttega Nõukogude Liidust Rootsi pornoajakirju vedada, jäi mulle hämaraks, aga küllap oli see igapäevaelu üks osa. Igatahes põhjustas leid pikema ülekuulamise ja paberite täitmise; hakkasin aduma, et vaba koiku juhusliku olemasolu eest olen minagi tänu võlgu ühele madrusele, kes pidi oma koha laevas loovutama — pole võimatu, et umbes samadel põhjustel.
Küsisin, millal on ette näha Rootsi randa jõudmist. Matvei kehitas õlgu ja ütles, et see oleneb paljudest asjaoludest, ennekõike ilmast. Stockholmist pidime mööduma, ja kui õnne, maabuma korraks Norrköpingis. Edasi, nagu aru sain, liikus laev polaarjoone poole.
Laev, millele olime asunud, erines kõigist, mida olin enne näinud. Peale ahaste akende ei leidunud peaaegu ainustki pinda, mis poleks olnud kaetud pak­su roostekihiga; arusaadav, et mõjusime siin äraeksinud paguliblikatena. Matvei seletas, et laev ehitati 1939. aastal sõjaliseks kaubaveoks Saksamaal ja müüdi pärast sõja lõppemist Iisraelile. Igaks juhuks hoidusin küsimusi esitamast. Pärast lõplikku amortiseerumist anti laev üle Venemaale, kus leiti, et kuni ta veel vähegi liigub, saab sellega vedada Kaug-Idast vaselaadungeid Põhja-Euroopasse. Ja kui ta ka põhja peaks minema, pole peale vase palju kaotada — mõni niikuinii ebanõukoguliku moraaliga madrus ees või taga… Hakkasin aegamisi mõistma kapteni meeleolu ja käitumist.
Kuuldu ei mõjunud küll kõige paremini unele, nagu ka laeva kõikudes ühest pardast teise veerevad rasked vasekolakad oma mürtsatustega. Need sundisid kokku võtma kogu meelerahu ja aeg-ajalt mõnest roostes torust kinni haarama, et tasakaalu säilitada. Maria Lee õnneks magas, inglijuuksed padjal laiali. Ja hommik saabus tõepoolest koos tee ja pudruga.
Paraku kippus ilm üha tormisemaks. Maria Lee näis oma heledas kerguses ruumis peaaegu hõljuvat, lendamata valusalt vastu ränkroostesi seinu, küll aga oli tema tuju üleval hoidmisega omajagu tegemist. Esialgu leidsime mõlemad lusti Võluekraaniks nimetatud mänguasjast, mille olin kunagi Odessast toonud. Selle all kummalgi pool oli nupp, mida keerates hakkas ekraanil liikuma joon. Üks nupp juhtis horisontaalset, teine vertikaalset liikumist; joon moodustus tõenäoliselt ekraani sees peituvale rauapurule, mis iga raputuse järel ekraani tühjendas. Kui raputused hakkasid aga korduma nii sagedasti, et joonistamisest suurt välja ei tulnud, oli aeg midagi muud ette võtta. Maria Lee puges kindluse mõttes sülle. „Laula seda röövlipealiku laulu, mida sinu ema sulle laulis.” Kas see nüüd hetkel kõige parem valik oli, polnud ma kindel, aga mine tea seda tõrjemaagiat.

Kõik mehed mul uppusid ära,
veepõhjas neil sügav on haud.
Mina üksinda pääsesin ära,
minu päästjaks sai laevalaud…

Paistis, et Maria Lee uinuski rahunenult. Ja mõne aja pärast hakkas ka torm vaibuma. Ootasin, kuni laevas saabus täielik vaikus, tublisti pärast südaööd, ja hiilisin roostega kaetud kitsukesse ruumi, kus asus laeva ainuke dušš. Olin just jõudnud end kergendunult sisse seebitada, kui korraga kostis valjuhääldist käratus: „Kareva! Kapteni juurde! Teile on kõne.”
Haarasin lõdisedes midagi käepärast ümber ja jooksin kapteniruumi. Tõesti, raadiotelefonist kostis Jorma hääl, pingsalt rahulik ja selge: „Kas kõik on korras? Kui maabute, palun ära hakka hääletama. Mitte ühelgi juhul. Mu isa tuleb sulle Norrköpingi sadamasse vastu ja toob Stockholmi. Me kõik ootame.”
