Hommikust saadik püsis linna kohal lämmatav kuumus. Pärastlõunal hakkas taevasse kogunema tumedaid pilvi. Tal oli vaja pärast tööd bussijaama minna, et ülejärgmiseks päevaks Riia bussile pilet võtta. Rahvusvaheliste liinide kassad olid õnneks seitsmeni lahti. Oli uue aastatuhande algus, puhkuste aeg kestis ja kõik, kes vähegi said, need ka reisisid. Pilet käes, suundus ta linnaliinide peatusse, kuhu oli kogunenud palju rahvast nagu ikka sel kellaajal. Ta nägi, kuidas buss, mille peale ta minna kavatses, ümber nurga pööras ja peatusse sõitis. Paar jooksusammu ning juba oli ta keset inimsumma.
Trügida talle ei meeldinud, ta ootas kannatlikult bussi kõrval, kuni suurem rahvahulk oli peale läinud. Silmanurgast märkas ta, kuidas üks pikas taevas­sinises seelikus ja sama värvi jakis naine kaht kohvrit käe otsas hoides, kolmandat kuidagiviisi järel lohistades bussi poole rühkis. Naises tundus olevat midagi kummalist ja see ei puudutanud ainult rõivastust, mis näis turisti kohta veider. Kohvrid olid suured, ilmselt oli üks neist väga raske, sest naine oli seda vinnates keskkohast looka vajunud nagu liigendnuga. Näis, et veel hetk ja ta kukub ühes kohvrikuhjaga keset tänavat maha, kuid ometi pidas ta vastu. Süsimustade juuste alt suurte prillide tagant vaatasid puuriva pilguga silmad.
Naise näol oli etteheitev ilme.
„Kas see buss läheb kesklinna?” küsis ta imeliku aktsendiga inglise keeles.
„Jah, läheb küll,” vastas tema. Ukse kõrval istuv mees ruttas naisele appi kohvreid bussi tõstma ning tegi talle enda kõrval ruumi. Buss oli rahvast tuubil täis ja ukse kõrval asuvatest istmetest kaugemale minna näis võimatu.
Sõidutalonge naisel muidugi ei olnud. Ta võttis rahakoti ja küsis äkitselt tema poole pilku tõstes, kuidas ta saaks piletit osta. Ta seletas. Saanud vastuse, naine tõusis ja pressis end juhikabiini poole, käes kahekümnedollariline rahatäht. Juht heitis sellele pika pilgu ja raputas pead. Naine seisatas korraks nõutult ja tõttas siis tagasi oma kohvrite juurde, mis vahekäiku ummistasid.
Korraga meenus talle, et tal peaks rahakoti vahel kümne piletiga talongi­raamat olema. Ise sõitis ta kuukaardiga. Rebinud ühe pileti välja, ulatas ta selle naisele. Naine hakkas midagi raha kohta seletama, kõlistades peos mingeid münte, kuid ta raputas pead: ei jää ta selle ühe talongi pärast vaesemaks! Piletikompostrist ei teadnud naine midagi. Ta võttis talongi uuesti enda kätte, ja kui toiming tehtud, ulatas talongi tagasi naisele. Too seletas, et tuli just Vilniuse bussilt ega tea, kuidas siin linnas asjad käivad, raha oli tal kroonideks vahetamata. Taksopeatust polnud ta saabudes märganud.
Inimesed silmitsesid neid. Naine peitis talongi rahakotti, puuris teda taas pika pilguga ja teatas, et on Argentinast, ametilt algkooliõpetaja ja tal olevat komme käia igal suvevaheajal maailma eri paigus reisimas. Et neil olevat reisimisel õpetajatele suured soodustused. Seekord otsustanud ta tulla Baltikumi, sest nende ajakirjanduses oli hiljuti Balti riikidest kirjutatud ja ta tahtis neid nüüd oma silmaga näha. Ta kõneles, et oli viibinud viis päeva Vilniuses, seal oli ilus olnud, nüüd kavatses ta sama kaua Tallinnas peatuda, seejärel sõitvat ta aga Riiga ja sealt tagasi koju. Üks kohver olevat tal Vilniusest ostetud raamatuid täis, see olevat tõesti raske.
Ta ei hakanud küsima, kas naisel on iga Balti riigi raamatute jaoks eraldi koh­ver — see oleks mõjunud oma nina toppimisena võõrastesse asjadesse. Teisest maailma otsast siia saabunud kooliõpetaja äratas juba ette võetud pika reisi tõttu respekti.
Buss vuras mööda Juhkentali tänavat, möödus Keskturust, juba lähenes hotell „Olümpiale” ning kohe selle taga valendas välisministeeriumi hoone.
„Taevane arm, kui palju kalleid autosid siin on! Leedus neid küll nii palju polnud. Kas Eestis on nii palju miljonäre?” hüüatas naine üle bussi, kui oli mõni minut aknast välja vaadanud, ning lisas siis rahulikumal toonil: „Argentinas on auto tarbeese ja inimesed sõidavad isegi viie-kuuekümneaastaste autodega.”
Arvates, et ta peab naisele vastama, pomises ta, et uuel ajal läheb paljudel hästi, aga põhjus võib olla ka selles, et Nõukogude ajal olid autode soetamisel suured takistused. Ta jõudis just ametiühingute kaudu jagatud autoostulubadeni, kui õpetajanna, osutades nimetissõrmega välisministeeriumi esisele roosipeenrale, hüüatas: „Aga lilli on teil vähe! See siin on esimene lillepeenar, mida ma näen!”
Ta ohkas. Naisel oli õigus, lilli oli linnas uue aastatuhande algul endiselt vähe. Ta teadis omast käest, et Riias ehtisid kesklinna tänavaid juba mitmendat suve lopsakad värvilised lilletornid. Siia polnud suurte ja uhkete lilletornide aeg veel jõudnud.
„Lõuna-Eestis on rohkem,” poetas ta siis ja lisas: „Põhja-Eesti kliima on vilets, paljud püsililled ei ela siin talve üle.” Tõsi see ju oli: mida lõuna poole, seda rohkem oli linnades lilli.
Naine ei öelnud midagi, vahtis endistviisi aknast välja ja uuris ümbrust. „Aga lapsed,” kergitas õpetajanna kulme, „miks kusagil palli mängivaid lapsi näha pole? Kas siinsed lapsed ei mängigi palli?” imestas naine ja tema hääles oli kuulda tõelist hämmingut.
Selle peale ei osanud ta midagi vastata. Ega lapsi tõesti õues näha olnud, aga oli suvi ja küllap olid nad maal või rannas. Ja kus nad kesklinnas palli mängiksidki?
Inimesed piilusid vaheldumisi naist ja teda. Õnneks jäi sõita vaid üks peatusevahe.
„Te peate järgmises peatuses maha minema, kui kesklinna tahate,” lausus ta ettevaatlikul toonil.
Naine tõstis üllatunult pilgu. „Nii ruttu! Aga kuidas ma sealt edasi saan, mul pole mingit aimu, kus see hostel asub,” hüüatas ta kohkunult ja tõmbas kohemaid lahti kokkukägardatud linnaplaani, mille servale oli kirjutatud hosteli nimi ja aadress.
Ta heitis pilgu aadressile, mõtles silmapilgu ning otsustas siis, et läheb samuti maha ja saadab kaugelt saabunud õpetajanna Harju tänava algusse, näitab talle sealt tee kätte — eksida pole ju kuhugi — ja jookseb siis tagasi bussipeatusse, et jõuda järgmise bussiga linna teises otsas elava lapselapse juurde, keda ta sel õhtul hoidma pidi.
Kui ta üles vaatas, märkas ta oma kohkumuseks, et pool taevast kesklinna kohal oli värvunud mustjassiniseks, teist taevapoolt valgustas aga endiselt ere päike. See tekitas kummalise valgusefekti: nagu viibitaks kinos ja vaadataks pimedas saalis filmi. Vihmavari tal oli, kuid äikese kätte jääda ta küll ei tahtnud.
„Ma näitan, kus kandis hostel asub, siis lähete ise edasi,” lausus ta naisele.
Naine vaatas talle silmapilgu otsa, tema näole ilmus lisaks etteheitvale ilmele irooniline muie, kuid ta ei öelnud midagi. Bussist välja ronides oli õpetajanna kaks kohvrit enda kätte haaranud, jättes kolmanda, kõige raskema, tema hoolde. Ta püüdis seda tarida, kuid aeg-ajalt jäid kohvri rattad kuhugi kinni ning tänavanurkadele jõudes tuli kohver üles tõsta.
„Olen kuulnud, et turistid saadavad ostetud raamatud postiga sihtkohta, et ei peaks lennukile minnes pagasi ülekaalu eest maksma,” ütles ta üliettevaatlikul toonil, vältides sihilikult konkreetsust. Püüdes anda vihjet, ehkki oli sellisest raamatute saatmise viisist vaid kuulnud.
„Ei,” teatas naine resoluutselt, „mina seda ei tee, mina tahan raamatuid, mis ma ostan, reisi ajal lehitseda. Siis olen veel rohkem kohal!” Tema hääletoon ja pilk muutusid otsustavaks. Äkitselt pöördus ta, nagu oleks talle midagi meelde tulnud, tema poole küsimusega:
„Kus teil siin katoliku kirik asub? Ma pean kindlasti missale minema.” Ja nähes tema jahmunud pilku, hüüatas õpetajanna: „Ei, ei, muidugi mitte praegu, kirikusse lähen ma hommikul!” Ütles ja vaatas vilksti mustade pilvede poole.
Ta seletas, et kirik asub lähedal. See näis õpetajannale meeldivat. Tema nägu selgines pisut.
Raekoja platsi poole liikudes tundis ta, kuidas higi hakkab voolama. Ta peatus ja pühkis taskurätikuga nägu. Õpetajanna lehvis oma sajanditagust rõivastust meenutavas taevassinises ürbis paar sammu eespool, silmitsedes vanalinna kirikutorne. Eemalt vaadates meenutas ta maa peale laskunud pilve. Lämbe kuumus mässis nad endasse nagu kilesse.
„Millal need kirikud ehitatud on? Kes ehitas?” uuris õpetajanna ja tema ilme väljendas siirast huvi.
Ta nimetas aastaarve ja selgitas ajalugu ning ütles, kes tol ajal valitsejateks olid. Näitas külalisele eemalt vana apteeki, soovitades võimaluse korral sinna sisse astuda. Jah, muidugi mitte nüüd, vaid mõni teine kord. Naise näole tekkis taas irooniline muie.
Ta tundis, et oleks pidanud üht-teist ka õpetajanna kodumaa kohta küsima, aga tema mõtted olid suunatud iga hetk algavale äikesele ja sellele, kuidas kiiremini bussipeatusse jõuda. Ja mida ta õigupoolest oleks küsima pidanudki? Kas president Peróni kohta? Või hoopis Argentina koolisüsteemi kohta? Perónist nagu ka tema abikaasast Evitast oli ta ajakirjandusest üht-teist lugenud. Ja huntast. Aga nii kuum oli ja kas nad oleksid pidanud sellest kõigest äikesepilvede all vestlema, tema pealegi oma viletsavõitu inglise keeles, mõtted mujal.
„Nüüd olete siis vabad,” möönis õpetaja mõtlikult. Ta noogutas. Tõesti oli palav.
Äkki asuski naine oma kodumaast rääkima. Tema hääletoonis oli midagi palavikulist.
Tal oli tunne, et veel paar sammu ja ta minestab. Võõras pidas vist enesestmõistetavaks, et ta äikesest välja tegemata temaga hostelini kaasa kõmbib, rasket raamatukohvrit tarib ning vabadusvõitlusest vestleb, küsimata kordagi, kas ta kuhugi mujale ei kiirusta, sest äike oli ju kohe algamas, mõtles ta uut nõrkushoogu tundes. Palavust polnud ta kunagi talunud.
Hosteli juurde viiva tänava nurgal vaatas ta kella. Bussini, millele ta kindlasti jõuda kavatses, oli väga vähe aega.
Ta tundis meelepaha — eelkõige iseenda vastu: jah, õpetajanna pääseb kohe-kohe hostelisse varju alla, temal aga tuleb pea kilomeetri jagu tagasi joosta. Ta silmitses murelikult taevast. Juba oligi kuulda äikesekõminat. See muutus üha kõvemaks.
Naine muudkui kõneles. Tema ei jaksanud enam kuulata.
„Mis oleks, kui paneks kohvri maha, ütleks head aega ja läheks oma teed,” arutas ta endamisi. Jõudmata äkki pähe tulnud mõtet lõpuni mõelda, nägi ta, kuidas õpetajanna kannal viuhti ringi pöörab ning tema suureks hämmastuseks talle ühtäkki armulikult naeratab.
„Nagu loeks mõtteid,” käis tal läbi pea.
Veel paarsada meetrit, siis on nad lõpuks ometi kohal. Oli ka viimane aeg.
Ta ei mäletanud, et selles kohas varem mingit hostelit oleks olnud. Aga nüüd oli! Ju see oli siis siia hiljaaegu tekkinud. Tema meelest oli samas majas asunud mingi kauplus, kus müüdi asutustele paberit ja kontoritarbeid. Igasuguseid majutus- ja söögikohti tuli kogu aeg juurde, küllap tõsteti ajale jalgu jäänud paberipood välja.
Ilmselt palavuse tõttu oli hosteli uks pärani lahti. Vestibüülis ja administraatorileti taga valitses inimtühjus. Kuskil ei olnud mitte kedagi. Ei ühtki turvameest. Õnneks oli hostelis siiski pisut jahedam kui väljas.
Talle tundus, et kui ta siin veel kaua seisab, jääb ta ka järgmisest bussist maha. Ta kujutles, kuidas poeg tema hilinemisest närvitsema hakkab. Taevas kõmises kurjakuulutavalt. Jah, ta peaks helistama, aga äikese ajal mobiiltelefoniga kõnelda tundus talle kahtlane. Selle eest oli hoiatatud.
Süda tagus ja kurk kuivas. Õhk oli elektrit täis, taevas linna kohal muutus iga minutiga üha hämaramaks, ehkki kell polnud veel kuigi palju. Kusagilt ujusid välja eriti mustad pilvesagarad, moodustades suurte pilvemassiivide ümber salapäraseid mustreid. Linn mähkus kummalisse hämarusse. Midagi sellist polnud ta varem kunagi näinud. Õpetajanna ei teinud aga ilmast väljagi. Tema näol püsis etteheitev ilme ja tundus, nagu viibiks ta oma mõtetes kusagil mujal.
Jah, ta oleks pidanud kohe, kui nad bussilt maha tulid, teatama, et ta kiirustab ja et teda oodatakse. Aga ta polnud seda teinud. Ilmselt oli ta peljanud õpetajanna etteheitvat ilmet ning ebamugavustunnet, mida see temas tekitas. Ta oli temaga kaasa kõndinud, enesetunne nagu algklassiõpilasel, kes polnud tahtnud matkale minna, kuid suutmata ühtki päästvat põhjust õpetaja tarvis välja mõelda, vantsis nüüd vastu tahtmist kaasa, meel must.
Minutid kulusid.
„Hallo, kus administraator on? Ja portjee!” hüüatas õpetajanna äkitselt inglise keeles üle vestibüüli ja vaatas siis tema otsa. Ta kehitas õlgu. Võõras oli ta ära vaevanud. Ta tahtis siit nii kiiresti kui võimalik minema saada.
Avatud uksest oli näha, kuidas inimesed mööda tänavaid tõttasid nagu sipelgad enne sadu.
Lõpuks ruttas kohale mustas ülikonnas ja hingeldav administraator, särginööp kuumuse pärast lahti. Õpetajanna ära kuulanud, uuris mees mingist raamatust tema broneeringut, siis aga juhatas ootamatult elavnenud ja jutukaks muutunud õpetajanna teisele korrusele. Puutrepp, mis üles viis, oli erakordselt järsk. „Nagu taevatrepp,” mõtles ta alt üles vaadates.
Portjeed ei paistnud kusagilt välja ilmuvat.
Administraatoriga vestlev õpetajanna vaatas korraks üle õla tagasi tema poole ja rehmas käega. Ta ei saanud aru, kas see tähendab, et tal on lubatud minna, või lootis naine, et küllap ta siiski järgneb neile ning vinnab tema raamatukohvri trepist üles. Et kui juba, siis juba. Kostis võtmeraginat ja õpetajanna jutuvada kadus kuhugi ruumisügavusse. Toas oli vist aken lahti, sest äkki läbistas vestibüüli ootamatu tuuleiil ja välisuks langes võimsa pauguga kinni.
„Loodetavasti ei läinud see lukku,” ehmus ta ja kuulatas ülalt kostvaid hääli. Seal vesteldi endiselt. Siis, mõelnud hetke, veeretas ta raamatukohvri otsustavalt administraatorileti kõrvale trepikäsipuu varju ning kiirustas uksest välja. Kauem polnud tal võimalik oodata.
Ega ta kujutlenudki mingit pidulikku hüvastijättu, veel vähem kätlemist. Vaevalt nad enam kunagi kohtuvad.
Ta tormas minema.
Äikesekõmin paisus üha valjemaks. Õhk virvendas. Koorti kits Toompea jalamil näis liigutavat. Aga ta andis endale aru, et see on õhk, mis vibreerib. Kogu linn tundus äikese-eelses õhus kuidagi teistsugune.
Ta vaatas kella. Kui ta eelmisele bussile oleks jõudnud, oleks ta juba kohal. Jõudnud Raekoja platsile, kiirendas ta sammu.
Buss tuhises peatusse ja oli rahvast tulvil. Just sel hetkel, kui uksed sulgusid, hakkas sadama. Järgmise kümmekonna minuti jooksul kuulis ta, kuidas tugev vihm vastu bussikatust rabiseb. Taevas kõmises. Laeluugid pandi kinni, kuid vett voolas sellest hoolimata bussipõrandale. Väljas kallas nagu oavarrest, uduseks tõmbunud akendest oli võimatu välja näha. Üks taevapool oli süsimust, teine veel sinetas kergelt servast. Ta nägi välke sähvimas ja kuulis kõrvulukustavaid äikeseprahvatusi. Imelik oli sõita seesuguses sajus. Aga mingit hirmu ka ei olnud. Buss liikus kindlalt nagu jõelaev, ainult tunne oli väga ebareaalne.
Kui ta sihtpunkti jõudis, oli sadu üle ja päike paistis. Üksikuid harvu vihmapiisku siiski langes. Teel olid suured loigud. Raudteed ületades märkas ta paarisaja meetri kaugusel raudteesilla lähedal murdunud puid. Tänavad olid täis väikseid ja suuremaid oksi. Kuiva maad oli nii vähe, et jalad said kõndides märjaks. Ta valas vee kingadest välja ja otsis muruga kaetud teeservast tahedamaid kohti. Kiiret polnud õieti kuhugi, sest niikuinii oli ta hiljaks jäänud, kuid kes see ikka äikese ajal täpsusest räägib…
„Imelik naine,” mõtiskles ta õpetajannat meenutades. Sellest, et head õpetajad olevat hüpnotisöörid, oli ta kuulnud. Ta ei mäletanud enam täpselt, kas seda oli öelnud ülikooliaegne pedagoogikalektor või flanellograafiga imetrikke teinud metoodikaõppejõud.
Kui ta värava ette jõudis, märkas ta, et midagi on aias teisiti. Äkki sai ta aru: valgus langes õuele täiesti teistmoodi. Õu tundus kuidagi eriliselt avar ja valge.
Alles nüüd nägi ta, et maja kõrval, otse vundamendi ääres kasvanud vana kõrge kuusk lamas — nii pikk kui lai — jalgteel. Kogu eesaed oli oksi täis. Kuuse tüvi oli langedes riivanud akna all seisnud autot ja selle lössi vajutanud. Vana Moskvitš 407 seisis kõrval tervena, vaid katus oli pisut mõlkis.
Poeg oli tulnud trepile ja uuris toimunut.
Kuusk ei olnud kukkunud tormi ajal, vaid siis, kui torm oli juba lõppenud, päike paistis ja midagi enam justkui karta polnud. Umbes kakskümmend minutit tagasi, arvas poeg pilku kellale heites.
Äkki oli kostnud õuest valju raginat ja puu prantsatanud maha. Tuulekeeris oli tüve juurte küljest lahti väänanud ja puu, mis otsekui sisemise jõu mõjul tormi vaibudes veel pisut aega püsti oli seisnud, murdus.
See oli võimas tromb, mis siin oma laastamistööd tegi. Iilingud olid tulnud maa poolt, kihutanud mööda raudtee äärt, murdes teele jäävaid puid ja purustades katuseid, siis linna piiril asuva jõe kohal vanal raudteesillal äkilise pöörde teinud ja läbi aia tuisates teele ette jäänud kuusest kinni haaranud. Kõik oli alanud äkki. Kui õues istunud poeg ja tema elukaaslane ühes lapsega aiast tuppa olid jooksnud ja rõduukse tohutu jõupingutusega kinni said lükatud, oli katusealune äkki undama hakanud nagu õhku tõusvas lennukis. Aga katus oli uus ning pidas vastu.
Ta püüdis mitte mõelda, mis oleks juhtunud siis, kui ta oleks tulnud eelmise bussiga, tolle samaga, mille peale ta iga hinna eest jõuda oli tahtnud, ning kuusk oleks murdunud siis, kui tema mööda pikka jalgrada maja poole oleks kõndinud. Ja ta mõtles igavese õpilase tundele, mis teda koos õpetajannaga läbi linna kõndides oota­matult oli tabanud. Jah, ta oli kaalunud mõtet naise kohver Raekoja platsil maha panna ning oma teed minna, aga veel enne, kui ta äkki pähe tulnud mõtte lõpuni jõudis mõelda, oli õpetajanna ringi pööranud ja talle armulikult naeratanud. Nagu teaks ta midagi, mida tema ei teadnud. Või nagu peaks tema õpetajannale tänulik olema, et võib teda abistada, mitte aga vastupidi. Abistaja ja abistatava rollid olid mingil hetkel vahetunud. See hetk oli talle märkamatuks jäänud.
Jah, ta oli püüdnud teha kõik, et kaugelt saabunu oma reisiga rahule jääks, kuigi võõral oli algusest peale olnud etteheitev ilme nagu mask näol, haihtudes sealt vaid korra.
Murdunud kuuse kõrval seistes ja puutüvelt aastaringe kokku lugeda püüdes meenus talle, et tegelikult oli õpetajanna juba bussis öelnud, et on kogenud reisija.

