Kirjanik loeb. Rein Raud
Arhiiv
Kui mu käest küsitakse, millega ma (ametialaselt) tegelen, siis harilikult vastan, et loen ja kirjutan. See on tõsi. Muidugi ma teen ka vahet tekstide žanritel ja funktsioonidel, aga kuskil sügavamal suhtun ma romaanidesse, luulesse, filosoofiasse, ajalukku, muudessegi teadustesse ikkagi ühtmoodi. Need on kooslused lausetest paberil, mis räägivad minuga. See teadmine hoiab mind koos ja ühtlasi lahustab. Ma tunnen, kuidas ma läbi oma lugemiskogemuse ulatun üle oma füüsiliste ja maailmaliste piiride, ma tajun, kuidas hakkab elama mu sees see olnu, mis mind minuks teeb, ja kuidas see ühtlasi ulatub läbi minu edasi sinna, kus (võib-olla) keegi teine seda kunagi tulevikus kogeb, kui loeb. Mulle meeldib väga Andy Clarki ja David Chalmersi „laiendatud meele” teooria, mille kohaselt inimese teadvus ei ole suletud tema pealuu sisse, vaid jätkub tema elukeskkonnas, näiteks märkmikes, kuhu ta midagi üles kirjutab, talletab samuti, nagu salvestaks oma mälusse, ja veel edasi tema raamatukogus või kus iganes tema mälu välised ressursid varjul on. Teoreetilisi tekste lugedes teen kogu aeg raamatute äärtele märkusi, mõned mu enda jaoks kõige olulisemad mõtted ongi kirjas ainult seal…