„Kas on lootust, et jõuame homme Norrköpingisse?” küsisin, süda elevusest põksumas. Kapten paistis samavõrd lootvat meist esimesel võimalusel vabaneda. „Kui tuul ei pöördu, siis jah.” Mary Poppinsi nimel, olin valmis peast vilistama isa „Aiolose pauna”. Nüüd ei saanud ma enam ärevuse pärast magada.
Kui hakkas hahetama, vahtisime Maria Leega ainiti silmapiiri, silmad tuules kissi. Ehk esimest korda elasin läbi kõik raamatuist loetud paadipõgenike tunded. Olgugi et meie retk liigitus pigem lustireisiks, vedasin kohvri maale üsna läbiklopituna ja pärast viisipäraseid tänusõnu lahkusin laevalt kirjeldamatu ker­gendustundega. Ilma eelmise öö kõneta oleksin asunud viibimatult hääletama, aga tõesti astus meie juurde härrasmees, kes tutvustas end Jorma isana ja palus meil autosse istuda. Kiirtee, sile ja sujuv kargete kallaste vahel, kadus rataste all nagu lennates. Jõudsin vaid hämmastusega märgata maastiku ilu, siis suikusin ega ärganud enne kui Stockholmis.
Aino ja Jorma juures Västerlånggatanil, väikeses maalilises korteris Stockholmi vanalinnas, olid nad kõik meid vastu võtmas — ka Anna, Aime ja Mats. Kuidas me nutsime, naersime, kallistasime! Kuidas nad muretsenud olid, selgus alles aegamisi; mina, kes ma olin Kalle Blomkvisti moto järgi harjunud elama igal juhul ohtlikult, polnud taibanud seda ettegi kujutada. Kui Vabast Euroopast saabus signaal, et olen Eestist lahkunud ja alustanud laeval teed Rootsi poole, oli Aino kohe võtnud ühendust piirivalve ja ei tea veel milliste asutustega; ühestki lähenevast laevast polnud aga vähimatki teada. Ööpäev hiljem tuvastati Rootsi vetes liikuv tundmatu laev, millega polnud võimalik ühendust saada. Kahtlustati Vene allveelaeva ja valmistuti halvimaks. Kuni lõpuks, pärast tormi möödumist sai Jorma kapteniga ühenduse.
Nende paari päeva jooksul oli Anna jõudnud teistele jutustada juba tosin judisemapanevat stsenaariumi, üks fantaasiaküllasem kui teine — ja samas oma realistlikkuses võimalikud kõik. Kahetsesin kibedasti, et Anna neid, nagu oma teisigi lugusid kirja ei pannud; aga küllap inimesel, kelle peas sünnivad järjest uued lood, pole vähimatki tarvidust ülestähendusteks…
Nii või teisiti olime Rootsis, sõprade hulgas. Ja meil seisid ees põnevad päevad: muretu piknik Uppsala ülikooli lähistel, külaskäik keskaja muuseumi, kus mu tähelepanu köitsid uskumatuna näivad inimesekujulised alraunijuured, meeleolukas südamlik õhtu Kalju ja Asta Lepiku pool, laevareis Skanseni muinasjutumaailma — lõputu hulkumine, imestamine, naer ja jutustamine.
Kui pakkusin omalt poolt, et võiksin ühel hommikul näiteks pannkooke küpsetada, arvas Jorma, et see on hea mõte, tuleb ainult poest kalamarja tuua ja ka sibulad on otsas. Mitte et oleksin aru saanud, millest jutt, poodi olin aga küll varmas minema. Hämmastav oli rahu, mis seal valitses vaatamata segadusse­ajavale valikule — nii erinev võrreldes kas või Lasnamäel meie vastasmajja ühte esimese korruse korterisse rajatud poest. Püüdsin seda teistele kirjeldada.