Lugenud selle aasta „Loomingust” nr 6 Kruusa Kaljuga tehtud intervjuud, olen päri tema seisukohtadega, mis käsitlevad eesti keele vokaalharmoonia seadusi. Ka tunnen õ seotust enam e kui o-ga, aga ei soovi selle asendamist uue variandiga, sest Eesti õ on maailmas ainulaadne tähemärk ja määratleb väikest kultuuri suures maailmas. Isegi arvutiklahvidesse peavad suured firmad meie jaoks selle panema. Mind on aga alati häirinud, et meie tähestiku lõpus pärast tuv-d lohiseb saba, tähtede rida, mis vokaalselt kuulub loomulikuna tähestiku sisse. Näitasin tähestiku esimest varianti Asko Künnapile ja jõudsime ühisele seisukohale, et eesti tähestikku ei peaks kuuluma võõrtähed, mida kasutatakse vaid võõrsõnades. Sedaviisi saame „puhta” Eesti Tähestiku. Teen ettepaneku eesti tähestikku edaspidi kasutada järgmisel moel:

A, Ä, B, C, D, E, Õ, G, H, I, J, K, L, M, N, O, Ö, P, R, S, T, U, Ü, V

Lugege nüüd seda rida valjusti, kas pole võluv! Ka lastel on seda kergem pähe õppida ja tähestiku lõpust selle sisse tõstetud tähed muutuvad täisväärtuslikuks, sest keeles nad ju ongi teistega võrdsed.
Ja eraldi võõrtähtede tähestik:

F, X, Y, Q, Š, Z, Ž, W

Keeleteadlased kuulutavad eesti keele pidevat muutumist — miks ei võiks teiseneda nüüd ka tähestik, sest läbi ajaloo on ta seda teinudki.

August 2019

Elu on rock’n’roll

elu on südametemurdumise-murdmise hotell
see mürises minusse kui ma olin viiene

me astusime Kalevi spordihalli
mina ja mu isa kes siis ei eland meiega
ta käis meid vahel vaatamas
ema ja mind

ja ta tuli ja ta saadeti muga jalutama
laps peab värsket õhku saama
värske õhk on lapse viin
ja me kõndisime vanas pätipargis
kesklinna kalmistu veerel
ja siis viis ta mu spordihalli

ma polnud kuulnud kunagi midagi
nii valju midagi nii kõva
nii hullumeelselt üle mu taluvuspiiri
see oli Gunnar Graps
trummide taga ulgumas silmad pahupidi pääs
nagu libahundil
ma kartsin seda — seda oli liiga palju
ma armastasin seda
nii on olnud minuga kogu ülejäänd elu

kõik peab olema üle taluvuse läve
kõike peab olema rohkem kui ma suudan vastu võtta
ma pean armastama kõige rohkem
ma pean kirjutama kõige paremini
ma pean elama rohkem kui Elvis või Jerry Lee Lewis
või Freddie Mercury või David Bowie
vähemat ei ole ja rohkem ei saa

see on nagu valguse kiirus — ma kogu aeg
pean välja mõtlema
kuidas seda ületada kuidas iseennast ületada
kuidas veel rohkem olemas olla
kuidas veel vähem olemas olla
Armastuslaul

miaaauuu miaaauuu miaaauuu
teevad kassid suvekatuste kohal
ja liuglevad kajakad huikavad kaasa

me lebame valguse lummuses
Stroomi rannal ja Kadrioru tiigi ääres
Paljassaare otsas ja mingil pingil trammitee ääres

sume valgus ja meie sumenev olu
äraolu sellest elamisest tüütust ja argisest
mittepõlevast — mil meie oleme tähelõõsk

raske lämbe kuum kosmiliselt niiske
miaaaauuuu miaaauuuu miiiauuu
teevad kassid suvekatuste kohal

maailm on impressionistlik maal
mulje täpped-töpped
meie oleme päris vahepääl liiga päris

kõik muu kaotab tasapisi tähenduse
imbume sulame lahustume seguneme
läeme segi — ei saa enam aru

kus üks lõpeb kust teine algab
piirid hägustuvad õhtases valguses
me saame üheks ja samaks

ja samas on meid kaks
nii võiks kirjeldada armastust
mil kassid nurruvad valgeid öötunde

miiiauuu miiaaauu miiiauuu

Hing on täis

inimesel on hing täis
see on valus tunne see on isegi
veel valusam kui see
kui põis on täis
see koguneb
see on viha
ja seda pole kuskile panna
tasapisi söövitab see inimest seestpoolt

seestab teda nagu
mingi filmideemon
asub temasse elama
saab temaks

see viha see valu see tukiving
see kui hing on täis
sest hing on elamise koda
selles peaks olema meie oma ruum

aga kui toda pole
kui too on saand täis
kõike ebavajalikku
seda mida me päriselt ei ole

kus siis on meie kodu ja koda
kui keegi teine miski teine
on hinge täis teind
a minna kuskile mujale

ka nagu ei oska

Päikeselõnguse laul

tule tagasi omaenese põrgust
mu sõber
sul on aeg olla elavate killas
tule tagasi omaenese
maapäälsest põrgust

korja kokku oma kondid
sest lõkkest ja pigist
aja end jalgele
hoia neid keda antud on hoida
keda hoida saad

ja tule välja sest
neetud purgatooriumist
sest tulutust tulest ja põhjuseta põlemisest
sa oled elu väärt
sa oled elu

jumal — käi minuga mu radu
ja aita mul üles leida sinu rajad
kõik juhtub — aegruum on päikeselõngus!
tule tagasi omaenese põrgust mu sõber
sus on liialt elu enese hõngu

Kirjatähtede standardiseeritud komplekt, mida me Eestis tähestikuna kasutame, on hulga juhuste tulem — lonkab, aga toimib, vähemasti ei tööta otseselt vastu eesti keele ja kultuuri kestmisele. Eesti tähestik võinuks olla piltkiri või silpkiri, veel põnevam — mõistekiri. Aga on, igav küll, ladina alfabeedil põhinev harilik igermaanlik häälikkiri, kus tähed on ligikaudses vastavuses kõneldava keele foneemidega.
Eesti keele puhul on see vastavus täiesti jälgitav ja kasutatav. Prantsuse juhtumil, näiteks, jääb saladuseks, miks neil alfabeeti üldse tarvis läheb — prantslased ju, nagu teame, kirjutavad üht, aga räägivad teist — seos väljahääldatud sõna ja selle kirjapildi vahel on võrdlemisi amorfne, amööbne.
Aastal 1819 leiutas keeleleidur Masing Õ-tähe. Aga ta pakkus ka välja, et eesti tähestikus peaks sisalduma muljeerimismärk — midagi sarnast kirillitsa pehmendusmärgiga. Õ meil on, pehmendusmärki mitte. Teisisõnu: eesti tähestik on üksikute agarate inimeste suva ja nende mõttevälgatuste juhuslik jada. Miks mitte ei võiks nüüd olla käes see päev, kui mõne erksa isemõtleja idee, näiteks Leonhard Lapini oma, selle tööriistakasti ümber korraldab.
Koolipoisina tegelesin salakeelte ja salakirjadega — tähestik oli peas ja jalus, hiljem õppisin graafilist disaini, rõhuga raamatutel ja tüpograafial — jällegi maadlesin tähestikuga. Ja alati on mind marru ajanud grupp värdmärke, esiotsas tähemärgid Š ja Ž. Kas me tõesti vajame neid? Kui välja arvata sõna šokolaad, siis tegelikult ei kasuta neid iga päev ükski täiemõistuslik kaasmaalane. Negližee ja šaboo, trikotaaž ja pastišš? Äkki saame kuidagi hakkama ka ilma nendeta? Või tõlgime need sõnad ära? Või elame üle, kui š asemel kirjutatakse sh? Sest meie alfabeedis on puudu ju ka nõnda vastupandamatu ja vajalik Č.
Eestlase arusaam sõnade kõlalisest ilust (siinkohal lülitun ümber luuletajaks) on ju lihtne: mida vähem susisevat ja kähisevat, seda parem, mida rohkem pikki vokaale ja kõlavaid konsonante, seda kaunim. Ja kasutades nutifone, suheldes rahvusvaheliselt, saame ju aru, et Ä koht on A juures, Ü koht U juures ja nõnda edasi. Kas Õ on pigem O järeltulija? Loomulikult O! Sest eestikeelne foneem Õ ei ole sama, mis venekeelne Ы, mis tõesti sarnaneb pigem E-ga. Ja võib-olla peaks ka G kolima K juurde, B liikuma P juurde ja D loomulikult T juurde. Mida teha märgiga F, otsustagu prohvessorid Tartus — sääl hääldub F nii ehk naa enamasti hv-na.

1. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas esitles Talvike Mändla oma teist luulekogu „Ja midagi lindudest”. Kitarri mängis Siim Kartau.

1.—4. oktoobrini pidas PEN Inter­national Manilas oma 85. kongressi, kus Eestist osales Kätlin Kaldmaa. Kaldmaa võttis osa naiskirjanike komitee paneelkeskustelust „Naiskirjaniku roll autoritaarses kultuuris” ja Filipiini PEN-i korraldatud vestlusringist „Sõna rändab maailmas: tõlkimine ja transliteratsioon”. Kongressil toimusid ka valimised, kus Kätlin Kaldmaa valiti teiseks ametiajaks PEN Internationali rahvusvaheliseks sekretäriks.

2. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Sügise värvi on astrid” esinesid Sulev Oll ja Astrid Nõlvak.

3. oktoobril toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopilise salongi” raames Paavo Matsini autogrammitund.

8. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas olid Soome Instituudi vahendusel külas Soome kirjanikud ja kirjandusteadlased Silja Vuorikuru ja Juhani Salokannel. Vestlust juhtis eesti kirjandusteadlane, -kriitik ja tõlkija Sirje Olesk; kõneldi Silja Vuorikuru teosest „Aino Kallas. Maailma südames” ja Juhani Salokandle mo­nograafiast „Noore Eesti südametunnistus”.

9. oktoobril oli Kirjanike Liidu saalis raamatusarja „EV 100” lõpuüritus.

9. oktoobril avati Tartu Linnaraamatukogus Tartu laste- ja noortekirjanduse festivali raames raamatunäitus „Mitme näoga mees: Edgar Valter 90”.

10. oktoobril esitlesid Timo Maran ja Maarja Pärtna Tallinnas Ukraina Kultuurikeskuses oma uusi luulekogusid „Metsloomatruudus” ja „Vivaarium”.

10. oktoobril toimus Tartu Linna­raa­matukogus koostöös kirjastusega „Petrone Print” vestlusõhtu, kus külaliseks oli raamatu „Minu Šotimaa. Süda seljakotis” autor Marion Jõepera. Temaga ajas juttu Anne Türnpu.

10. oktoobril kohtus Tartu Linnaraamatukogus lastega saksa kirjanik Dorothea Flechsig, kellega ajas juttu Kristel Kaljund.

11. oktoobril toimus Tartu Kirjanduse Majas sarja „Õhtud Eesti ulmega” oktoobrikuu üritus, esitleti tõlkekogumikku „Raevu päevad” (kirjastus „Fantaasia”, koostaja Veiko Belials).

11. oktoobril avas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus Eesti Rahvusraamatukogus kunstinäituse „Maastik linna ja vurlega”. Näituse koostas Lola Annabel Kass, avamisel peeti linnastumisteemaline seminar, kus kõnelesid Mirjam Hinrikus, Riho Paramonov ja Tiina Abel.

11.—12. oktoobrini toimus Tallinnas ja Käsmus Eesti-Soome ajalooromaani autorite ühisseminar. Arutati keeleküsimust ajalooromaanis, ajastute reaalide tabamist ja taustatöö eripära. Soomest osalesid Paula Havaste, Anneli Kanto, Tapio Koivukari, Sirpa Kähkönen ja Hannu Niklander, Eestist Kai Aareleid, Tiit Aleksejev, Meelis Friedenthal, Andrei Hvostov, Andrei Ivanov, Eva Koff ja Jaan Tepp.

12. oktoobril tutvustas Tartu Linna­raamatukogus rahvusvahelist kirjutamiskuud novembrit (National Novel Writing Month ehk lühidalt NaNoWri­Mo) Tuuli Tolmov. Selle kuu eesmärk on kirjutada 30 päevaga 50 000-sõnaline romaanimustand.

15. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas tähistati Karl Ristikivi päeva: Janika Kronberg pidas ettekande „Ristikivi ja Rhodos”. Esitlemisele tuli Sirje Kiini raamat „Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus”. Kõneles professor Arne Merilai, autorit usutles Leena Kurvet-Käosaar, musitseerisid Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas.

16. oktoobri kirjanduslik kolmapäev Kirjanike Liidu saalis kandis pealkirja „Värske Rõhu õhtu”. Esitleti „Värske Rõhu” 61. numbrit. Esinesid Liisa Mudist, Mari-Liis Müürsepp, Piret Põldver ja Patrick Soome.

18.—19. oktoobrini toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Ene Mihkelsoni 75. sünniaastapäevale pühendatud konverents „Elu. Aeg. Lugu. Kirjanik Ene Mihkelson 75”. Kõnelesid Arne Merilai, Johanna Ross, Aigi Rahi-Tamm, Aija Sakova, Tanar Kirs, Ene-Reet Soovik, Joosep Susi ja Marju Taukar, Kristiine Kikas, Toomas Kiho, Henrik Sova, Agnes Neier, Indrek Ojam ja Tiina Kirss. Kuulutati välja Ene Mihkelsoni Seltsi ja Tartu Kultuurkapitali Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia laureaat — Joonas Hellerma. Esitleti raamatut „Vaba inimese tunne. Vestlused Ene Mihkelsoniga” (EKSA). Katrin Saukas esitas Merle Karusoo koostatud kava „Elu ongi jumalagajätt”.

21. oktoobril avati Tartu Linnaraamatukogus Mari Hiiemäe illustratsioonide näitus „Loomaaeg”. Eksponeeriti illust­ratsioone Mall Hiiemäe raamatule „Väike loomaraamat rahvapärimusest”.

22. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas esitleti Berit Petolai debüütluulekogu „Meoma ümisevad tuuled”. Viiulil tegi kunsttükke David Ilmar Lepasaar Beecher.

22. oktoobril toimus seitsmendat korda Eesti Lastekirjanduse Keskuse ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ühisseminar „Laps kirjanduses”. Arutleti huumori olemuse üle lastekirjanduses. Sõna said Jaanika Palm, Mari Laaniste, Tauno Vahter, Mare Müürsepp, Ilmar Tomusk, Piret Voolaid, Krista Kumberg, Elle-Mari Talivee ja Heiki Ernits.

23. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Nähtamatu pühendus” esitasid Kirjanike Liidu saalis Merike Õimu luulet Liina Olmaru ja Rain Simmul. Muusikat tegi Airiin Demir. Osalistega vestles Veronika Kivisilla. Juhendas Eero Spriit.

23. oktoobril esitles kirjastus „Tänapäev” Viru Keskuse „Rahva Raamatus” Paul Raua debüütromaani „Kellata torn”. Autoriga vestles Jan Kaus.