Lillakuldse suurelillelise tapeediga elutuppa — planeering oli ühesugune kogu linnajaos — oli tõstetud lett, kus peale igapäevase majoneesi ja sibulate, kuivherneste, tatra ja hirsi, sprotipasteedi konservide, makaronide, vormileiva ja -saia saabus mõnikord müügile ka kartuleid, porgandeid, mune, värsket räime, sulajuustu või koguni piimavorsti, olgugi maitsetut — samalaadsetest viineritest või sardellidest ei maksa rääkidagi. Siis moodustus silmapilk läbi koridori tihti õue välja looklev ja sageli tõuklev saba, kus seistes võis kuulda või näha mõndagi huvitavat.
Kord näiteks kuulsin oma selja taga kahe umbes kümneaastase vene tüdruku jutuajamist: „Kas sinu isal juba on pomm? Minu isal küll on, kaua aega ehitas. Seda võib varsti vaja minna.” Teine kord langes mu pilk enda ees seisva mehe päevinäinud kämblale, mille sõrmenukkide vahele tätoveeritud märkidest — olin vanglakoode mõni aeg tagasi uurinud — võis välja lugeda: tapan, kuni elan.
Millestki sellisest polnud Västerlånggatanil, hõrgult lõhnaval, väikeste kohvikute ja poekestega ääristatud vanalinnatänaval vähimatki märki. Pannkoogid punase kalamarja, sibula ja hapukoorega söödud, ronis Maria Lee koos Aino ja Jormaga tondipööningule, kust paistis katusele tõustes kuuvalguses kogu Stockholmi vanalinn — põnev ja natuke hirmus. Ja mina mõtlesin: see on muinasjutt, Lindgreni maailm, kust on kahju lahkuda. Aga valge karu ootas, südames kipitas. Oli aeg.
Kuidagimoodi, meie eest vaikimisi said korraldatud laevapiletid Helsingisse, sealt pääses edasi Tallinna. Nad kõik tulid meid saatma, Aino, Jorma, Anna, Aime ja Mats, isegi Asta, keda oli liigutanud kohtumine Maria Leega: nii eestiaegne laps! Pärast kõiki kallistusi ja lootusrikkaid tõotusi uuesti kohtuda ulatas Asta mulle suure klaasist koogivormi, ilusti pakitud — ehk ikka saate kuidagi kaasa võtta?
Nüüd juba pagulaskirjandusest rasket kohvrit järel vedades surusin koogi­vormi kaenla alla ja naeratasin läbi liigutuspisarate tänulikult: kus on tahe, seal on tee.
Sõprade eest ja pärast, alati.

Olen lugenud Hando Runneli lühiesseede kogu „Mõõk ja peegel” (1988) varem kahel-kolmel korral ja pean seda enda mõtlemise arengut silmas pidades väga oluliseks raamatuks. Nüüd „Mõõka ja peeglit” taas lugedes hakkas mul esi­mese asjana peas ringlema sõnapaar „poeetiline insener”. See sõnapaar jäi olulise märksõnana püsima kogu raamatu lugemise ajaks.
Hando Runnel on Eesti Põllumajanduse Akadeemias mitu aastat agronoomiat õppinud. Seda tuleb siin silmas pidada, sest me kõik oleme pärit mitte ainult oma lapsepõlvest, vaid ka noorukieast, millal õpitu kõige intensiivsemalt meeli kujundab. Nõnda võib väita, et Hando Runneli kui maaparandusinseneri võimed hakkavad tööle ka kesk tema hilisemat loojaelu, lüües välja temas kui luuletajas, aga ka kui mõtlejas. Eelkõige mõtlejas. Tema mõtlemise laad on säärases kontekstis justkui (meele)maaparandusmasin, mis teostab sookuivendust lugeja ajus, selles piirkonnas, kus asub mõtlemine. Sest selle koha peal inimese ajus, kus asub mõtlemine, on soo — suur, ohtlikult vesine, põhjatu ja laukaid täis tümasoo. Seda on elu ja ajalugu aastatuhandeid näidanud. Aga miks on inimene sellel kohal oma ajus, kus peaks olema välja arendatud elurõõmus mõtteaktiivsus, ikka ja jälle soostuda lasknud? Sellele vastab Hando Runnel nõnda: „Kehaline töö on raske. Aga veelgi raskem on vaimne töö. Kõige raskem töö inimesele on mõtlemine. Mõtlemist õpib inimene oma elus kõige kauem. Mõtlemine on väga raske. Produktiivse ja imperatiivse mõtlemiseni jõuavad väga vähesed. Väga vähesed saavad tunda mõtlemise tegelikku raskust. Enamasti loobuvad inimesed mõtlemisest juba väga varases eas, sest see käib neil üle jõu. Nad lasevad enda eest mõelda targemail. Nad saavad tarkadelt kõik elus vajalikud soovitussõnad ja juhtmõtted. Kehalise töö mehhaniseerivad ja automatiseerivad nad ka ära ja nii on nende elu kõigist põhilistest raskustest vaba.” („Mõtlemine”, lk 97.) Ja teisal: „Kui viimaks mõelda viitsiks, saaks aru, et inimese peapahe on ju laiskus.” („Laiskus”, lk 125.)