23. oktoobril oli Tartu Linnaraamatukogus raamatukogupäevade raames õhtu tõlkija Kalle Kasemaaga „Keeled ja kirjandused tõlkija vaatenurgast”.

24. oktoobril toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” uue sarja avaüritus „Ivan Illichi salongiõhtu. Üldine sissejuhatus. Kes oli Illich?”. Kõneles Siim Lill.

24.—27. oktoobrini toimunud Helsingi raamatumessil tutvustasid oma raamatute tõlkeid soome keelde Indrek Hargla („Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat”, tõlkija Jouko Vanhanen), Eeva Park („Lõks lõpmatuses”, tõlkija Sanna Immanen), Mart Laar („Pööre”, tõlkija Petteri Aarnos), Kairi Look („Piia Präänik kolib sisse”, tõlkija Katariina Suurpalo), Tõnu Õnnepalu („Mõõt”, tõlkija Katja Meriluoto) ja Leelo Tungal („Seltsimees laps”, tõlkija Anja Salokannel). Samuti tutvustati A. H. Tammsaare romaani „Ma armastasin sakslast” Juhani Salokandle tõlkes.

28. oktoobril esitles Ott Raun Tallinna Linnaarhiivis oma kolmandat mälestusteraamatut „Tunaeile” („Ilmamaa”). Kõnelesid Jaan Undusk, Tõnu Tannberg, katkendi tekstist luges Lembit Peterson. Õhtut juhtis Küllo Arjakas, klaveril esines Anu Randma.

29. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas kõneldi Wilhelm Dilthey koguteosest „Vaimne maailm”. Koostaja ja tõlkija Andrus Tooliga vestlesid Mihkel Kunnus ja Siim Lill.

30. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval Kirjanike Liidu saalis oli „Hõimuluuleõhtu”, kus esinesid soome-ugri luuletajad Nina Obrezkova, Raisja Sungurova, Muš Nadi, Esa Hirvonen, Ville Hytönen, Andy Willoughby, Jürgen Rooste ja Aapo Ilves.

31. oktoobril olid Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Tõnu Õnnepalu triloogia „Mujal kodus” kaks esimest raamatut „Pariis” ja „Aaker”. Vestlust juhtis „Müürilehe” kirjandustoimetaja Maia Tammjärv.

31. oktoobril toimus Tartu Linnaraa­matukogus koostöös kirjastusega „Petrone Print” vestlusõhtu raamatu „Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks” autori Annela Laaneotsaga.

Õnnitleme!

4. november — Helle-Iris Michelson 90

Andrus Kasemaa: „Mees otsib naist”.
EKSA, 2019. 128 lk.

Andrus Kasemaa luule on iga tema uue raamatuga mulle üha rohkem korda läinud. See on äratuntavalt isikupärane, isiklik ja mõjuv. On ridu, mille autor oleksin hea meelega ise — näiteks: „juuli / sinus pole midagi ilusat” (kogus „Kui ma kord su-ren”, lk 39).
„Mees otsib naist” on Andrus Kasemaa loomingus erandlik luulekogu. Autor ei ava oma sisemaailma, nagu ta tavaliselt teeb, vaid ehitab kõik luuletekstid üles ühele võttele. Niisiis kirjanduslik eksperiment, projekt või mäng. Viimane määratlus tun-dub sobivaim. Arvustada on niisuguseid teoseid kahtlemata lihtsam kui isiklikumaid. Saab esitada küsimusi ja otsida neile vastuseid. Need küsimused on: mis võte see on? Mis on selle eesmärk? Kas eesmärgi püstitus tundub põhjendatud? Kui hästi on eesmärk täidetud? (Eelneva põhjal näib vastus küsimusele „Kuidas seostub „Mees otsib naist” autori senise loominguga?” juba selge: „Ei kuidagi.” Aga ei tasu siingi ette rutata.)
„Kõikide luuletuste esimene rida (või hall ala) on tsitaat täiskasvanute lehe kuu-lutusest (enamjaolt „mees otsib naist” kuulutustest)” — seisab raamatu alguses. See asi sai kohe selgeks. Luuletusi jagub enamale kui sajale leheküljele, mõnel leheküljel on neid koguni mitu. Enamasti on lähtutud uuest kuulutusereast, paaril korral män-gitakse ka sama originaalteksti uuesti ümber. Millisest allikast need kuulutused pä-rinevad, ma täpselt ei tea, aga määratlus „täiskasvanute” on teadagi porno eufe-mism. Niisiis pole imestada, et suur osa lähtekohaks võetud tekstikatkeid nõretavad kiimast ja labasustest. Kontekstist välja rebituna mõjuvad need suuremalt jaolt vas-tassugu ehk siis naisi solvavalt. Aga konteksti tagasi panduna? No solvang on ikka solvang.
On sel mängul mõte? Mis toimus poeedi peas, ma ei tea. Muidugi võiks temalt otse küsida ja usun, et inimesed enamasti teavad, mida nad teevad (ehkki mälu teeb trikke ja mõnikord mõeldakse tagantjärele tähendusi välja), aga see ei ole praegusel juhul ehk nii oluline. Kui autor mängis vaid mängu pärast (mis tundub vabameelse luuletaja puhul kõige lihtsam seletus), on see igati aktsepteeritav. Ent asja võib vaa-data ka suuremas plaanis.
Viimasel ajal on Eesti ühiskonnas solvamine, mõnitamine ja misogüünia saanud uueks normaalsuseks. Juba mõned head aastad on ühiskonnaelus levinud trend solvajate hukkamõistmise asemel parastada „solvujaid”. Mis on umbes sama nagu rusikakangelase vastutusele võtmise asemel rääkida „peksa saamise” diskursusest. Et miks nad lähevad töölt koju nii hilja, kui tänavatel juba rusikad õhus ringe teevad. Ja kel on õnnetus olla naisena sündinud, peab olema igaks juhuks valmis ka füüsili-seks vägivallaks, rääkimata sellest, et poliitikute silmis on ta vaid vahend millekski. Ma küll kahtlen, kas Andrus Kasemaa luulemängude taga võis olla selliseid mõtte-käike, aga see kontekst on paraku raamatu ilmumise aastal olemas.
Väike kõrvalepõige. Ajal, mil mina koolis käisin, kuulusid õpikud koolile. Me sai-me need sügisel kevadeni kasutamiseks ja järgmisel sügisel rändasid need juba järg-miste õpilaste kotti. Põhikooli päevilt meenub, et iga viimane kui pilt igas viimases kui kooliraamatus oli ära soditud. Midagi tõeliselt vaimukat oli neis kritseldustes harva, roppust seevastu oli rohkem kui muud. Kui teadmiste varasalvede poole pürgijal muud pähe ei tulnud, joonistas ta kuskile munni. Vabandage labast väljen-dit, aga minu arust on see täpsem sõna nende kolme kuni viie joonega tehtud siker-diste kohta kui „peenis” või „meesterahva suguelund”. Siiani on silme ees pilt vene keele õpikust, kus puuoksal istub kass, vorst suus. Võite ise arvata, milline see pilt minuni jõudes välja nägi. Pueriilne realist oli lisanud midagi, mida ta ehk juba enda kehal märkas — karvad. Mõni pilt — nagu ka mõni estraadilaul omaaegsest „Soo-vikontserdist” — on selline, et olles sind totrusega kord rabanud, ei saa sa seda aastakümneid hiljemgi peast välja.
Kasemaa luuletused kogus „Mees otsib naist” on sisuliselt vastupidise kunsti-loome näited. Võetakse nilbe ja nürimeelne rida — näiteks „Tõmbaks mõne lä-bi” — ja lisatakse sinna midagi, mis eelneva roppuse tühistab: „nagu kevadtuul hoia vaid salli kaelas” (lk 86). Teadaanne „Vallatu naise nähes löön lahti praegu” saab ühel juhul täpsustuse: „šampusepudeli­korgi ja šampus las voolaku ojadena” (lk 30), teisel korral: „enda raamatukaaned ja mis ma sealt loen seda ma / loen sulle julgelt ette / luulet ja vanu saagasid” (lk 31). Rida „Otsin naist kellel on päevad mmm” jät-katakse: „ja naist kellel on ööd // kellel on udud ja langused ja mõõnad / ja külava-hetee läheb maja eest läbi [—] maja taga võiks olla tal võsa kus elaks ööbik / kes laksutaks läbi une öös oo mulle meeldivad ööbikud” (lk 51). Hea tahtmise juures võiksime siin näha Eestimaa teedel lihtsat põhjamaa poissi Toomas Nipernaadit või Jüri Kolki. Aga miks mitte ka Andrus Kasemaad ennast.
Tõesti, on kohti, kus luuletajal õnnestub teha sitast saia — sest see tema raamatu eesmärk on. Näiteks küsimusele „Kes spasse tuleb?” üles ehitatud luuletus (lk 61): „lapsed pole veel vett täis kusnud me saame / üksinda ujuda”. Lk 36: „Seiklust. Eru-tavat ja põnevat. Mul on kõva / süda ja rasked varbad [—] olen vana mees [—] olen läänemaalt / koluverest”. Või leheküljel 58, kus üleskutsele „Öine seks on ahvatlev” järgnevad muu hulgas read: „aga meie seksime sest pime on sest mahe on sest mu-he on / ja ma ei näe kui kole sa oled või ei näe kui kole ma olen”. Viimane luuletus tervikuna võiks Kasemaa valikkogus seista kõrvuti tema tavapärase loominguga, ja nagu näeme, võiksid välja toodud read kuuluda ka Jürgen Rooste loomingu pare-mikku (kus neid ümbritseks tõenäoliselt küll mõnevõrra barokkvahtu, mida siin õnneks ei ole). Leheküljel 65 on nii vahva luuletus, et tooksin ta täies pikkuses ära: „Orjapoiss, kohtub EMANDAGA / maakas kohtab linnanaist // emand kohtab isandat / ja kaardimoor mustlasmeest kes müüb / varastatud hobuseid // ärtu ku-ningas kohtuks risti poisiga veel parem / kui tal oleks süda // ufo kohtuks inimesega türranosaurus rex kohtaks // pillirooga sõnajalgadega / poliitik kohtaks valijaga / mina tahaks kohata inimest // ja / kes veel tahaks teada kes kellega kohtuda tahab // see keeraku / lehekülge edasi”.
Samas ei jäta autor naljaks keeramata ka vanamoodsaid tutvumiskuulutusi, kus roppust polegi: „Otsin naist kellega abielluda / abielukuupäev on juba teada ja bro-neeritud lauad” (lk 122); „Sooviks leida ühte ja püsivat naist kellele / pak­kuda kõike mida tema on väärt // väärtuse määran sulle mina” (lk 123); „Pakkuda perenaese koht, vaikses külas keset Saaremaad, / keset koledaid maju” (lk 124).
Paraku on sitast saia tegemisega enamasti nii, nagu vanarahvas selle kohta ütleb. Neil juhtudel, kui lähtekohaks võetud tekst on oma räiguses jahmatav, jääb selle mõju lugeja teadvuses kui tahes vaimuka sõnakunsti üle domineerima. „Sooviks paagid tühjendada Tln või Harjumaal” (lk 23), „Otsin omale meelast ja alluvat libu. Kepin sind, nii ette kui taha ja suhu. Pritsin su näo kuuma, libedat spermat täis” (lk 24), „Otsin naist, kes käivituks ka ilma, / et pilust peaks mündi sisse laskma” (lk 72), „Voodisse ja taha. Tuleme, teeme, läheme, / rohkem kunagi ei kohtu” (lk 80), „NEIUT ARMUKESEKS / KINGITUS OLEMAS / KOHT KOHTUMISEKS KA OLEMAS” (lk 112) ja „Tere! / Kui mõni naisterahvas on huvitatud seksist / nädala-vahetusel kontorilaual, siis andke palun / teada. Ka vaade on ilus tegelikult” (lk 78) mõjuvad nii lollakalt, et tekib küsimus, kas keegi nendega muud üritaski saavutada, kui rõvetseda või vastassugu alandada. Mine tea, äkki on tegu 12-aastaste huumori-ga. Ööklubisse poisid veel sisse ei saa ja siis joonistavad raamatus vorstile kotid ja karvad külge. (Kuigi ei pruugi — vähem kui nädal enne nende ridade kirjutamist oli Eestis lühikest aega ministri nõunikuks täiskasvanud mees, kes kirjutas Facebooki seinal naissoost poliitilisele oponendile vastuseks: „Keegi sulle enam taha panna ei taha, suhu võtta ei soovi.”) Ükskõik mida luuletaja on omalt poolt lisanud, selle teravmeelsus ei erguta enam eelnenust nüristatud aju.
Nii et mis seda luulemängu ka ei ole käivitanud, tundub, et toormaterjal avaldab liiga tugevat vastupanu, et asja õnnestunuks lugeda. Mõnes tekstis, kus asi liigub algul rõvetsemisest eemale, tulevad enne lõppu luuletaja lisatud ridadesse taas keel-põsenurgas-kujundid („tere himurad volüümitarid minetitarid”, lk 76; „õpetaks relva puhastama näitaks õlitamise nippe”, lk 111). Näib, nagu oleks autor oma mängu käigus ka ise seestunud.
Aga võib-olla lähtusin ma hoopis valedest eeldustest? Äkki autor tunnebki tõm-met roppuste poole? Sel juhul on raamat projektina õnnestunud — teema püsib algusest lõpuni. Aga ma siiski kahtlen selles seletuses.

David Vseviov: „Elulugu. Kaks esimest nädalat”.
„Tuum”, 2019. 231 lk.

Armastan lugeda igasuguseid elulugusid — nii neid, mida Rutt Hinrikuse juhtimisel on kogutud ja välja antud kirjandusmuuseumis, kui ka „suurte inimeste” biograafiaid ja muidugi nende autobiograafiaid. Ja veel olen ma olnud saatesarja „Müstiline Venemaa” andunud kuulaja kõik need aastad, kui sari on Eesti Raadios eetris olnud. Nii on mõistetav, miks ma raamatut nägemata olin kohe nõus arvustama David Vseviovi elulugu. Raamatu alapealkiri lisas vaid põnevust.
Ma pole ammu olnud nii üllatunud, otse jahmunud, kui selle teose esimesed 30 lehekülge olid loetud ja raamatu esimesed fotod (Maria Ivanovna öösärk lk 9 ja Maria aluspüksid lk 11) vaadatud. Alles siis tuli foto kassist, kes ei olnud küll Barsik, aga „oli nimetatud kassi moodi” (lk 12). Järgmised fotod olid juba ajaloolisemad. Mu jahmatust leevendas päris palju David Vseviovi foto, mis on trükitud Olev Remsu retsensiooni juurde selle raamatu kohta „Postimehes” (9. VII 2019). Seal on David Vseviov niisuguse kavala kassi näoga. See nägu sugereerib, et David on paras vigurimees. Kas võib olla nii, et seegi raamat on härra Vseviovi vigur?
Paralleele otsides tuli mulle kõigepealt meelde „Vahva sõdur Švejk”. Vseviovi põlvkonna mehed ja neist natuke nooremad jumaldasid seda raamatut ja võisid tüdimuseni tsiteerida sealt pikki lõike. Vseviovi raamatust on targalt kirjutanud peale Remsu veel teine põlvkonnakaaslane Rein Ruutsoo („Sirp” 18. VII 2019) ja neist natuke noorem Peeter Sauter (sealsamas). See kinnitab minu veendumust, et tegemist on ennekõike humoristliku „meestekaga”.
Vseviovi elulugu areneb päevade kaupa ja iga päev juhtub midagi jaburat. Õieti muudavad sündmustiku jaburaks ikka inimesed. Kõigepealt on mingid lollakad naisterahvad, nagu Lena Kukulova, kes tahab, et miilits arreteeriks Maria kassi, kes oli ehmatanud Kostjat, siis Stalini-indleja Aleksandra, kelle tegelik nimi on Vera, ja siis veel teisi imelikke naisi, mõni neist ka eestlane. Mehed on natuke normaalsemad, vähemalt mõjub nii Maria mees Vassili. Milvi mehest Vellost saame teada vaid seda, et temalt õppis ajalootudeng Vseviov aas­taid hiljem Emajõe saunas, kui suhteline on ajalootõde. Ilmselt on suhteline ka olmetõde, sest paras segadus on Karimi tübeteikaga, mis sarnanes tübeteikaga Gorki peas (foto lk 14). Seejärel on tübeteika, mille sõjaväekaaslane Karim on kinkinud, Leena mehe Kostja oma, aga leheküljel 144 on öeldud, et sama tübeteika kuulub Maria mehele Vassilile. On see nüüd teadlik nali või lihtsalt tähelepanematus?
Kurbkoomilised on juudi mehed, kes käivad äsjasündinud Davidit ja tema peret vaatamas. Kõigepealt tuleb onu Moritz ja varsti tema järel tema kaksik­vend, keda kutsuti Punniks ja kelle pärisnimi autorile ei meenugi. Mõlemad isandad on värvikad isiksused ja nendest annab palju jutustada. Need lood polegi niivõrd jaburad, pigem südamlikult ja kurvalt naljakad. Kui Punn armub ja neiu Zina Vseviovide perekonda näha toob, tuleb välja, et jälle on tegemist Stalinit jumaldava naisega (miks jumaldavad Stalinit Vseviovi raamatus ainult vene naised?), Zina pühendab väikesele Davidile asjakohase luuletuse, mis on ka raamatus ära toodud. Siis saame möödaminnes natuke teada väikese Davidi perekonnast, näiteks seda, et tema mõlemad vanemad on „Eesti juudid”. Tema emapoolne vanaema, keda omade vahel kutsuti Luttaks ja kes elas Davidi perekonnas, oli sündinud Kuressaares ja suhtles oma tütrega saksa keeles. Vanaema, nagu väga paljud endised prouad nõukogude aja alguses, pidi oma imeväikesele pensionile lisa teenima õmblemisega, aga õmbles ta midagi erilist — rinnahoid­jaid ja korsette „hirmuäratavalt suurtele” prouadele, nagu mäletas väike David. Isa perekond, kes oli pärit Narvast, oli tapetud 1941. aastal Kloogal. Meelde tuli René Nybergi mälestusteraamat „Viimane rong Moskvasse”, kus räägitakse Soomes elanud juudi perekondade saatusest. Oleksin meeleldi lugenud vastavaid mälestusi Eestimaa juutidest, aga pidin leppima peamiselt kahe veidra onu (kes ei olnud mitte „päris” onud, vaid lihtsalt perekonnatuttavad) ja nende tegemiste kirjeldusega.
Kujutan ette, et oma raamatuga tahab autor meile vahendada pilte elust Tallinnas 1949. aasta kevadel, neid täiendab ta samast perioodist pärit ajaleheartiklite, luuletuste ja fotodega. See kõik on ootamatu, aga kokkuvõttes huvitav.
Olen viimasel ajal lugenud mitut raamatut nõukogude ajast Eestis. Sana Valiulina „Brežnevi lapsed” kirjeldab hilisemat aega ja on vähemalt sama sarkastiline, kuid mitte naljakas. Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdani” tegevus hõlmab pikemat perioodi sõja lõpust kuni Nõukogude Liidu lõpuni. See on pigem traagiline epopöa, kuid kujutab kohati ajastut samasuguses võtmes kui Vseviov. Kui on jõutud juba seitsmekümnendatesse aastatesse, leiab Afanasjev kujundi, mis jääb meelde: „Sümfooniaorkester, kuhu kuuluvad ajalehele laotatud heeringas, hapukurgid, ajamata habe, valge maikasärk ja lõugav raadio, mängib aeglast reekviemi.” Kõik need reaaliad on juba 1949. aasta kevadel Tallinnas olemas ja Vseviovi raamatust leiab neile taustaks inimeste lugusid. Ja kõik need lood, mida Vseviov jutustada võtab, on natuke või natuke rohkem üle võlli. Minu lemmiklugu on poisikesest, kes Tallinna-Tartu bussis küsib Eestimaa igast metsavahelisest lagendikust mööda sõites, et kas seal elab Lenin. Teadmiseks noorematele: terve nõukogude aja oli kõikides kooliõpikutes repro maalist „Lenin Razlivis”, mis kujutas rahvajuhti metsavälul onni ees istumas ja kirjutamas.
Vseviov on pühendanud raamatu oma lastele, kes said küllap kõik täiskasvanuks juba Eesti Vabariigis. Võib-olla tulebki neile rääkida endistest aegadest nii, nagu jutustaks hirmsaid muinasjutte, mida on raske tõeks pidada. On natuke õudne, on kindlasti absurdne, aga on naljakas. Kuigi ma pole ilmselt selle raamatu sihtrühm — elulugu see ju rangelt võttes ei ole, „müstiline Venemaa” ka mitte —, pani see raamat mind mõtlema selle üle, kui erinevalt on võimalik möödunud aegu meenutada. David Vseviovi raamat võiks minu meelest kuuluda žanri „Pajatusi nõukogude ajast”.

3. septembri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas esitleti koostöös Un-gari Instituudiga László Krasznahorkai romaani „Saatana tango” tõlget eesti keelde. Vestlesid Paavo Matsin, Kriszta Tóth ja raamatu tõlkija Siiri Kolka, bandooniumil musitseeris Kaspar Uljas.

4. septembri kirjanduslikul kolmapäeval esitleti Kirjanike Liidu saalis László Krasznahorkai romaani „Saatana tango” tõlget eesti keelde. Esitlusel arutlesid raa-matu seoste ja tähenduste üle raamatu tõlkija Siiri Kolka, kirjastaja Mathura ning Ungari kirjanduse tundja Kriszta Tóth. Musitseeris Kaspar Uljas. Õhtu toimus koostöös Ungari Instituudi ja Ungari Suursaatkonnaga.

5. septembril esitles kirjastus „Petrone Print” Tartu Linnaraamatukogus Margus Kalami raamatut „Minu Aasia. Kaubarändurina Indias, Hiinas, Tais, Jaapanis, Ko-reas…”.

6. septembril tutvustas kirjastus „Ilmamaa” Tartu Kirjanduse Majas Toomas Tauli ilukirjanduslikku stsenaarium-väitekirja „Tuba 116” 1960.—1970. aastate vahetuse Tartust ja tema ülikoolist.

7. septembril toimus Eesti Kirjanike Liidu liikmete traditsiooniline väljasõit Käsmu. Kontserdi andsid Sille Ilves ja Martin Leamon.

10. septembri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas esitlesid kirjastus „Ilmamaa” ja TÜ J. Skytte poliitikauuringute instituut Rein Taagepera uut, „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud raamatut „Julgus olla nõrk”, mille sisu hõlmab ajakirjas „Akadeemia” veerandsaja aasta jooksul avaldatud kirjutisi.

11. septembril toimus Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse koosolek, arutati jooksvaid küsimusi, EKL-i liikmeteks võeti Miriam McIlfatrick-Ksenofontov ja Agur Benno.

11. septembri kirjanduslikul kolmapäeval esitles Maarja Kangro Kirjanike Liidu saalis oma luulekogu „Tuul” (kirjastus „Nähtamatu Ahv”). Autoriga vestles Urmas Vadi, nüüdismuusikaga ilmestas õhtut Tarmo Johannes flöödil. Toimus performance Aksel Haagenseni juhtimisel.

11. septembril esines Contra koos Guntars Godiņšiga Lätis Ādaži raamatukogus, 12. septembril Ikšķile iga-aastasel luuleõhtul, 13. septembril Jūrmalas Aspazija majas ja Jūrmala kultuurikeskuses, 17. septembril Valmiera raamatukogus, samuti osales seal Jaan Malin, kes aitas läbi viia kohalikku poetry slam’i ja oli žüriis. 28. septembril esines Contra Valka raamatukogus. Esinemised toimusid Läti luulepäevade raames.

12. septembril toimus Tartu Kirjanduse Majas loengusarjas „Subjektiiv” Ivo Krusto-ki loeng „Kuidas kohaneb Euroopa Liit kliimamuutustega?”.

13. septembril avati Tallinnas Kunderi tänaval Tallinna Kirjanduskeskuse eestvõttel Juhan Jaigi mälestustahvel. Avamisel luges näitleja Mart Toome kirjaniku tütre Ilo Riedeberg-Jaigi saadetud mälestusi oma kunagisest kodust, kõnelesid Tallinna Kir-janduskeskuse direktor Maarja Vaino, Tallinna Kesklinnaosa vanem Vladimir Svet ja KÜ J. Kunderi 10 esimees Tarmo Karma.

13. septembril algas Tartu Kirjanduse Majas Eesti Ulmeühingu ürituste sari „Õhtud eesti ulmega”. Esimene õhtu oli pühendatud Maniakkide Tänava ja Joel Jansi ro-maanile „Kosmose pikk vari”. Koos sellega tutvustati kirjastust „Lummur” ja sarja „Teaduse kaardivägi”.