Nõnda uitab inimese aju hallolluses selle koha peal, kus peaks asuma elurõõmus ja aktiivne mõtlemine elu üle, hoopis laisk tuul ja mõttelagedus. Aga samal ajal on see soolaadne märgala inimesele, kes kõiges ikka kergust ihkab, ängistav taluda. Sestap panebki poeetiline insener Hando Runnel käima oma poeetilise (meele)maaparandusmasina, milleks on needsamad esseed „Mõõgas ja peeglis”, ja hakkab sellega laisavõitu lugeja mõttesoosse rajama kuivenduskraave, kuhu niriseb inimaju happelisest turbamullast tume ja meeleraske vesi. Aga sellisel kombel, seal kraavis, saab sellest tumedast veest juba lugeja mõtte- või kujutlusvõime paati kandev vesi. Mõtlemise kaudu on toimunud positiivne metamorfoos. Rajanud nende filosoofiliste esseede abil oma teadvusesse sookuivenduskraavi, võib lugeja nüüd paadiga juba sügavamale sõuda. Ning seal on tal võimalik tutvuda teadvuse sügavuses asuvate haruldaste soosaartega, kuhu keegi peale tema enda kunagi ei jõu. Need soosaared on intiimselt ainulised, ainult lugejale endale omaste taime- ja putukaliikidega.
Peale selle saab nüüd teadvuse soisest happeveest kuivendatud turba pressida brikettideks, millega omakorda saab kütta maja. Maja aga on Hando Runnelile kui poeetilisele insenerile väga oluline sümbol: „Inimvaimu suurimaks ettevõtteks ja saavutuseks, suurimaks seikluseks kunstide vallas on ehituskunst, s. t. Maja. Maja seinad mahuvad kujutavkunstide liiki, neis valitseb aineline olek; ent majad pole läbini umbsed, nad on õõnsad, õõnsustes võimutseb sõna ja muusika.” („Ruumimäng”, lk 113.) Või teisal: „Kultuur on maja, kultuuri uuenemine on värske võõbakorra saamine pealesirgunud põlvkonnalt. Sügavuses püsib maja ehk sajandite viisi, päris muistsetele luudele toetub ta vundament, aga veidike värvi ja kõik mõjub uhiuuena.” („Hoidjad ja päästjad”, lk 133.) Või kolmandas kohas: „Maja on ka nagu masin, sama absoluutne ja sõltumatu. Maja kui masin, maja kui kunstiteos.” („Kunstimasin”, lk 37.)
Poeetiline insener kirjeldab kunstiteost kui masinat, mis on omaenese piiridesse suletud, lõpetatud, terviklik. Samas lisab ta kohe olulise tingimuse: „Tegelikult pole aga ükski masin päris eneses püsiv, päris enesesse jääv, kui ta toimib. Toimimise ajal on iga masin juba seotud, iga kunstiteos on samuti seotud. Seob kasvõi ainult rihmaseib mõne muu agregaadi külge. Mürisev traktor on seotud rihmaga rehepeksumasina külge, toitva kummivoolikuga petroolivaadi külge, ämbriga jahutusvett andva kaevu külge, jne.” („Kunstimasin”, lk 37.)