14. septembril toimus koostöös festivaliga Draama Tartu Uue Teatri proovisaalis Jaak Rähesoo mälestuspäev. Kõnelesid Toivo Pilli, Jaak Kangilaski, Madis Kolk, Tiia Kriisa (video vahendu­sel), Jüri Talvet, Paul-Eerik Rummo ja Ene-Reet Soovik, teks-te esitasid Külliki Saldre ja Aivar Tommingas, muusikalisi vahepalu pakkus Tartu Keelpillikvartett.

14. septembril sai Kadriorus Koidula tänaval teoks kolmas Kirjandustänava festival. Festivali kavas oli tänavu 65 üritust, festivalist võttis osa umbes 20 kirjandus- ja kul-tuuriasutust. Toimus ettelugemisi, raamatuesitlusi, vestlusi, avalikke salvestusi, luu-lelugemisi jpm. Avatud oli Mati Undi pop-up-muuseum ja eesti keele aastale pü-hendatud näitused „Kirivöö” ja „Sõida tasa üle silla. Näitus eesti keelest”. Kadrioru Luigetiigil tähistati lühinäidendiga „Hääled pargis” Heiti Talviku ja aktsiooniga „Lähme luulele!” Juhan Liivi juubeliaastat. Juhan Liivist inspireeritud luuletustega esinesid Jaak Jõerüüt, Berit Kaschan, Toomas Kiho ja Veronika Kivisilla. Päeva lõ-petasid õhtune luulepiknik Tammsaare muuseumi aias, kus ühes kooriga Vox Popu-li esinesid Doris Kareva ja Asko Künnap, ning heli- ja valgusmäng Vilde muuseumi fassaadil, kus valgusmängu taustal kõlasid luule ja kirjanike mõtteterad.

16. septembril korraldasid Tartu Lin­naraamatukogu ja Tartu Linnamuuseum tu-dengipäevade raames ajalooliste ühikate kirjandusretke vol. 2 „Unustatud ühikad”. Jalutuskäik viis hoonete juurde, kus paari sajandi jooksul on asunud ühiselamud või nende eelkäijad: Liivi, Veski ja Näituse tänavale, Maimi maja juurde Vabriku tänaval, Tiigi ja Pepleri tänavale. Ants Siim linnamuuseumist jutustas lõbusaid seiku tuden-gielust ja tutvustas vähe tuntud fakte. Kirjanike tekste hoonete ja paikade kohta luges Ülo Treikelder linnaraamatukogust. Matka ettevalmistamisel kasutati Tartu Linnaraamatukogu andmebaasi Tartu ilukirjanduses (https://teele.luts.ee).

17. septembri kirjanduslikul teisipäeval käsitleti Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” Yuval Noah Harari teoseid, nende eestindaja Anu Põldsamiga ajas juttu Siim Lill.

18. septembri kirjanduslikul kolmapäeval esitles Kirjanike Liidu saalis oma luulekogu „Miks teisi ei lööda” Maarja-Liis Mölder. Autoriga vestles Veronika Kivisilla.

18.—19. septembrini toimus Budapestis Balti luulefestival, kus Eestist osalesid Kris-tiina Ehin, Maarja Kangro ja Kalju Kruusa.

19. septembril peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumis väikekonve-rentsi ühest salapärasemast baltisaksa kirjamehest Carl Gustav Jochmannist. Kor-raldasid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Heidelbergi Jochmanni-Selts ja Balti-saksa Kultuuri Selts Eestis.

20. septembril esitlesid Contra ja Daila Ozola Eesti Rahva Muuseumis ja 21. sep-tembril, Edgar Valteri 90. sünniaastapäeval Pokumaal lätikeelset „Pokuraamatut” („Poķu grāmata”).

21. septembril toimus Tartu Kirjanduse Majas hooaja esimene kirjandusviktoriin.

22. septembril tutvustas Mudlum Nõmmel aiapeo vormis oma romaani „Poola poisid” (kirjastus „Strata”).

24. septembri kirjanduslikul teisipäeval esitles Aija Sakova Tartu Kirjanduse Majas raamatut „Elamise julgus. Kirjad Käbile” (EKSA). Autoriga vestlesid Piret Põldver ja Mihkel Kunnus.

25. septembri kirjanduslikul kolmapäeval „Mustas metsas, tumedas tuules” esitas Kirjanike Liidu saalis luulet Kätlin Kaldmaa, basskitarri mängis Karl Tamm­aru.

26. septembril olid Tartu Linnaraamatukogu sügishooaja esimeses kirjanduskohvi-kus kõne all Steven Brusti fantaasiaraamatud „Jhereg”, „Yendi”, „Taltos” ja „Draa-kon”. Külas oli tõlkija Eva Luts, vestlust juhtis Mairi Laurik.

27. septembril viidi Eesti Teaduste Akadeemias koos Underi ja Tuglase Kirjandus-keskusega läbi kirjanduslik eksperiment: akadeemik Jaan Undusk ja liivakunstnik Madli Luuk visualiseerisid sõnas ja pildis Friedebert Tuglase novelle. Lühiloengu sellest, kuidas seosed inimajus üldse tekivad, pidas neuroteadlane Jaan Aru. Kõike kommenteeris akadeemia president Tarmo Soomere.

27. septembril toimus Tartu Kirjanduse Majas sarjas „Subjektiiv” vestlusõhtu „Teadus ja vaimsed praktikad”, külas oli Hardo Pajula.

27. septembril esitles Aija Sakova Kirjanike Liidu saalis oma raamatut „Elamise jul-gus. Kirjad Käbile“ (EKSA). Autoriga vestles Jaak Jõerüüt.

30. septembril tähistati Tallinnas Kirjanike maja musta laega saalis tõlkijate päeva. Avasõnad lausus tõlkijate sektsiooni esimees Ilona Martson. Anti üle Lembe ja Ed-vin Hiedeli nimeline toimetajaauhind, mille pälvis Asta Põldmäe, ning August Sanga nimeline luuletõlkeauhind, mille sai Hendrik Lindepuu. Sõna said Hiedelite žürii esimees Anu Saluäär, Sanga žürii esimees Kruusa Kalju ja laureaadid. Esitleti aasta-raamatu „Tõlkija hääl” 7. numbrit, mida tutvustas koostaja Heli Allik. Jan Kaus, Indrek Koff, Eva Koldits ja Toomas Täht esitasid lavakava „Stiiliharjutused. Best fantastisk naprimerõ, täysin oh là là!”.

Õnnitleme!

11. oktoober — Kalju Saaber 75
12. oktoober — Mati Sirkel 70

Miniatuuritsükkel

Kuu

Z. H. vaimus

Kuu pole muu kui Fortuna tagumik, magus tükk karamelljuustu. Punane nagu viimnepäev. Kui paisuv tagumik on minu poole, on sõnum selge. Kui kahanev tagumik on pööratud minust eemale, ei mõjuta see sõnumi selgust. Ma pole paraku Kapitooliumi hani, mind ei päästeta selleks, et päästa kõiki või vähemalt kedagi teist, olen tavaline tasandiku eesel hundinahas. Kui ma ulun, siis arvatakse, et kusagil on kajakas juhuslikult sabapidi tõrvatünni kinni jäänud.

Betelgeuse

Loodame, et just meie saame tunnistada, kuidas sa lähed märatsedes öösse. Loodame, et agoonia algas umbes siis, kui teutoone langes kui loogu; loodame, et su leegid lahvatasid toona, nagu nad lahvatasid siin kandis Jeanne’i ja Jani pea kohal. Su valgus ajab pea segamini koerlastel ja luuletajatel, nad ei tea enam, kumma poole ulguda. Korraks pole päeval ja ööl vahet. Pilgar kestab paar nädalat ja siis kaod sa igaveseks, Orion jääb oma paremat õlga igatsema. Ööd on siis pisut rohkem öö poole, me kõik pisut vähem metsa poole.

Algol

Kui kangelane eraldas kurja kuninganna keha peast, muutusid kolbast kasvavad maod kaheksaks jalaks, kuninganna hakkas käima haudasid rüüstamas ja kirikuraamatuid närimas. Pikapeale harjuti esivanemate puudumisega, ämbliku pilgu vastu leiutati nii antibiootikume kui antidepressante. Talle pakuti filmirolle, aga tal oli halb komme enne võtteperioodi plehku pista. Lõpuks jäi ta auto alla ning tema kivistunud jalgadest sai teha paar tõeliselt vastupidavat kaitserauda.

Zeta Reticuli

Kodu poole roomava kaubandusaluse emaarvuti avastab segase signaali ja suundub selle poole. Irratsionaalselt uudishimulikud astronaudid ronivad kõige pimedamasse auku, kuhu pole neil mingit asja. See on sama hea, kui süüa lõunaks nakkushaigust. Häving avab oma suu nagu nahkne lill ja kasvab nagu elu, tema kurku ei kao ainult üksikud vanapaarid, vaid terved rahvad. Mis lõhki ei ole, saab lõhki löödud. Aga võimalik, et läheb sootuks teisiti, et hävingu allikas hävineb ise; meid ei kaitse mitte kangelanna leegiheitja, vaid aparatuurile kättesaamatu tasakaal.

Alpheratz

Liblika tekitab joon, mis tiirleb kahe lähestikku asuva punkti ümber. Muidugi, joon ise koosneb samuti punktidest. Ühes neist, seal kusagil, punkti kaugeimas nurgas, elame meie, püüame täiustada täiuslikkust, arutame, kas kunagi saame näha hobust, kellel on nii tiivad kui ka naba. Kõik, mis eksisteerib, on raiutud elavhõbedasse.

Vega

Ma ei kujuta sind hästi ette, aga anna mulle andeks, et pead õppima seilama liivaookeanidel. Kaldale pole võimalik jõuda, miraaž pole enam silmapiiril, vaid silmapiir ise. Olen kindel, et tuleb päevi, kui pilvkate hetkeks rebeneb ja pea kohal avaneb sügavus, millel puudub pind. Tundmatu eluka tuluke sunnib sind endale järgnema ja sa mõtled taevasest jaaniussist, mõtled oma kaugele järglasele, keda sa ei suuda ette kujutada teisiti kui vaid tundmatuseni teistsuguses maailmas. Maailmas, milles eluka tuluke paistab ammu mujal, temagi on jõudnud omajagu seilata. Tagasi sinna, kust ta on näha minule.

Alderamin

Alati on kasulik mõelda kuningale, kes läks ajalukku valel põhjusel. Mitte sellepärast, et ta elas teisel pool suurt jõge, mille suunda ei teatud. Või ajas, mil kauged mandrid nägid kaardil välja nagu pannkoogid. Ei, kuninga nime oli vaja vaid selleks, et rääkida kuningannast. Kumb oli rumalam: kas naine, kes ei pidanud piiri ja uhkustas lõputult oma iluga, või mees, kes sellise naisega abiellus? Kuningale jäeti tema parem käsi, aga seegi kobab pimeduses, kusagil oma naise säravate rindade kohal. On neid, kes kuulevad ahelate häält. Rändaja, peatu ja tõsta pilk, sest kuninga tuhm naeratus hääbub just sinu auks.

Plejaadid

Soovitan tuvisid mitte puutuda. Mõni neist võib osutuda oma lähedasi leinavaks neiuks, kes ei pane sitast pööningut enda ümber tähelegi. Ühel hetkel ta ärkab ja saab aru, et soojussõlm on vahepeatus. Sellisel tuvil on kombeks saputada katuseaknal tiibu, tolm hajub nagu tõotatud maa kuld. Seejärel lahkub tuvi linnast, milles ollakse veendunud, et taevas on koht, kuhu suunatakse pööningute koli. Tuvi kerkib, tuul kannab ta läände, kus ta liitub oma õdedega. Tema nägemiseks pole vaja muud kui elektrikatkestust. Kui ta sulle ilmub, tõmba selg kühmu ja paat kaldale, mine tee tuli alla.

Marss

Sa oled ammu surnud, aga sinu järgijad mitte. Asulad kasvavad üksteise sisse, mitmusest saab ainsus. Keegi kasutab iga vaba hetke ütlemaks: muide, ma arvan, et Kartaago tuleks hävitada! Aga Kartaago on ju siin ja seal, eikuskil ja kõikjal. Tikutulega ei jaksa keegi otsida, seega otsitakse kahuritulega. Tabatakse kõrvalisi objekte, virmalised vajuvad maapinnale nagu karuputkede räbalad. Linn osutub altariks ja ta elanikud ohvriks. Võimalik, et mõni põgenik jõuab sinuni ja avastab maa, kus tuleb saada hakkama ilma nähtamatute jõududeta. Maa, kus saab elada ainult maa all.

Veenus

Pole saladus, et armastuses on nähtavus null, armastuse rõhk litsub laiaks, kui armastus oleks jõgi, voolaks ses laava. Armastuse seeme pisteti kasvuhoonesse, mullast võrsus taim, mis põhjustas kasvuhooneefekti. Kõigepealt surid taime juured, siis kadus latv üha tihedamasse pilvkattesse. Seal käib tõsine andmine, armastuses ja sõjas pole tuule kiirusel ülempiiri. Hommik ei ole seal kunagi õhtust targem, neid kahte on ülepea raske teineteisest eristada.

Urmo Jaanimägi (snd 1970) tuli eesti kirjandusse järsku ja võib-olla ka ootamatult. Või siis just — oodatult. Sest need, kes on tema kahte proosa-kogu „Televisiooni mõju” (Ji, 2017) ja „Kolimise laastav mõju” (EKSA, 2018, tegelikult ilmus 2019) lugenud, on leidnud sealt isikupära, särtsu, olmeseikade tabavat pildistamist ja absurdi, aga ka psühholoogilist usuta-vust ja empaatiat. Esile võib tõsta ka head keeletaju, mida ei ole rikkunud tõsiasi, et autor elab juba paarkümmend aastat teisel pool ookeani.
2019. aasta „Loomingu” seitsmendas numbris arvustas Urmo Jaanimäe seni viimast raamatut Kaisa Maria Ling pealkirja all „Urmo Jaanimäe mõ-jud”. „Loomingus” debüteeris autor eelmises numbris novelliga „Vorst ning revolver”.