Kuidas Hando Runneli mõtteloogika hargneb? Milliste rihmaseibidega on seotud tema poeetiline mõttemasin lugeja teadvuse külge?
„Mõõga ja peegli” autor ei lähe oma mõttearendustega uute utoopiate rajamiseni, ei mässi lugejat poeetiliselt nõiduslikku stiili, nagu seda on teinud mõni teine tuntud eesti kirjanikust mõtleja. Elukogenud külamehe tagasihoidliku, heatahtlikult lõõpiva stiili abil juhatab ta lugeja pigem tema enda mõttemaailma raja algusesse, näidates asju uudsete vaatenurkade ja kujundite kaudu ning ergastades sel kombel lugeja mõttemängulist taju. Mõni näide: „Me ei kadesta andekat tema aruka aru pärast, me kadestame kohtlast, kellel äkki ja üksainus kord õnnestub ütelda midagi arukat. Me ei kadesta rikast tema rikkuse pärast; me kadestame vaest, kellele juhus annab ajutise rikkuse.” („Kadedus”, lk 126.) Või: „Armastatakse öelda või arvata, et inimesed on halvad ja pöörased, mässumeelsed ja ägedad, aga ei — alandlikud on nad! Sadade kaupa maetakse neid maha, tuhandete viisi viiakse mulda, aga kas keegi neist on protestinud, kas mõnigi veel vastu hakanud, hauast tagasi pööranud? — ei ükski! Paljuke neist veel pärast kummitama tuleb, hingede ajal kodus käima hakkab, kiusama, kollitama, luud painama julgeb tulla? — ei keegi enam!” („Alandlikkus”, lk 130.)
Essees „Hoidjad ja päästjad” on aga üks mõttekäik, mis on vahepealse kolmekümne aasta jooksul iseäranis aktualiseerunud ja mida on seetõttu põhjust pikemalt esile tuua: „Teades-teadmata otsib igaüks meist elu põhiväärtusi, neid väärtusi, milledel on meie jaoks pühaduse paistet ja selle läbi ka lunastavat lõhna. Isiksuse (ja ühiskonnagi) allakäik algab hetkest, mil väärtused devalveeruvad või asenduvad võltsväärtustega, millel puudub pühadus. Suurte religioonide, universaalsete ideoloogiate arengulood olgu tüüpilisteks näideteks. Pühaduste järk-järguline madaldamine ja lähendamine aina madalamate ja praktilisemate eesmärkide suunas on olnud neis valdavaks tendentsiks. Langemise lõpp-punkt on võimsalt ülespuhutud kasuõpetus oma läbikõdunenud vaimsuse, hingelise kõledusega.” (Lk 134.) See mõttekäik riivab valusalt, kuna meenutab teravalt Eesti praegust „kolmeprotsendilise-majanduskasvu-mentaliteeti”, mis on saamas meil juba iselaadseks hingelise kõleduse „religiooniks”. Hando Runnel küsib seejärel, mis võiks olla see pühadus, mis inimesed uuesti kokku toob, neid ühendab ja ülendab. „Võib-olla loodus?” küsib ta. Praegune keskkonnavaenulik poliitika on nüüdseks juba üsna suure osa eesti rahvast ühe mütsi alla toonud, on pannud nad kodanikualgatuse korras protestima, vastupanu-ühinguid looma jne. Üks võit on ka käes, tselluloosivabrikut Tartu külje alla ei tule. Aga üldisemas plaanis? Mis saab Eesti metsadest, mida RMK poliitikute vaikival nõusolekul üsna armutult hävitab? Kas pole „võimsalt ülespuhutud kasuõpetus oma läbikõdunenud vaimsusega” meil siiski juba oma töö teinud? Eks lähitulevik näita.
Kakskümmend viis aastat tagasi, kui lugesin „Mõõka ja peeglit” esimest korda, arendasid mu mõtlemisvõimet edasi kõik selle raamatu esseed ja poeetilised vahe­palad. Tahaksin eraldi esile tõsta Hando Runneli meisterlikkust hoida läbi raamatu sirgena mõtluse künnivao intensiivne joon, ja kui see ümber mõne kivi või roosipõõsa või noore puu vahel käändubki, annab see tervikule vaid ilmet juurde.