INDREK MESIKEPP: Alustuseks tutvusta ennast palun. Kust sa pärit oled, kuhu oled omadega jõudnud, millega tegeled?
URMO JAANIMÄGI: Olen pärit Lääne-Virumaalt, vaiksest alevikust nimega Rakke, kus veetsin oma kasvu- ja kooliaastad. Hiljem elasin mõned aastad Tallinnas, 1998. aastal läksin Ameerikasse. Õppima. Mul on kaks magistrikraadi psühholoogias — eksperimentaal- ja kliiniline. Peeter Sauter tituleeris mind 2017. aasta Lemmikraamatu autahvlil psühholoo-giks Ameerikas. Hariduselt küll, aga psühholoogina selle sõna traditsioo-nilises tähenduses à la nõustaja, olen töötanud väga lühikest aega, valda-valt internatuuri ajal, kunagi ammu. Teen teadustööd sõltuvustest ja nendega seonduvast. Aga see ei huvita kedagi. Eesti aastad olid turbulent-sed: kool, sõjavägi, siis seitse aastat „Estonia” teatris lavatöölisena. Lii-gutud sai seltskondades. Minu praegune amet on sellega võrreldes kuiv ja igav nagu pumbajaama demonteerimise kirjeldus.
I. M.: Millal sa kirjutama hakkasid? Kas esimese raamatu lood olid kogu-nenud aastate jooksul või on viimaste aastate looming?
U. J.: Esimese loo pealkirjaga „Helmi” kirjutasin 1. novembril 2011. aastal. Teise loo pealkirjaga „Urve” kirjutasin sama aasta 23. novembril. Siis neid tilkus mõni, nii kuuajaliste vahedega, siis oli pea aasta vahet, siis jälle lugu, siis kolm kuud vahet ja nii edasi — sporaadiliselt. Postitasin neid tillukesse Facebooki gruppi, kuni hakkas kostma hõikeid, et proovi avaldada. Proovisin, süsteemist ja kirjastustest midagi teadmata. Edutult. Kuni asja käigus soovitas üks kirjastaja katsetada Kivisildnikku. Tema ütles „teeme tööd”, raamatu tarbeks on lugusid liiga vähe. See oli 2015. aasta teisel poolel ja vallandas viljaka kirjutamisperioodi, mis vältas vist aasta. Lood, mis esimesse raamatusse läksid, on valik sellest ajast ja epi-soodilisest perioodist (2011—2015). „Helmi” ei jõudnudki raamatusse, „Urve” aga küll.
I. M.: Ja teise raamatu jutud tulid siis juba robinal selle järel?
U. J.: Need lood tulid sahinal jah. Tegelikult on paljud neist kirjutatud esime­se raamatu kirjastamise perioodil. Kui Sven ütles, et võtab mind paati, orienteerusin mõnevõrra ümber. Kirjanikuks ma end ei pidanud, ent siis üritasin kirjutada rohkem nagu kirjanik, mitte kui üksnes inimene. Sellele sa ju viitad oma arvustuses. Kuigi minu ettekujutus sellest, mis on kirjanik ja kuidas ta kirjutama peab, oli ja on amorfne. Hägune. Aga tol-lane suunamuutus lühikestest jaburatest lugudest pikemate ja tõsisema-teni oli osalt kalkuleeritud — pean enda „kirjanikustaatust” õigusta-ma —, osalt loomulik areng, sulg lihtsalt hakkas jooksma. Lood said pi-kemad, tõsisemad, ja sõltuvalt vaatenurgast ehk ka kaalukamad. Võis jääda mulje, et tegu on kirjandusega. Aga jah, need lood tulid kiiresti.
I. M.: Sinu mainitud arvustust kirjutades küsisin, kuidas seda seletada, et elad juba aastaid Ameerikas, aga juttudest see kuidagi ei ilmne. Jääb mulje, nagu elaks autor endiselt siin. Olud ja tüübid on väga realistlikud. Vastasid, et hakkasidki kirjutama nostalgiast Eesti elu järele. Aga elu Ameerikas, see endiselt ei inspireeri? Või tuleks küsida nii: kas elu Ameerikas on nii hea ja sujuv, et muudkui elad ja ei ole mingit jama, mis paneks kirjutama?
U. J.: Mingi Eesti-nostalgia suuresti tõuke andis ja see, mis nostalgia-puhangut sel hetkel võimendas, oligi elu Ameerikas tol ajal. Oli ülemine-kuperiood. Nii välise mateeria kui ka sisemise labiiliku taltsutamise ja sellega harjumise aeg, ja see omakorda vallandas mingi impulsi, osalt sel-leks, et põgeneda (vanast) halvast, osalt, et end ja midagi (uut) head leida. Aga ka, et meenutada aegu, mil näis olevat parem (Eesti?). Rohelise rohu sündroom, selle ümbermõtestamine. Millest mingi osa siis transformee-rus ja materialiseerus paberil. Ehk ka seetõttu on palju mu lugusid haru-kordselt jaburad, vastuolulised, piire kompavad, näiliselt mingit tasakaa-lu otsivad. Samas on seal ikka (minu) elu, minu vaated sees. Algusaegade lood võisid olla lõbusamad ja optimistlikumad. 2011. aasta lõpul tundus, et turnin kõrgustesse, nagu Ameerika mägedes, et siis hurraaga seal taga peituvale vastu söösta. Loogiline. Nagu armumine, mesinädalad. Kõik näib roosiline. Siis saab sõit läbi, ronid ekstaasis läbiraputatult rongist maha, sammud edasi tasasel maal. Murrab sisse argipäev, vanad ja uued probleemid, hirmud, ihad, unelmad. Siis kirjutad ka sellest. Raamatus on Ameerika Urmot tegelikult palju. Kirjutan sündmustest, mis ehk toimusid 30 aastat tagasi, aga ikka tänase Urmo silmade läbi. Ümber mõeldud, väl-ja mõeldud, pikitud tegelike Ameerika sündmustega, sündmustega, mida reaalselt pole kunagi juhtunud (unistused, hirmud). Pole see Ameerika elu nii lill midagi. Vahepeal visatakse lillele sõnnikut. Et ta ikka õilmitseks. Ka see inspireerib.
I. M.: Aga tegelased on sul endiselt Railid ja Rainid, mitte Jimid ega Ja-ne’id.
U. J.: Neetult hea tähelepanek. Lugejale torkab ilmselt kohe silma, aga mul endal kipub kahe silma vahele jääma. Kaks tegurit: kirjutan eesti kee-les ja kirjutan Eesti lugejale. Inglise keeles kirjutamine väljaspool tööalast tegevust pole kunagi reaalse võimalusena mõttes olnud. Need kaks on lihtsalt nii erinevad, et see lahterdamine toimus loomupäraselt, sellele teadlikult pea tähelepanu pööramata. Nagu eelmises vastuses viitasin, on mul lugusid ameeriklastega küll, aga avaldatud lugudes on nende nimed ikka Railid ja Rainid. Jane’e ja Johne on paberil, nad lihtsalt pole kaante vahele jõudnud.
I. M.: Mida iganes sa ka ei ütleks, hariduselt — ja kutsumuselt, ma eel-dan — oled sa ikkagi psühholoog. Minu arust väljendub see ka sinu loo-mingus, olgu siis tegelaste sisemaailma analüüsis või kehakeele pisiasjade kirjeldustes. Oled sa sellega nõus?
U. J.: Olen nõus. Eks ma olen selle psühholoogisildiga mänginud mingis mõttes samamoodi nagu suhestumises sõnaga „kirjanik”. Naljatlemine, variserlik salapäratsemine, tõdemine: olgu, olen. Psühholoog. Mäletan, kui lugesin Dostojevskit, Henry Jamesi, Camus’d, Hamsunit, Frommi, aga ka Kaugverit, siis paelus see inimhinge lahkamine, kümneid lehekülgi, hetkekski igavaks muutumata; kogu psühholoogia, mida ma tollal sellise-na endale üldse ei teadvustanud. Ei mäleta, et oleksin mõelnud: oo, see on psühholoogia, tahan saada psühholoogiks. Kaugel sellest. Ma ei teadnud nendest asjadest suurt midagi. Lihtsalt haakus, meeldis ja neelasin kir-jandust. Ametlikult otsustasin psühholoogiale pühenduda aastaid hiljem. Klassikaline lugu: psühholoogia sissejuhatav kursus valikainena ülikoolis ja klõps — aa, see’p see ongi. Siis polnud enam mingit mõtlemist. Ütlesin, et tahtmatult lipsab seda mu loomingusse, samas ma teadlikult väldin teksti liiga teaduslikuks muutumist ja üritan kirjutada nagu inimene, Urmo, mitte nagu see, kes ma olen päevatööl.
I. M.: Alguses õppisid siis ülikoolis midagi muud?
U. J.: Algul ei õppinud midagi. Detailidesse laskumata — mulle kukkus kogu see Ameerikasse ülikooli minek taevast kaela. Ei olnud mingit plaani, mingit mõtetki, kuni ühel hetkel olin fakti ees: nüüd või tõenäoliselt mitte kunagi. Surusin hambad risti, õppisin kaks kuud inglise keelt, tegin TOEFL-i testi (ing­lise keele tasemetest) ja läksin. Õnneks on Ameerika ülikoolides nii, et põhiainet kohe valima ei pea. On mitmed kohustuslikud ainevaldkonnad, mille hulgast saab noppida ainepunkte, ja siis teise aasta algul, kui mu mälu mulle vingerpussi ei mängi, tuleb otsustada, mis alale keskendud. Psühholoogia 101 (sissejuhatav kursus Ameerika ülikoolides) saigi võetud kuskil sel piiripealsel ajal. Freud, Jung, Adler, William James (Henry vend), BF Skinner, Zimbardo, Milgram, Endel Tulving jne. Siis oli klaar.
I. M.: Kas sellised saurused nagu Freud ja Jung on tänapäeva psühholoo-gias veel tähtsad?
U. J.: Psühholoogia 101-s on kõik saurused ja koolkonnad sees. Kuivõrd Jungi või Freudi teooria tänapäeva teaduslikus, rakenduslikus psühho-loogias rolli mängib, on iseasi, aga ajaloolise konteksti ja ala arengu sei-sukohast on nad olulised, ideed ulatuvad kaugele.
I. M.: Aga sellised saurused nagu Metallica ja Slayer sinu jaoks? Su juttu-dest kumab läbi, et muusikal on su mõttemaailmas oluline koht.
U. J.: Hehee. Mõtlesingi viimase vastusega, et võrdluseks Jungi, Freudi ja tänapäeva vahel — à la Wagneri tritoon ja heavy metal —, side on olemas ja kuulajaid on nii Wagneril kui ka heavy metal’il. Skaala on küll natuke teine, aga mõte on sama — ilma Metallica ja Slayerita poleks tõenäoliselt ka Bolt Throwerit ega Carcassi — no vähemalt sellisel kujul.
Kuulasin biitleid, Tom Jonesi, Elvist või mida iganes, mis vanematel lintmakilt ja vinüülidelt tuli — hea kraam. Siis tavaline kujunemisaastate edetabelimuusika, aga ka tsipa alternatiivsemat, nagu Depeche Mode. Queen muidugi ka, nemad on alati olnud. Mäletan ka seda, et isal oli ühel makilindil estraadi sekka neli lugu Led Zeppelini ja juba tollal tekitas „Whole Lotta Love’i” riff mingi täiesti uue erilise tunde. Mul on onu, kellel oli tolle aja kohta üüratu fonoteek, sealt tulid Queen, Uriah Heep, Deep Purple, Blondie, palju muud. Siis hakkas kuskilt pudenema Iron Maidenit, Judas Priesti, isegi Anthrax, ja see meeldis väga, samas oli see innukas kuulamine osalt ka mingist kambavaimust ajendet, kuna hevi oli umbes nagu punk, omaette radikaalne ja sellisena popp ja päris kõrvuni sees ma veel ei olnud. Siis kuulsin „Ride the Lightning’ut” [Metallica teine al-bum — toim], mitu aastat peale selle ilmumist, ja see pani sellise paugu, et kogu mu musamaailm oli pea peal. „Suu ammuli sõnatus karjes”, nagu loos pealkirjaga „Urve” — see oligi see tunne. Paradigma muutus. Sealt edasi tuli juba kõik muu: thrash, death, ekstreem-metal. Neelasin. Nagu ka Dostojevskit või Hamsunit. Eks tööst rahvusooperis jäi ka midagi külge. Ses suhtes olen ma ehk anomaalia, et olen just raskemale kraamile van-kumatult truuks jäänud, kui pea kõik eakaaslased, kellega ca 1988 koos Metallicat kuulasime, on „edasi liikunud” ja eelistavad nüüd midagi märksa rahulikumat. Mina kuulan stabiilselt, peamiselt rasket, aga ka rahulikku. Muuseas, ma ei mosh’i. Ma olen kontserdil see mees, kes seisab bändile nii lähedal kui võimalik, või vaikselt kuskil nurgas, ja lihtsalt jõl-litab hardunult terve show’ ajal üksnes jalga vahetades, et see ei väsiks introvertselt tatsumast. Ma olen seal muusika ja nende pärast, kes selle loonud on, seda esitavad, ma ei tulnud siia trenni tegema ega pidulooma-na epateerima. Suured staadioni-show’d ei istu mulle eriti, kuna esirida-desse enamasti ei saa ja kogemus on lahjem. Kuigi Metallical loomulikult pidin ühele sellisele turnima. Pigem panen asja peale kodus, lasen jala sir-gu ja kuulan, selmet minna rahvamassi tunglema. Naudin saundi, saund on tähtis. Nagu lõhn, puudutus, aistingud. Kuulan trummi, kitarri, bassi; seda, et bassi mängib Jo-Anne Bench. Mul on näiteks lugu nimega „Eleanor Rigby”. Nii hea lugu — muusika ja sõnad inspireerivad. Nii et jah, kumab läbi, miks ta ei kuma — muusika on osa minu mõtte- ja tun-demaailmast.
I. M.: Nüüd viisin jutu neile radadele, mille puhul ma enam ei tea, kas lugejail on sama huvitav kui minul. Aga usun, et osal lugejaist on. Küsiksin sinu kui sõltuvusi uurinud teadlase arvamust, kas oled minuga nõus, et muusika on ka sõltuvust tekitav nähtus? Samas ma leian, et see ei ole üldsegi halb, kui on selline sõltuvus.
U. J.: Jaa, sõltuvuse analoogia, ja miks mitte lihtsalt sõltuvus, mingil spektril, mingis teises vormis, on midagi sellist, mida ma oma elus kasu-tan sageli ka muude sündmuste, käitumiste ja üleüldse eluseikade ja -fenomenide lahtiseletamiseks. Kirjeldada mingis sõltuvuseraamistikus midagi ihaldatavat ja positiivset, aga ka midagi purustavat, demoralisee-rivat, midagi sellist, mis toimub vankumatu järjepidevusega, tundub mul-le endastmõistetav. Kurbus, viha, rutiin, trenn, muusika, õnnetunne. Ametlikud diagnoosid on olemas näiteks kasiino- ja seksisõltuvusele. Pole ju teab mis arusaamatu ka muid argiseid (ja vähem argiseid) tegevusi sel-lisena vaadelda. Psühhiaatriliste diagnoosidega on peamiselt see vahe, et seal viib tegevus mingi ebasoovitava tagajärjeni, tekitab stressi, hakkab segama elu, normaalset funktsioneerimist. Aga eks seda tee ka olme, har-jumused. Sellest kõigest on kirjutatud ja räägitud palju, mingit jalgratast ma/me siin ei leiuta. Muusika kui droog — viib sind teise meeleseisundis-se, paneb end paremini tundma, aitab põgeneda millestki ebameeldivast. Miks mitte. Olen kirjutanud, et kõik on nii perses, et isegi vana hea death metal ei aita. Oli see mure siis mis ta oli, aga abi otsisin muusikast, kuna üldjuhul on sellel mulle tervendav mõju.
Muidugi on see kõik väga subjektiivne, aga teadusega tegelemine on minusse juurutanud hea annuse agnostitsismi ja skeptitsismi. Kõige ja kõigi suhtes. Ekstreemsused võivad pelutada, samas on nad teaduslikust vaatenurgast täiesti arusaadavad, normaalsed. Annus elutervet paranoiat, nagu ma seda ise naljatlevalt nimetan, on igatahes soovitav. Teadus on hea, oluline. Ometi, loed filosoofe, ka teaduslikku filosoofiat (Hume, Kuhn), ja näed, et ka teadus pole midagi põhjapanevat, mis näitaks meile mingit lõplikku, objektiivset tõde, reaalsust. Ja ega tõsine teadlane midagi sellist usugi. Teadus on inimtegevus, nagu seda on ka kelgutamine ja nina nokkimine. Näiteks tuntud neuroteadlane Antonio Damasio ütles midagi sellist, et palju subjektiivsusi moodustavad lõpuks objektiivsuse. Väga meeldib see mõte. Natuke toores näide, aga võtame midagi näiliselt käe-gakatsutavat, näiteks et suitsetamine on tervisele kahjulik. Kuidas me seda teame? Inimkatseid ju teha ei saa — aga võtame Hilli 9 kriteeriumi: aeg, seose tugevus, tõenäosus jne. Liigume seosest põhjuslikkuseni. Teame. Ja eks muusikaga ole samamoodi nagu muude meelemürkidega, igale ei istu, mõnele läheb kokaiin, mõnele rahustid, mõnele death metal, mõnele country, mõni kuulab kõike, mõni ei kuula üldse mitte midagi. Üks sõltu-vuste bioloogilis-geneetiline teooria pakub, et inimesed sünnivad erine-vana, mõnel on ajus „muusikaretseptorite” hulk nii suur, et neile pole lihtsalt rohkem vaja, mõnel on neid vähem. Keegi proovib esmakordselt opiaate (Metallicat?) ja see kas jätab ükskõikseks, teeb uimaseks ja ajab südame pahaks, tekitab tülgastust või hoopis — „ma pole ennast kunagi nii hästi, nii „normaalselt” tundnud”. Jutt kiskus nüüd spetsiks, aga olen sinuga nõus: võta minult muusika, ma küll ei kooleks, aga minu elu oleks võrratult vaesem.
I. M.: Ilma muusikata oleks kindlasti minugi elu palju vaesem. Ja kindel see, et ühel tekib midagi sõltuvuselaadset, teisel kindlasti mitte. Ütlesid, et ametlikult on olemas seksisõltuvuse diagnoos. No ega seegi asi igaüht, kes proovib, sõltlaseks tee. Olen mõelnud, et muusikal ja erootikal on vist sar-nane mõju inimese ajule (kellele on, jällegi). Meeldiv erutus, nauding, kiin-dumused — ja miks või kuidas miski või keegi selle sinus vallandab, on võimatu ette prognoosida.
U. J.: No just. Üks teaduse eesmärke on mingeid seaduspärasusi leida (näiteks kõik sõltuvused on rohkem seotud kindla aju osa ja neurotrans-mitteritega, nagu dopamiin), et prognoosida, samas ei ole võimalik eirata meie tohutuid individuaalseid erinevusi. Tagasi selle geneetilise hüpoteesi juurde: miks me sõltuvusi uurime? Mitte ainult selleks, et ravida, vaid ka selleks, et ennetada. Teoreetiliselt võiks ju olla võimalik määrata: sinu dopamiini vms retseptorite tase ajus on sünnipäraselt madal — sul on tugev eelsoodumus mingiks sõltuvuseks. Mida me teha saame? Tänapäe-vased sekkumised — kuigi on ka medikamente — on enamasti ikka psühholoogilis-käitumuslikku laadi ja sageli, irooniliselt: mine kuula muusikat, mine seksi, mine tee trenni, loe ja muud sellist. Aga otse loomu-likult, see ei ole kõigile, ja ka ei mõju igaühele. Või ei mõju lihtsalt nii kii-resti, kui tahaksime. Ei maksa unustada, mitte ainult vaim, vaid ka keha on amorfne. Idee on ju igivana: muuta keha kaudu vaimu ja vastupidi. Kui inimesel on valusündroom, tõsine füüsiline probleem, mille taandumist ei ole oodata ja ta peab võtma opiaate, siis olgu algul kui tahes ebameeldiv tunne, ajapikku organism harjub ja ongi sõltlane valmis. Nature versus nurture. Ehk on selleks kõigeks kunagi olemas nii efektiivsem prognostika kui ka konkreetne profülaktika ja ravi: ravim, kirurgia (vt ka lobotoomia)?
I. M.: Tuleks sinu loomingu juurde tagasi. Kirjutasin „Kolimise laastavat mõju” arvustades: „„Kahekümneaastane huulepulk” (mis räägib lasteko-dutüdrukust) ja „Mingi mees” (vanadekodus elupäevi lõpetavast naisest) on kirjutatud empaatia ja südamlikkusega [—]. Kuna neist esimene oli raa-matu alguse poole, olin veel eelarvamuste mõju all, mõtlesin, et kas see on nüüd mingi eriline künism [—]. Ma enam ei arva, et võiks olla.” Nüüd saan seda sinult otse küsida.
U. J.: Künismist on asi kaugel. Mõlemad lood on inspiratsiooni saanud elust endast, reaalsetest inimestest. Midagi painas ja oli oluline. Neid ja sarnaseid lugusid on olnud hea ja vajalik kirja panna.
I. M.: Nende südamlike lugude kõrval on sul siiski ka nii tumedamat huumorit kui absurdi.
U. J.: Tume huumor, absurd, sekka midagi suhteliselt depressiivset, see kõik on osa spektrist ja valdavalt naturaalselt tulnud. Kirjutan ikka sel-lest, mis keelel ja meelel ja mis elus ja minu peas mingil ajahetkel toimub. Mingi kindla lugejaskonna või grupi potentsiaalset huvi silmas pidades eriti ponnistanud ei ole — no tsipake ikka, vaakumis ju ei ela, ja mingi kallutatus tekib, kui ei ole enam autorina neitsi, viitasin sellele ennist ka —, aga pigem olen lähtunud ikka sellest, mis endale meeldiks. Küsin vahel: kas mulle endale meeldiks seda lugeda? Ja enamasti on vastus jaa-tav. Eks tuleb ka ette, et kirjutad, ütleme otse, täielikku jampsi, või midagi, mis on igav nagu siga, aga ka see käib asja juurde. Vahel on elu karm, va-hel nüri, siis ilus ja nõnda edasi. Kes näeb mu tekstis ainult olmet, kes mi-dagi sootuks enamat, kes kehitab õlgu. Ma ise ka. See on mõnusalt ab-surdne. Absurdi ja huumori koha pealt ma nii palju veel ütlen: loetagu vanu „Pikreid” (mu isal oli neid lademes). Harri Lehiste, varasem Kivi-rähk, Aivo Pihlakas. Nad on mind mõjutanud. Nagu üks esimesi kordi — olin ehk paar-kolm lugu kirjutanud, kui mäletan, vaatasin aknast välja, mõtlesin vanaisa kellast, kõht oli tühi, igatsesin kallite inimeste järele, lund hakkas sadama. Kuidagi absurdne tundus kõik. Siis hakkasin kirju-tama.
I. M.: Kaks raamatut tulid sul suhteliselt väikse vahega, millal on oodata kolmandat?
U. J.: Ei tea. Ei salapäratse, täitsa ausalt ei tea. Teine, ma olin üsna kin-del, tuleb. Kolmandaga on nagu esimesega — pole aimu. Kirjutan vaikselt edasi, ei näe probleemi. Võib-olla on see klassikaline eitamine (ingl de-nial), aga eks aeg näitab.